Päikesepuhkus

Liis ja mina käisime juuli algul Pärnus. Esimene päev, kui läksime, oli veel pilvine, aga juba õhtuks võttis päikese üles ning teisel päeval oli juba korralikult soe, tuli rand, päevitamine ja muu jama.

Ma jõudsin Pärnusse kohale Liisust varem, käisin kohe söömas, viisin oma asjad hostelisse ära ja laenutasin sealsamast ratta. Mulle hullult meeldib rattaga sõita ning rattasõit sai ka meie minipuhkuse märksõnaks, ma laenutasin ratast kahe päeva jooksul kolm korda. 

Suvises Pärnus tunnevad vist kõik samamoodi, sest kõik on laenutanud ratta, või kohalike puhul, veerevad ringi omaenda rattaga. 

Käisime Uue Kunsti Muuseumis, millest on kujunenud kerge traditsioon, sest me käime seal igal aastal.

Taimetoitlastele

Hardi Volmer... kui ingellik

Liis naudib kunsti

Mängisime mitu korda minigolfi, lasime kohalikel endale ööelu, täpsemalt ööklubi Vaarikas tutvustada, šoppasime ja kõndisime ringi paljajalu. Teisel päeval lõunastasime Nikolai Lehtlas, mis on üks keskmisest suurem pubi. Eelmisel õhtul oli see ainus koht terve linna peale, kus rahvast oli, nii et suundusime sinna ja jõime daiquirisid, mis maitsesid väga vastikult.

Söök aga oli seal ülihea, praed suured ja ilusad. Teisel päeval meiega ühinenud ema tellis salati, mis oli suurem kui minu juustušnitsel. Ma kujutan ette, et kui mõni oleks korraga tellinud enne salati ja siis prae, siis säärast salatit kätte saades ta minestaks ja püüaks praetellimust tühistada. Igatahes olid kõik toidud väga ilusad ja maitsekalt taldrikule asetatud, ning maitsesid ka head. Ehkki me kõik poole järgi jätsime, sest lihtsalt ei jõudnud.

Kokkuvõttes oli ülilebo ja megatšill.