Käisin Tiina juures külas ning veetsin tema ja ta lapsega kaks päeva. Tore oli, olin täiesti teisel lainel. Mängisime aias sulgpalli, kusjuures laps püüdis ka kogu aeg aidata, käisime Saadjärve ääres ja läksime isegi ujuma. Vesi oli küllalt külm, aga juba sees olles hakkas mõnus, nagu alati juhtub. Rannas oli veel inimesi, kes meie vette minnes ka ujuma läksid, sest eeskuju nakatab.
Õhtul, kui last magama panime, jäin jälle peaaegu ise tuttu. Mingeid poolunesid nägin küll, enne kui Tiina märku andis, et laps magab ja võime voodist ära minna. Tiina lihtsalt luges unejuttu nii rahustava ja vaikse häälega, et see lausa uinutas.
Ise hakkasime õhtul Mariliga skaipima ja jagasime totraid Harry Potteri teemalisi gife. Snape'i omad olid parimad. Pärast tekkis tuju mingit õudukat vaadata, valisime "Annabelle'i". Peamiselt sellepärast, et see ei tundunud liiga õudne. Teema oli ühes kurjast vaimust seestatud nukus, kes hakkas oma perekonda kiusama. Noh, püüdis pidevalt neid ja nende väikest last ära tappa, tavaline asi. Neil läks aega, kuni nad aru said, et asi oli nukus, ja siis nad proovisid teda ära visata, aga ta tuli ikka tagasi. Üllatus!
Tegelikult oligi film pigem naljakas kui õudne. See nukk oli lihtsalt liiga kreisi näoga, iga kord hakkasin naerma, kui teda näidati. Nojah, paar õudset kohta oli ka, näiteks siis, kui pereema läks alla keldrisse ja keldris igasugu õudused hakkasid juhtuma. Ta püüdis põgeneda, aga iga kord, kui liftiuksed avanesid, oli ta jälle seal keldris. Vot see oli natuke kriipi.
Kui me magama hakkasime sättima, tõstis Tiina lambist mu näo ette ühe nuku. Mingi oma vana mänguasja. Ma karjatasin.
"Sae pekki, Tiina! Miks sa nii tegid?"
Tiina irvitas ja püüdis nukku minuga samasse tuppa, teise voodi peale asetada.
"See nukk ei jää siia!" teatasin ma hüsteeriliselt. Nii palju siis sellest, et ei karda...
Siis magasin ülejäänud öö raskelt nagu kott. Lausa ei mäleta, et oleks kunagi külas nii hästi maganud.
Teisel päeval sõime lapsega aias telgis herneid - mulle tuli meelde, kuidas sai ise lapsena aiamaal värskeid hernekaunu jahitud ja neid pisikesi magusaid herneteri söödud - ja käisime ratastega sõitmas. Siis sõitsime kõik koos Tartu, käisime aasia toitu söömas ja kellegi tungival nõudmisel kesklinna mänguväljakul. Mängisime ka turisti ning tšekkasime üle Jaani kiriku.
Kui ma Viljandisse jõudsin, olin täiesti läbi. Polnud ime, et laps õhtuks ära väsis, ma ise olin ka kutupiilu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar