Jaanuari esimene nädal on olnud dramaatiline ja mitte just hea minu ja mehe omavahelistes suhetes. Aga noh, mõnikord juhtub. Reedest draamat me ei rääkinud korralikult reedel sirgeks, lihtsalt hakkasime üksteisega viisakalt käituma, aga mõlemad tundsime, et ikka nii palju on õhus rääkimata asju. Laupäeva hommikul märkasin, et mees endiselt porssis, aga midagi mulle küsimise peale ei öelnud. Läksin siis omakorda taas torssi ja hakkasin esmaabikoolituse poole jalutama, vaevu mokaotsast head aega öelnud. Mees siis kirjutas mulle sõnumisse, mis teda vaevanud oli, võib-olla tal oli ka nii lihtsam oma tundeid väljendada.
Hakkasin juba vastu kirjutama, et aga no minus tekitas see selliseid ja selliseid tundeid - eriti viimase tüli koha pealt oli mul täiega tunne, et see oli 100% tema põhjustatud. Aga lasin natuke settida ja rahunesin ise maha ning kirjutasin koolitusel vastu, et aitäh, et ennast seletasid.
Kodus siis läksin ise musi tegema ja küsima, kas lepime ära. Leppisime. Mis oli ka hea, sest läksime sealt otse autoreisile Puhja poole ja muidu oleks autos nõme õhkkond olnud. Nüüd oli hea. Võtsime soojad joogid kaasa ja saime teele asuda!
Esmaabikoolitus ise oli suhteliselt mõttetu. Mina olin mitmel päeval materjalidega enne tutvunud ja konspektigi teinud, sest hoiatati ette, et lõpus on test, mis pole midagi nii lihtne. Noh, see test oli naljanumber ja tehtud ilmselgelt lootusega kõik sellest läbi saada. Koolituse füüsiline osa oli ka ainult alla paari tunni, koolitaja läks kõigest megakiiresti üle. Mina vahepeal küsisin küsimusi vahele, teised õpilased, kes olid kõik 18-aastased noored, istusid laupäevahommikuste uniste nägudega ja haigutasid. Koolituse praktiline osa ehk elustamine oli ka ikka väga lati alt minek. Kõik tegid reaalselt kümme sekundit südamemassaaži nuku peal, mille kohta koolitaja ise ka ütles, et see on palju lihtsam kui pärisinimese puhul. Mina olen varasemalt ikka teinud sellise nuku peal, kus ongi raske, st see emuleerib pärisinimest, mis on ka mõttekas. Muidu on päriselt selles olukorras olles suur ebameeldiv üllatus ja oskamatus. Ning oleme varasemalt teinud ikka tiimides ja mingi minuti vast ikka. Seal on saanud päriselt selgeks, kui raske töö kellegi elustamine või selle üritamine on.
Sidumist ei näidatud üldse. Traumaasendi kohta öeldi, et noh, kõik ju teavad, mis see on, eksju? Liigume edasi?
Ühesõnaga väga lati alt minek ning hea, et mul varem ikka põhjalikumaid esmaabikoolitusi on olnud, sest oma eesmärki minu autokooli oma igatahes ei täidaks.
Aga vähemalt on linnuke kirjas ja üks asi autokooli raames tehtud.
Pühapäeva pärastlõunal saabusime Puhjast koju. Tegin väikese pooluinaku teises toas, oli väga külm ning mul ei olnud üldse tahtmist minna Polina, Heleni ja Valeriaga lauamänguõhtule. Aga ma olin selle suht ise korraldanud (lihtsalt Heleni juures, kuna ma meie pool ei jaksa peale seltskondlikku jõulukuud enam praegu üritusi korraldada) ning oleks olnud tobe mitte minna. Lisaks on see viimane võimalus veel Polinat näha, kuna ta sõidab kohe ära, ja Heleni puhul sama. Jalutasin pool tundi läbi külma õhtu Heleni Airbnb'sse. Tegelikult polnudki nii hullult krõbe ning hea oli jalutada ja pühapäeva veidi liikumist saada. Energia tuli ka lõpuks tagasi. Olin mehele öelnud, et paar tundi ehk istume. Ta oleks ka soovinud tulla, kasvõi natukeseks, aga Kaur oli omadega nii sooda ja terve nädalavahetus selline ka olnud, et teda küll enam kuhugi viia ei saanud. Insta vaja kodus magama panna ja kõik.
Kohapeal oli aga väga tore ning insta oli mul hea meel jälle teistega jutustada. Mängisime ühte lauamängu ja muu aja lihtsalt lobisesime ning korraga oli kell juba veerand kaksteist. Vaene Helen ja ta mees, kes ilmselt pühapäeva õhtul sel kellaajal juba põhku oleksid soovinud pugeda :D
Kõige kindlam viis lõbusat õhtut veeta on öelda, et ah, istume paar tundi ja siis ma kiirelt kodus tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar