Täna saan maniküüri, lõpuks! Mu küüned olid juba väga jubedad, mõlemal käel ühelt sõrmelt geellakk ära tulnud. Aga praegu vaatan eriti, et ühte kuusse jääks ainult üks maniküüriaeg, kulude pärast. Autokool sööb usinalt mu sääste.
Aga nüüd saan küüntes poolteist tundi mõnuleda, kui hea...
Olen megaväss olnud terve see nädal ja viimased päevad tunnen, et see aina süveneb. Lapsuke kõhus vist võtab kõik mu jõu endale. Näiteks hommikul peale hommikusööki ma tavaliselt toimetan - Kaurikese abiga muidugi. Magamistuba saab korda, nõudepesumasin tühjendatud ja köök ilusaks, pesu pesema ja eelmine pesu kappi. Ja siis on aeg Kauri hommikuuneks. Viimased hommikud on mul selle kerge toimetamise peale läinud lihtsalt jalad nõrgaks ja selline tunne on, et vaja väga istuda ja puhata. Kaur saab magama viidud ja siis palvetatud, et ma saaks tunni-poolteist diivanil lebotada, et lihtsalt ellu jääda. Ja kui Kaur pole magama jäänud ja toon ta tagasi ettetuppa, siis peab ta mõnda aega ise ringi toimetama, sest emmel on vaja oma diivani leboaeg ikka täis saada.
Peale Kauri und saab ta piima, mina panen end riidesse ja sean valmis ning tõstame kõik asjad põrandalt üles, et tolmuimeja saaks meie äraolekul põrandat puhastada. Ja selle toimetamise lõpuks ehk enne väljaminekut on mul jälle täiesti surnud tunne, null energiat. Poole jalutuskäigu ajal samuti - kas ikka jõuame koju tagasi?
Õnneks on mul järgmisel nädalal enne ämmaemanda aega ka põhjalikud vereanalüüsid, kust saab verepildi kätte. Ehk raud väga madalale langenud? Võtan küll kahte eri sorti rauda iga päev, aga võib-olla pole imendunud või midagi.
Õnneks öösiti magame nagu miškad. Kaur vajas eile öösel null plutitamist, jootmist või luti suhupanemist. Issi pani ta kell seitse õhtul magama ja järgmine kord, mis me Kaurist kuulsime, olid reipad hüüatused kolmveerand seitse hommikul. Vot see on perfecto laps.
Kaur vastas ükspäev minu küsimusele, kes ma olen: "Emm-me." Olin nii õnnelik. Kas ta lõpuks oskab mulle emme öelda?? Paraku kõik sada kaksteist korda, mil olen teda hiljem küsitlenud, ta seda korranud enam pole. Nuuks...
Loomahääli Kaur jätab vahepeal meelde ja siis unustab jälle ära. Kaur teab, et karu teeb mõmm, lõvi teeb urr ja kana pakaak-kaak. Hobuse peale ka teeb ka naljakat naeruhäält, mis võiks ehk hirnatus olla. Kõik teised loomad aga teevad Kauri meelest mämm-mämm. Nojah, kui nad ehk näljased on, siis tõesti teevad... Kes tuleb ütlema, et koer pildil pole parajasti näljane?
Aga lahe, kui mingit juttu lugedes jõuan kohani, kus Ainol oli pisike kirju kana, ja Kaur teeb vahele: Kaa-kaa, kana häält.
Issikas olemine on saavutanud aga uue taseme: issi andis ükspäev lapse minu kätte ja Kaur hakkas südamest nutma. Mul oli nagu fain siis :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar