Eile tundus niii halb päev. Kaur ei maganud hommikuund, vaid röökis nii kaua, kuni mees, närv püsti, tema juurest magamistoast välja marssis. Mina tõin tegelinski elutuppa mängima ja varsti sättisime kõik koos välja. Käisime minu sõitmist harjutamas. Olime vaiksetel külavaheteedel ja käiguvahetus ja muu läks mul seal palju sujuvamalt. Muidugi ka seepärast, et seal pole vaja kogu aeg käiku vahetada, pole foore ega pidevat peatumist. Aga mehe auto on minu jaoks palju sujuvam, kõik liigub ja töötab lihtsamini kui õppesõiduautol. Mees pakkus, et õppekas on lihtsalt uuem ja võimsam, mis võib ka tõsi olla, sest seal on igasugu uhkeid lisasid.
Peale sõitu käisime Ikeast läbi kergel varasel lõunal ning siis pidanuks koju kiirustama, et Kaurike kindlasti kell üks magama saaks. Kui ta mul hommikul ei maga, siis pean alati rangelt kinni, et ta kella üheks päeval oleks lõunaunes, muidu jääb väga kapsaks teine. Meil oli seekord nagu aega küllalt, aga Ikea restost lahkumiseks peab tegema all suure ringi ning meie avastasime seal väljapääsu poole kõndides, et meil on ju ammu arutatud uusi nõusid vaja ning just Ikea on see koht, kust neid hankida. Hea disain, hea kvaliteet, väga mõistlikud hinnad. Me küll ei jõudnud kompromissile, milliseid taldrikuid täpselt võtta, seega võtsime kaks komplekti: mulle ja mehele. Mina valisin suured ja oliivirohelised, nii mahedad mu meelest. Mees valis natuke väiksemad, paksemad, tumesinised pruuni äärega. Mõlemad olid oma valikuga nii rahul. Mees võttis veel oma komplektiga kokkusobivaid tasse ka, ma praegu loobusin, jättes tassid ajaks peale kolimist.
Aga nüüd on meil reaalselt jälle suuri taldrikuid, millelt süüa! Meil oli täitsa ikaldus käes nendega. Ja need on nii ilusad ja täpselt meie maitse järgi!
Ostlemisega jäime liialt pika peale ning Kaurike uinus vaatamata katsetele teda üleval hoida juba autos, natuke maad enne kodu. Ma arvasin, et pole hullu, aga mees juba teadis paremini, et on küll. Need kümme autos tudutud minutit tähendasid lapse jaoks, et tema uni oli täis magatud, ta oli elevil ja änksi täis ega mõelnud ka mingist unest. Mees läks jälle temaga magamistuppa jaurama, sest polnud variant tal lihtsalt sel päeval üldse mitte magada lasta. Mina jäin ette tuppa, nii väsinud, ja kuulasin seda nuttu, kusjuures see kriipis niimoodi närve. Lihtsalt tundsin, kuidas iga kriiskega vererõhk tõuseb. Peale umbes tundi laps lõpuks uinus, magades ka ainult tunni, aga no vähemalt siis sedagi. Ma ka vajusin diivanile ära, kuigi peaksin õppima, et päeval magamine pole mulle, olgu mis olukord tahes. Ma lähen nii torssi ja uimaseks ja olen väsinum kui enne. Parem on üles jääda ja juua kerge latte või midagi.
Me olime kõik lihtsalt nii torssis ja mossis sel pärastlõunal ning ma mõtlesin, et reaalselt number üks teema väikelapse/beebi kasvatamise juures on, kuidas ta magab. Kui ei maga, on olukord kardinaalselt halvem. Sellepärast mõned vanemad ei mõtle ka enam teisele lapsele, kui esimesega košmaare läbi elatakse, vaid palvetavad lihtsalt, et laps vanemaks saaks ja kõigil jälle eluisu peale tuleks. Selleks, et peres üldse oleks rohkem lapsi kui üks, peab esimene olema hea magaja :D
Meid ootas ees küllaminek Maria juurde, aga kellelgi ei paistnud olevat erilist tuju minna. See oli lastega perede kogunemine ja Maria andis teada, et kaks pere juba haiguste pärast ei tule (suur risk alati, kui lastega peredega midagi plaanida - julgelt pooled ei tule ootamatute tõbede pärast kohale). Ma vaikselt lootsin, et nad jätavad üldse ära, aga nad olid juba nii palju ettevalmistusi teinud ja lauda katnud, et ikka lubasid ära teha. Meil ka kink hiliste katsikute jaoks olemas ja tegelt ma polnud nii ammu Mariat näinud ja ta beebit veel üldse mitte, et ikka võtsin ka end kokku, hakkasin liigutama. Liigutades tuli energia. Võtsime veel väikese lillekimbu kaasa ja astusime välja vihmasajusse, et Nõmme poole sõita.
Ja nagu alati, kui sa kuhugi nagu ei tunne tuju minema hakata, siis tegelikult tasub alati minna, sest tore on. See on mu kogemus 100% alati. Meil oli nii mahe istumine. Viisime Mariale beebipoodide kinkekad, sest minu kogemuse järgi ei tea võõrad eriti kunagi, mida beebile kinkida. Enamasti on neil juba kõik olemas ja parim on kas vanematelt enne juhatust uurida või minna kinkekaardi teed. Ilmselt arendavate mängudega ei saa ka väga mööda panna, aga riideid näiteks ei tasu kunagi kinkida ilma enne konsulteerimata. Enamikel beebidel on juba kapis suured varud ees tihti tuttavatelt saadud riideid, mida niigi ei jõua laps ära kanda.
Maria beebi oli nii armas, rahulik ja vaikne. Kuldmagaja, juba kolmekuuselt hakkas täisöid magama, mis on vist päris haruldane. Meie sealoleku ajal ta ka takseeris tuba rahulikult, ei nutnud kordagi, vahepeal käis uinakul ja sealt naastes ainult kurtis peenikese vaikse häälega natuke. Väga lihtne laps. Sülle võttes tundus ta lihtsalt sulgkerge! Kuigi pidi Kaurist vaid kolm kilo kergem olema. Aga Kaur on raske mürakas ja pisibeebi oli täitsa kaalutu minu jaoks.
Kui mul juba poleks beebit tulemas, siis oleks mul eile täitsa kindlalt uue beebi isu tulnud! Oli ikka armas numpskin küll.
Ära tulime siis, kui Kauri uneaeg juba tunni võrra üle oli. Aeg lihtsalt lendas! Ja siis õhtul oli meil kõigil helge tuju, halvast päevast oli saanud hoopis hea päev. Laps viidi tuttu ja meie mehega veetsime mõnusa maheda õhtu, põletades Marialt saadud küünlaid, sest ta ise neid üldse ei armasta, aga mina olen suur fänn. Sain megakotitäie, juhhei!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar