Küll ma olen rõõmus, et eelmise tunni lõpus ise tagasi sõitsin, sest see tähendas automaatselt, et uue tunni alguses olin ise roolis. Muidu ma oleks kohe öelnud, et ei, mina veel ei taha sõita läbi linna, ja õpetaja oleks mu ilmselt algul taas sõidutanud, kuhu iganes me suundumas olime. Nüüd olin ikka ilusti ise juhiistmel tunni algusest lõpuni ja nii see ka nüüd jääb. Tegin iseenda progressile suure teene.
Vaatasime algul paberi pealt, mis me täna tegema hakkame: harjutama vaiksetel tänavatel parem- ja vasakpöördeid. Õpetaja näitas skemaatiliselt, kuhumaani välja sõita, kui pöörad laiemale teele, ja kust kohe pöörata, kui kitsamale. Ma saan teooriast aru, aga praktikas sõitsin ikka suht lambist ja laial teel olin pöörates vales sõidureas. Ta küsis korduvalt, kas ma saan ikka temast aru. Ka sellest, kuskoha peal pöörama hakata: teeäär peab olema su kapoti varju kadunud. Mina pöörasin kogu aeg liiga vara või hilja. See tund oli nii intensiivne ja tundsin, et sain väga palju käteosavust juurde. Ma tean, et objektiivselt ma ei sõitnud just osavalt: auto suri ikka päris palju välja. Lasin sidurit liiga kärmelt lahti, aga seda peab hoovõtukohal aeglaselt kinni hoidma ja alles siis vabastama. Ütlesin õpetajale, et õppesõiduautol, mis on uus ja uhke, on ilmselt lihtsalt väga tundlik sidur. Õpetaja, et ei, kõik sidurid on ikka ühtemoodi. Jäime eriarvamusele :D Mehe auto oma tundub ikka vähem tundlik mulle. Aga jah, sidur, pidur, gaas on kõik väga tundlikud, ehk väiksemagi liigutuse peale teevad mul jõnksu, samas kui rool on väga mittetundlik, ehk seda keera nagu metslane, enne kui saad soovitud pöörded kätte.
Pidin kõiki liigutusi tegema liiga järsult: keeran rooli jõnksuga, pidurit vajutan liiga hooga, käikudega paluti korduvalt õrnem olla jne. Et sellist loomulikku osavust minus pole ja vajan ikka palju sõidupraktikat. Aga mulle endale suht meeldis seal rooli taga ja sain selle pooleteise tunniga ikka täitsa üle oma liiklushirmust. Olin mõelnud, et oo, see Tallinna liiklus, päris õudne seal osaleda, aga nüüd seda lihtsalt tehes ei tundunud see üldse midagi hirmsat. Kõik teised liiklejad üldjuhul olid ikka väga viisakad, keegi mulle signaali ei lasknud ega midagi, kui veidi kaua ristmikul pöörasime või tänaval aeglaselt venisime. Harjutasime ka väga headel vaiksetel tänavatel, kus peamiselt tulid vastu vaid jalakäijad. Need elumajade rajooni tänavad olid küll päris täis pargitud, nii et sai seal kõrvale põigatud ja külgvahet hoitud, mida õpetaja väga rõhutas, sest kunagi ei tea, millal seisva auto uks võidakse ootamatult avada. Iga põikega veidi vasakule pidi kohe näitama suunatuld ja tagasi oma sõiduritta põigates jälle suunatuld paremale.
"Jumal, kus on ikka tuletamist," tähendasin.
Muidu oli tšillgrill tund, tegin seekord ikka sõitmist ise, õpetaja osales oma pedaalidega päris vähe. Ja lobisesime vahepeal tühjast-tähjast, mis aitas mul end vabamana tunda.
Mitu korda küsis ta ka, kas nägin siin ühesuunalise tänava või sissesõidukeelu märki, ja noh... ega ei näinud küll :D Tähelepanu kõikjale jagumine tuleb ilmselt ka harjutamisega.
Peale tundi oli megahea tuju, läksin kohvikusse, jõin chai lattet, lugesin Ekspressi ja jagasin sõpradega oma sõidumuljeid.
*
Kaur hakkab vaikselt iseloomu näitama. Suur osa ta iseloomust on see, kui palju ta issit armastab. Ta lihtsalt nutab südantlõhestavalt, kui issi ta maha paneb, mida minuga kunagi pole. Täna hommikul hakkas ta nutma, kui mees ta enne tööleminekut minu sülle üle andis. Ja eile, kui mees töölt tuli, ruttasime talle vastu, kusjuures mina sain oma musid-kallid enne kätte, sellal kui Kaur nagu luuser põrandal ootas. Kaur hakkas väga südamest nutma, näost punane ja dramaatiline. Ta ei suuda paar sekundit ka oodata, kuni issit tervitamas saab! Aga hoidku meeles, et emme saab ikka kõige enne :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar