Tulen just ämmaemanda juurest. Rasedust on täna 29+6 ehk käib mühinal seitsmes kuu. Peaaegu kõik oli kenasti: kõht täpselt õiget mõõtu, lapse süda lõi ilusad 138-140 lööki minutis - lindistasin seda ka mehele, kes väga tahaks ka kuulda. Ämmaemand ütles, et mees võiks ka vabalt nendel visiitidel kaasas käia. Ma ei teadnudki, mõtlesin, et seal praegu vaid üksi lubatud. Mees oleks tulnud küll hea meelega. Aga siis peaksime ka möllukauri kaasa võtma ja ei tea, kuidas see visiit siis kulgeks :D
Preili beebi oli end ka juba õigesse asendisse keeranud, ämmakas sai katsumise järgi aru, et pea on juba all. Kuigi veel on piisavalt vara ja tal on ruumi, et võib end veel mitu korda üht-ja teistpidi keerutada.
Kaalu oli juurde tulnud 2,2 kilo, mis rohkem, kui oleksin tahtnud, aga mis teha. Kokku raseduse algusest 7 kilo. Et praegu käib seitsmes kuu ja ma tahaks juurde võtta max 10 kilo, siis... veits keeruline :D Juba lapse kaal on need paar kilo juurde, pluss platsenta ja muud värgid. Eks siis liigun aktiivselt edasi. Viimased paar päeva olen end naksakamana tundnud, ei ole sellist rasket tunnet pidevalt, et kõht nö "last täis" ja hingata ega istuda ei saa hästi. Olen käinud Kauriga iga päev 2x jalutamas pluss 2 õhtut trennis see nädal. Ja kohe tunda ka, et hea olla.
Parem jalg on mul täitsa sinine veenilaienditest. Proovisin tugisukki, aga need olid ebamugavad ja tundus, et tegid asja hoopis hullemaks... Ega vist pole muud teha, kui ära kannatada. Peale sünnitust peaksid ise ära kaduma nagu eelmine kord. Spordiklubi riietusruumis alasti ma end enam igatahes enesekindlalt ei tunne ja kuskile bikiinide väele niipea ronimas ei ole. Mees on mitu korda teinud ettepaneku basseini minna, aga selliste jalgadega mind ei kutsu enam väga... See vaatepilt on üsna ehmatav.
Tegime selleks korraks põhjalikud vereanalüüsid, kus kõik muu oli ok, raud suht madal ikka, aga ämmakas lohutas, et see tõusebki aeglaselt ning tuleb ilusti preparaate edasi võtta ja toiduga ka kaasa aidata. Aga kilpnäärme näitajad ka suti madalaks läinud, mis võiks seletada mu suurt väsimust eelmisel nädalal. Kirjutasin perearstile, et mis edasi.
Üldiselt rasedus kulgeb ilusti ja ma olen tunnetanud meie beebiga rohkem lähedust, alates meditatsioonide uuesti kuulama hakkamisest. Meil on olemas preilile ka juba turvahäll, voodi tuleb ilmselt vahetult enne sündi, muidu see ummistaks meil siin elamist. Meil läheb natuke aega, paar kuud, mil peale beebi sündi veel siin elame, päris kitsaks, aga pole hullu.
Ja mees, kes saab lapsele seekord nime valida, on jõudnud praegu variandini, mis mulle ka kõige hullem ei tundu - üldiselt on meil väga erinev maitse. Praegu meeldib mehele Iti, mis on minu meelest ka täitsa okei. Olen sellega päris ära harjunud juba. Kui jääbki Iti, siis võib täitsa rahul olla. Hea lühike lihtne eesti nimi, sobib perenimega, ei pea kunagi seletama kirjapilti jne.
Neljandik rasedust on veel ees ja seepärast ma veel väga sünnituslainel ei ole. Ootan selle neljandiku rahulikku kulgemist. Praeguste plaanide kohaselt on see meie viimane beebi, nii et tahan seda rasedust nautida ja tunnetada.
Aga teate, kui ilus sõna on eesti keeles tütar! Meie tütrekene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar