Muudkui lükkasin edasi, et oma ülemusele helistada ja öelda, et olen uuesti lapseootel. Polnud oma poes ka juba peaaegu aasta aega käinud ega sealt üldse kellegagi suhelnud. Tundub uskumatu, et nii kaua, aga jah, jaanuaris käisime turvahälliga läbi, puhusime ühe töötajaga juttu ja võtsime lapse jõulukingituse ära. Seekord ka detsembris poe praegune juhataja helistas ja ütles, et last ootab jõulupakk ning et kas ma plaanin varsti tagasi ka tulla? Ütlesin ebamääraselt, et mitte päris veel. Me ei saanud sealt läbi minna, sest mu kõht on juba väga nähtav ja korrektsem oleks kindlasti ülemusele enne teada anda kui oma asendajale.
Igatahes üleeile siis lõpuks võtsin julguse kokku ja tegin selle kõne ära. Sain juba ülemuse reaktsioonist aru, et olen siiski "arvel" ja olen sinna tagasi oodatud jne, mis oli tore. Mul oli lahkudes jäänud kerge mulje, et ehk on mu asendajaga juba vaikimisi arvestatud, et tema jääbki alatiseks sinna ning mind juba maha kantud. Aga igatahes sain kuidagi kinnitust, et nii see pole. Ülemus õnnitles mind ja käskis seda aega kodus väga nautida. Tema lapsed on juba täiskasvanud ja ta ütles, et nüüd tagasi vaadates see aeg oli ikka nii lühike. Töötada on aega terve elu, praegu tuleb rahulikult ja rõõmsalt kodus olla. Eks tal vist õigus on küll. Ja hea, et jõudsin ise helistamisega ette, sest nad olevat juba minu peale mõelnud ja ühel nendest päevadest pidi piirkonnajuht ise helistama ja küsima, millal naasen, sest mu asendaja ju tahab ka natuke oma tulevikku teada. See oleks palju plassim olnud, siis vastata, et ma kolme kuu pärast sünnitan uuesti, ei tule veel.
Mul jäi sellest kõnest selline hea emotsioon sisse ja läksime käisime eile siis ka poest läbi, sihtides ajale, mil juhataja veel poes oli. Ta tundus seal suht rahul, kuigi natuke väsinud. Küsisin detailselt kassade ja töötajate kohta. Kassad on vaikselt kogu aeg suurenenud, kuigi mina oleksin pakkunud veelgi suuremat tõusu - aga me elame raskes majanduskeskkonnas praegu ka, seda ei saa unustada. Ja töötajad olid kõik vahetunud. See oli mulle paras šokk. Ma hoian meie firma tegemistel Facebookis kogu aeg silma peal ning teised poed ikka jagavad töökuulutusi. Aga minu poe alt polnud ühtegi kuulutust tulnud ja nii ma siis arvasin oma peas ja kujutasin ette, kuidas nad seal ikka sama seltskonnaga toimetavad ja on uue juhatajaga nii ära harjunud ja kuidas mina siis kunagi naastes olen natuke nagu võõrkeha. Aga ei, absoluutselt kõik minu lahkumise ajal olnud töötajad on nüüdseks vahetunud. Kuulutused olid üleval olnud CV-keskuses, aga millegipärast mitte Facebookis.
Kui ma oleks kordagi ise läbi käinud, oleksin ka rohkem kursis olnud selle eluga. Me sõidame sellest piirkonnast päris tihti mehega läbi ja ta konkreetselt iga kord on küsinud, kas hüppame poest ka läbi. Ja mina alati ütlesin ei, et ei viitsi. Tegelikult põdesin ei-tea-mida... et neil rõõmus töömesilaste seltskond seal ja mina võõras. Jaanuaris, kui läbi käisin, siis nii tunduski veidi, aga jah, tore oleks olnud end kursis hoida.
Ega see üldiselt pole ime, sest pea kõik töötajad olid väga noored ja see põlvkond ei püsigi kaua ühel tööl, eriti taolisel klienditeenindustööl. Aga nad olid kõik väga tublid ja asjalikud ja mul igatahes kahju kuulda, et meie firmast lahkunud. Kõik olid suundunud tegema midagi oma huvidele ja erialale lähedasemat.
Samas andis see uudis mulle jälle uue perspektiivi. Ei kartnud enam kunagi naasemist. Millegipärast posu täitsa uute inimestega alustamine ei tundu üldse nii hirmus, kui inimestega, kes on sinu all juba töötanud ja siis töötanud mitu aastat teise juhataja all.
Pood ise oli väga ilus ja korras, väljapanekutele oli suurt rõhku pandud. Aga juhataja tundus natuke väsinud ning oli näha, et püsiva tiimi puudumine pole lihtne olnud. Tean ju omast käest. Kui on hea tiim olemas, on see chill töö, lihtne ja samas loominguline ja motiveeriv. Kui tiimiga raskusi, paned ise mitmel rindel hullu, mis võtab läbi.
Nii et mu vaatenurk asjale muutus jälle kardinaalselt ja tõesti hakkasin juba ette nautima oma veel kahte aastat, mis saan kodus lastega veeta. Mu maailma parim mees ja alati heas tujus Kaur, mis saaks sellest parem olla? Alustada oma päeva mugavas soojas kodus pikkade hommikute, hommikuprogrammi ja kahe hommikusöögiga ning riietuda alles mitme tunni pärast hommikumantlist välja? Selle asemel, et teha pikki päevi kedagi asendades ja saada vabal ajal kõnesid, et ma olen haige ega saa homme tulla.
Elu hakkas ikka täitsa sulnis paistma :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar