"Saada mulle sõnum," ütlesin töökaaslasele. "Siis on mul nii rõõmus oma telefoni kätte võtta, nagu mind oleks keegi meeles pidanud."
Paar tundi hiljem läksin üles ja leidsingi oma telefonist sõnumi: Tsau ! Sa nii tubli olnud täna!!!!! YOLO
Hehe.
Kaks tüdrukut, kes meil suvel abiks on, arutasid eile jälle mu naeru.
"Ma pole kunagi nii haiget naeru kuulnud kui Anne-Mail."
"Sa oled lihtsalt kade," ütlesin ma kandikuga mööda tuhisedes. "Sa soovid, et sa oskaksid ka niimoodi naerda. Aga harjutamine teeb meistriks, pikapeale tuleb ka sinul välja!"
"Palun, ei!" vajus ta leti alla kokku. Issand, milline draamakuninganna.
Teise tööpäeva õhtuks oli pool mu jutust julgelt sisutühi. Läksin lauda ja kuulsin poole kõrvaga, kuidas teised tüdrukud arutasid: "Kas sa oled kuulnud Anne-Maid kunagi mitte iba ajamas? Mina ka ei ole."
Kusjuures uute tüdrukutega, keda meil praegu päris palju on, ongi see huumori asi harjumatu. Mitte keegi ei saa aru, kas ma räägin tõsiselt või teen nalja.
"Sa võid täielikku jama ajada, aga näoilme jääb muutumatuks," ütles üks mulle eile. Ise ma seda üldse ei taipa, ja need, kellega ma olen kauem koos töötanud, on ka ära harjunud.
Aga üks kiiksuga seltskond on meil koos küll.
"Ülemusel on selline programm," jutustasin ma eile ühele jõhvikale. "Ta toetab erilisi inimesi. Mis sa arvad, miks sina siia tööle said? Ükskord ma nägin, kuidas üks normaalne tüdruk käis töövestlusel. Ta ei jõudnud intervjuust edasi, ülemus tuli ja ütles, et sellel ei ole ju mitte mingit kiiksu."
"Päriselt või?" vaatas jõhvikas mulle suurte silmadega otsa. Ma ohkasin vaikselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar