Laupäevahommik

Veetsime õuduste öö, kui Kaur ärkas nelja paiku, enam ei uinunud, mispeale tõstsime ta enda vahele. Seal oli ta üliärkvel ja muudkui siblis ja häälitses, kukkus mulle otsa ja tiris tukast. See oli košmaarne. Lõpuks keerasin talle selja ja ta siiski nähtavasti uinus mingi hetk. Mina aga nägin järjepannu õudukaid, kui mul lõpuks jälle uinuda lasti.

Peale varast hommikuputru (tabasin end just mõtlikult nentimast, et... kas me hakkame nüüd iga hommik kell seitse tõusma? Tundub nii. Kas see ongi lastega elu? Parim, mis me saame teha, on kompromiss nädalavahetuseti, kui üks tõuseb lapsega ja teeb hommikuputru ja teine samal ajal saab veel edasi lesida. Pakkusin seda täna mehele, aga ta tõusis siiski koos meiega, öeldes, et ei saa läbi Kauri mängimishäälte nagunii edasi magada.) läksid poisid nüüd koos esimesele uinakule, mis tähendab, et Kaur kurdab teises toas ja mees püüab teda magama saada. Vägisi tundub, et Kaur on oma hommikuuinakust välja kasvamas. Aga noh, kui ta seda tõesti teeb, siis tähendab see ilmselt natuke pikemalt ja katkestusteta magatud ööund, ma arvan. Mis oleks ka suur pluss.

Võtan hommikuse kofeiinivaba kohvi kõrvale kohe ette ühe pooliku autokooli teooria loengu, mille tahan ära lõpetada. See on e-õppe juures ikka väga mugav, et saan nt laupäeva hommikul kuulata ära 20 minutit, kui tahan. Ja pärastlõunal 15, jne. Ma arvan, et materjali omandamisele on ka selline tükikaupa kuulamine hea, vähemalt minu puhul. Ei teki info üleküllastust. Miinuseks on küll see, et mul tekib mõningaid küsimusi, millele ma kuskilt vastust ei saa, kui mõni slaid või seletus on natuke segane. Siis alati tüütan meest või guugeldan. Selliste lisaküsimuste jaoks oleks klassiruum mõistagi parem koht.

Sain viimases sõidutunnis loa koos juhendajaga ehk mehega ka sõitma minna, aga see anti ikka kõheldes. Sõiduõpetaja ütles, et me jumala eest kuskile suurde liiklusesse ei läheks, vaid ainult vaiksesse hõreda liiklusega kohta. Ma täiega tunnetan, et ei tema ega mina pole mu progressiga rahul. Olen praeguseks läbinud 12 sõidutundi ehk 6x kohal käinud, aga ei tunneta üldse, et oleksin sellega vastaval tasemel ka. Mul on vaja kõvasti juurde harjutada ja just, ma arvan, mingis muus situatsioonis kui need poolteist tundi õpetajaga kõrval, sest ma olen seal nii närvis. Tahaksin tehnika kõigepealt paremini käppa saada, et roolikeeramised oleksid sujuvad, käiguvahetus õrnem ja õigeaegne, siduriga toimetaksin õigesti jne. Praegu ma keskendun alles nagu algteadmistele ega märka sellepärast õigel ajal paljusid märke tänaval. Päris tihti õpetaja küsib, kas ma seda märki nägin, millest just möödusime. Ma: "Ei..." Või panen reguleerimata ristmikest mööda neile korralikult tähelepanu pööramata.

Või kui ristmikku ületan ja vasakpööret teen, karjub õpetaja kõrval: "Vaheta käik ära!" Ja mina, et "Ma ei saa samal ajal pöörata!"

"Kõike peab samal ajal jõudma."

Selles mõttes oleks automaatkast ikka nii palju mugavam, et ei peaks sellise nussiga tipptunni ristmikel tegelema, vaid reaalselt saaks sõitmisele keskenduda. Aga ma ei taha veel alla anda, sellest rääkimata, et mehe auto on ju manuaal. Ma ei saaks isegi kuskil tundide väliselt harjutada, kui automaati õpiks.

*

Läheme täna minu sõbranna Maria juurde väikesele istumisele, kuhu nad on peresõpru kutsunud. See on ka esimene kord mul tema väikest beebit näha...kes on muuseas täna juba neljakuune. Ehk siis nagu hilised katsikud ka:D Nad vist väga enne ei kutsunud ka külalisi beebit imetlema, sest nii palju haigusi liigub. 

Aga jumal, kuidas seda laste kasvamise kiirust tunnetab, kui näiteks Facebookis jälgid, et keegi paneb üles oma beebi seitsmenda sünnipäevakuu tordipildi. Mul on nagu et see laps ju alles sündis! Kuidas see võimalik on? Reaalselt beebi on vanematel ainult hetkeks, ja juba ta ongi aastane. 

Ja lähme korraks sõitma kuskile vaiksesse kohta ning mehe poeg peaks ka täna üle tüki aja meile tulema, mis on tore. Nädalavahetus!!