Mul on nii kahetised tunded seoses suveilmadega. Kui mul on vaba päev, siis on soe ilm parim. Ma veedan pool elu kuskil pargipingil raamatut lugedes.
Kui ma olen aga tööl, siis on päike põrgulik. Me traavime terrassi ja saali vahel ning väljas tellimust võttes ma lihtsalt tunnen, kuidas päike läbi pluusi kõrvetab. Ülemus käib vahepeal küsimas, kas me ikka piisavalt vett joome.
Eriti viks on selline olukord, kui jõuad tööle ja kaup on just tulnud. Peale kastide tõstmist oled läbimärg enne, kui päev on alatagi jõudnud.
Eile näiteks oli vaheldumisi päikest, vihma ja rahet, taustal müristas, aga inimesi ei morjendanud absoluutselt. Ka rahega oli meil terrass pooltäis ning nii, kui see järgi jäi, asusime laudu kuivatama.
Üldse olid reede ja laupäev kaks väga töist päeva. Eilne oli jälle mingi hansapäevade-sarnane kogemus. Me kutsume seda trammiks, kui saal ja terrass on täis, tööd on lakkamatult ja iga vabanenud laud kohe uuesti hõivatakse. Eile oli päev otsa tramm. Vahel ma mõtlen, kust meil see energia tuleb, et kuusteist tundi järjest niimoodi traavida. Jõudsin teist ööd järjest peale kahte koju, käisin pesemas ja vaatasin ennast vannitoa peeglist. Ribid puha väljas, sest süüa pole aega (aga küll ma selle täna tasa teen). Mul on üks pisike kõva pall, mida ma jalgade masseerimiseks kasutan. Kui seda eile öösel jala all veeretasin, olid kõik kohad jala all valusad ja tundlikud.
Ning kui mul täna hommikul vara äratuskell helises, sest et ma pidin Tartusse sõitma ja sealt Tiina juurde, siis oli mu ainus mõte: "Ma tõesti ei suuda." Saatsin Tiinale sõnumi ja me lükkasime külaskäigu homsele. Kõik energiavarud on mul praeguseks otsas ja peale kiire poeskäigu, et toiduvarusid täiendada, ma täna voodist tõusta ei plaani.
Kuigi Tiina ähvardas, et ta mind enam tunda ei taha, aga ma loodan, et homseks ta leebub.
Ning kuidas meil veel eile lappama läks. "Lappama läheb" meil inimesel tavaliselt teise tööpäeva õhtuks. Kui keegi on kogemata kolm päeva järjest tööl, siis eriti hullult. Igatahes, mida väsinumad me oleme, seda rohkem me naerame ja seda mõttetumate asjade üle. Näiteks minu naeru üle.
"Anne-Mail on kõige hullem naer üldse," irvitas üks tüdruk, kes meil suvel asendab. "Kõige hullem, mulle on see juba külge hakanud." Ta demonstreeris oma kõkutavat naeru. Meil hakkavad kõigile jubedalt teiste sõnavara külge, ja nüüd siis ka naer. Näiteks päevitades kurtsin sõbrannale, kuidas ma räägin nüüd täpselt nagu tema: lebo-lemps, insta, yolo, swag.
"Tänks täiega!" ütlesin ma.
""Tänks täiega" väljendi varastasid sa köögist Liisi käest," irvitas ta vastu.
"Ah jaa..."
"See on banaaninaer," ütles Nati minu naeru kohta. Ja kui ma talle eriti närvidele käin, siis nähvab ta: "Ah, söö banaani!"
Kui Nati eile küsis: "Nii palju mõttetut loba, kust sa selle kõik võtad?", oskasin ainult käsi laiutada. Jumala anne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar