Niisama loba

Kaur 1. jaanuaril pidustusi meenutamas

Käisin Rahva Raamatus kolmandat korda sorimas, et Polina kingitud kinkekaarte realiseerida. See on minu jaoks üpris haruldane, et nii kaua aega läheb, ma olen tavaliselt inimene, kes oma kinkekaardid kohe ära kulutab, esimesel võimalusel. Need lausa põletavad mu taskut muidu. Põletasid ka seekord, aga noh...ma ei suuda enam väga paigal seista. Mäletan seda ka eelmisest rasedusest, et ma ei suutnud väga ühe koha peal seista, mida raamatupoes riiulite ees uurimine ja sirvimine ju on. Ma võin vabalt käia, näiteks trennis teen rõõmuga 20 minutit ellipsil ja siis 3-4 kilti lindil otsa, aga vot seista ma ei saa. Kohe on hull tahtmine maha istuda ja selline väsimus, et ise ka ei usu. Seepärast lahkusin esimene kord poest koos oma raske trennikotiga lausa midagi leidmata. Rahva Raamat on väga hea pood suure valikuga, nii et asi polnud selles. Aga ma lihtsalt ei jaksanud protsessi lõpule viia. Teine kord, taas suure spordikotiga koos, leidsin ühe raamatu, Rachel Bloomi eluloo, siis oli toss väljas. Ja eile lõpuks realiseerisin ülejäänud 20 eurot. Väga hästi läks, tegu oli kolme raamatuga, millel olin mingil hetkel kunagi juba silma peal hoidnud ja mõelnud, et tahaks lugeda. 

Robert Galbraithi ehk Rowlingu "Troubled Blood" on tema krimisarjas järgmine, mida ma veel lugenud pole, aga avastasin poes, et ta on 1 või 2 tükki neid veel juurde kirjutanud, nii et lugemist jagub. Milline produktiivsus! Sellised telliskivid, ja ta laseb neid välja vist tempoga üks aastas. Muljetavaldav. Ja kvaliteetne lugemine ka.

*

Oleme suht sotsiaalsed olnud nii detsembris kui jaanuaris. Homme näiteks on mul esmaabikursus, siis peale selle lõppu põrutame kohe Puhja Minni sünnipäeva tähistama ja pühapäeval tagasi jõudes läheme Heleni, Polina ja seltskonnaga väikesele lauamänguõhtule. Tuleb iga hetke ära kasutada, et veel kokku saada, kuna Polina on Eestis vaid jõulude ajaks ja Helen kolib juba veebruaris Hispaaniasse. 

Muidu ka on elu praegu kiire ja tegus, mis on hea. Pea iga päev vaatan mingit osa autokooli teooriast - selles mõttes on e-õpe jube hea, et saan endale sobival ajal neid loenguid kuulata. Tavaliselt Kauri uneaegadel vaatan mingid lõigud ja siis õhtuti pikemalt. Sellel nädalal olen end ette valmistanud ka esmaabikursuseks ja testiks ning kaks korda nädalas on sõidutunnid. Trenni olen ka kaks korda nädalas jõudnud ning loen kahte raamatut korraga. Tavaliselt mul on käsil mitu raamatut, millest üks on see, mida rohkem tahan lugeda - praegu on nendeks äsja ostetud köited - ja teine on mingi raamatukogust võetud triller. Siis tegin endale süsteemi, et loen õhtul kõigepealt 10 lk raamatukogu raamatut ja siis liigun edasi oma õndsuseraamatu juurde. 

Oleme niimoodi mehega õhtuti päris hilja magama läinud, veerand 1 paiku isegi, aga mis teha, kui tegemist jagub. Tunnetan ka, kui kiiresti need päevad Kauriga ikka lähevad. Kui mul on autokool kell 16, siis minema hakkan sinna veerand 4 ehk teise poole päevast ei näegi oma lapsukest. Siis püüan temaga hommikul eriti tegeleda ja midagi asjalikku koos jõuda. Ausalt, kui ma praegu veel tööl käiks, siis küll süda natuke murduks, et ei näegi lapse kasvamist pealt.

Kauril on olnud ka esimesed korrad, kus ma näen, et ta ei täida sihilikult mu palvet (mitte keeldu, neid ta ei täida juba ammu). Ta võttis peale sööki maast oma kahvli ja hakkas sellega mängima. Mina, kes ma jõudsin just põranda koristamiseni: "Anna palun kahvel mulle."

Kaur, kes neid sõnu väga hästi mõistab, pigistas rusika kokku ja käputas kahvliga eemale, et sellega veidi mängida. Läksin talle järele ja kordasin ennast, aga kuigi nägin, et ta saab aru, siis mulle ta kahvlit ei andnudki. Avastab omaenda tahet :D Võtsin selle talt ise ära, sest kuigi plastikust, on see siiski haruline ja ma ei taha, et ta sellega ise mängib.

Samuti olen näinud söögi ajal temas huvi tühja kahvliga keerutades sinna otsa torgata mõnda tema ees lebavat söögipala (mitte vaid võtta kahvel juba meie poolt otsa torgatud palaga). Ta ei saa sellega veel hakkama, aga on proovinud seda ise teha. Olen talle siis näidanud, kuidas see käib. Kui selle käppa saaks, oleks juba ise kahvliga sööv laps!