Beebielevus

Olen end viimastel päevadel tundnud päris väsinuna. Ilmselt kolmas trimester annab tunda. Eile istusin Kauriga pikemalt põrandal samas asendis, kui me joonistasime - ta lasi pikalt ja mõnuga markeritega mööda tahvlit. Pärast oli raskusi, et üles saada, megakange oli olla. Kui ma temaga põrandal tegelen, siis tihti istun hoopis väikse tumba peal, see on mugavam.

Olin eile terve päeva Kauriga üksi, sest mehel oli palju asju ajada. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, sest ma ise käin trennis, autokoolis või kohvikus ja olen päris mitmetel õhtutel nädalas ära. Aga õhtuks olin ikka päris läbi, seda enam, et tegelinski hommikuuinakut ei maganud. Nii kui ma hommikul seda tundi-poolteist enda jaoks puhkamiseks ei saa, on päev viisakalt öeldes pe**es. Olen lihtsalt nii läbi omadega ja seda tunnet ei leevenda ka lõunane puhkus, seda enam, et millegipärast mida vähem laps magab, seda vähem ta magab. Kui ta ei maga hommikul, siis ta magab ka lõunat suht lühidalt. Kui magab mõlemat, magab mõlemat pikalt. Imelik, aga nii see on.

Ootasin eile juba tema uneaega ja nii, kui tegelinski spatis, istusin korda tehtud elutuppa tekile maha. Olin tuled teinud sumedaks ja küünlad süüdanud ning kuulasin ühte rasedusaegset meditatsiooni, mida Kauri oodates olin igapäevaselt teinud. See on hästi helge ja positiivne klipp ja tuletab meelde, kui lühike ja kordumatu on see aeg, mil last enda sees kanda saab. Kui naishääl ütles: "This season will not happen twice," siis ma tundsin seda tugevalt enda sees. Olgugi juba vahel kergelt raske tunne olla, olen ju kolmandas trimestris ning see on normaalne. Mu jalad, eriti parem, on kirjatud veenilaienditega, aga peale selle on mul olnud täiesti muretu ja ilus lapseootus.

Ja mul käib iga päev mingil hetkel läbi seest jõnks, et kas tõesti saame me varsti tütre? Ma käin ringi ja samal ajal loon enda sees elu. See on nii uskumatu! Ja Kauri vaatan iga päev korraks uskumatuse tundega, et mul on poeg. Kuidas see küll juhtus? Milline õnn mu elu ikka on.

Meditatsiooni lõpus oli hetk, mil paluti lihtsalt olla ja tunnetada, mida laps tahab vastu öelda. Just sel hetkel hakkas beebitüdruk kõvasti põtkima ning ma tundsin, kuidas pisarad silma valguvad. Õnnepisarad. 

Siis tuli mees koju, suure saagiga. Ta oli endale hankinud ammu soovitud recliner-tüüpi tooli ning toonud ühtlasi samast kandist ära ühe oma tuttava käest kolm kasti lasteasju. Kolm hiiglasuurt kasti. Jätsin autokooli loengu liiklusõnnetuste kohta taustaks ja hakkasin kaste lahti pakkima. See väike tüdruk, kelle omad need riided enne olid, on küll vist printsess või muud säärast, sest tal oli umbes neli korda rohkem asju, kui ühel tavalisel beebil vaja läheks. See kogus oli meeletu ja asjad ise väga ilusad ja hästi hoitud, mitmed tundusid täitsa kandmata. Pealmine kast oli vist kõige vanema beebi asju ja mida edasi kaevasin, seda tillemaks läks, kuni viimase kasti põhjast tulid välja täitsa nukusuuruses rõivad. Ma ei usu, et mu tüdruk sündides ka nii pisike saab olla, kui mõned need jakikesed on. Aina kiljusin ja mees pidi iga asja juures uuesti vaatama tulema. Ma pole olnud väga roosade lehvikeste usku ja arvan, et need on tüdrukute juures veidi maitsetud, aga nende asjade seas oli päris palju roosat ja päris mitmed asjad olid ikka väga nunnud. Ka igas suuruses kombesid, magamiskotte, unekombesid oli kuni aasta vanuseni piisavalt. Meil ei tule küll ühestki asjast puudust.

"Ma mitmeid roosaid kombesid ei võtnud, sest sa ütlesid, et ei taha neid," ütles mees. "Aga ma teadsin, et sa tegelikult teed nii!" Ta viitas mu kiljumisele armsate roosade asjade puhul.

Aga tegelikult veidi suurema beebi välikombed on päris rohmakad ja neid tuleb kuskil säilitada ning ka kolimisel kaasa võtta, ning selles vanuses on mul juba alles hoitud Kauri kombed, mida õeke saab kanda. Nende jaoks tõesti polnud vajadust.

Pidime mu sõbranna Maria käest ka veel beebiasju saama, aga neid kaste läbi hekseldades sain aru, et selleks pole mitte mingisugust vajadust, sest kõik pisitüdruku vajadused kuni aastani on selle hulgaga küllaga kaetud ning ka neid riideid ei jõua me ilmselt temaga kõiki selga pannagi. Näiteks mütsikesi eri suuruses oli juba kahekümne ringis. Andsin sõbrannale teada, et loodetavasti on tal keegi lähikonnas veel last saamas, kellele saab asju pakkuda. Mehel aga palusin veel kord ja väga palju tänada perekonda, kellelt need riided saime.

Samuti, kui keegi seda loeb, kes muidu oleks meile tuleva aasta jooksul tahtnud beebiriideid kinkida, siis mitte ühtegi riietusasja meie pisitüdrukul vaja ei lähe, nii et sellest mõttest võib kenasti loobuda :D

Aga lahe, kuidas see ringmajandus toimib. Ma saan hullu panna ja last riietada nagu modelli või nukku, ilma et peaksin keskkonda lisaks kurnama või ise sentigi kulutama. 

Selline beebielevus tuli igatahes peale ja muudkui kallistasin meest. Terve öö ka nüüd pisiplika põtkis, tugevamini kui eales varem ja nagu mitmest kohast korraga.