Käisime paar päeva tagasi sõbrannaga päevitamas. Ta viis mu ühte kohta, millest mul varem aimugi polnud. Ütles, et see on ainus koht Viljandis, kus tema end vette kastab, sest seal on kõige puhtam vesi.
 |
| Maaliline mahajäetud puhkekeskus |
Ühtlasi on seal vesi ka Viljandi kõige külmem, nii et mina ainult kastsin end paar korda sisse ning olin rahul jahutusega palava päikese eest. Sõbranna aga ujus mõnuga.
Kuna tema on päikesearmastaja, aga minu nahk on selline õrnake, olin juba ette natuke mures. Määrisin end kokku SPF50 päikesekaitsekreemiga ning uuendasin seda korduvalt. Pärast kahte tundi lauspäikese käes, kui iga normaalne inimene oleks ammu valmis koju minema, lunis tema veel, et me jääks, ja mina kui nõrgema tahtega inimene andsin alla.
Kuigi see pole üldse mõistlik.
Muuseas jalutas mööda üks kodutu vanamees ja ütles, et ma olen valge nagu surnud luik... võib-olla mõjutas see mu otsust edasi jääda.
Hiljem kodus selgus, et ainult üks koht, kuhu ma polnud kreemi piisavalt hoolikalt määrinud, oli ära põlenud: rinnaesine. Aga see ikka valusasti. Magasin mitu õhtut, külm kompress vastu rinda, ja alles nüüd, peaaegu nädal hiljem, tuli sealt nahk maha. Miks ta nii kaua ootas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar