Töökaaslane tegi mulle pudelikorgist kujukese. Ma ei tea, kas see pidi mind kujutama, aga ta käskis seda mul igal pool kaasas kanda, sest see pidi õnne tooma.
Piilusin ettevaatlikult kujukest, kes tundus pahaendeliselt irvitavat, ja küsisin ettevaatlikult, kas mul hakkab viltu vedama, kui ma seda kaasas kannan.
"Ma ei paneks sulle kunagi needust peale!" vastas töökaaslane nördinult.
Kuigi see on täpselt selline asi, mida needuse peale panijad ütleksid.
Kuna ma lõhkusin oma mõlemad laualambid juba ammu ära (üks polnud üldse minu süü, see lihtsalt lakkas töötamast), olen ammu elanud hämaras laelambivalguses. Uut lampi on Viljandist võimatu leida. Anttilast, mille väliskülge ehib suur silt "Valgustid", on hoopis mingid imelikud 40-eurosed lühtrid, mitte ühtegi normaalset laualampi. Üheski elektroonikapoes pole samuti. Kui ma olin viimati kõmpinud Männimäel avatud uude elektroonikapoodi ja ka seal müüjalt pärinud ning avastanud, et seal pole üldse valgusteid, vihastasin juba tõsiselt. See linn pole ometi nii väike!
Ja iga kord, kui ma Tartus käisin, unustasin lampe vaadata. Mitte et ma viitsiks lampi ühest linnast teise vedada.
Ühel hommikul avastasin interneti-shoppamise. Ma ei osta netist tõesti kunagi midagi, välja arvatud kontaktläätsed. Aga leidsin Sisustuskaubamajast kaks tavalist, normaalset laualampi ja tellisin kohe ära. Hind oli hea ja ise ei pidanud kuskil poodides ringi trallima. Sain ka esimest korda pakiautomaati kasutada.
Ainus miinus oli see, et tellimisest kättesaamiseni läks täpselt nädal, mis minu jaoks on tsipa kaua.
Täna hommikul tegin silmad lahti, oli ilus päikesepaisteline ilm, ja tuju hea. Pesin näo ära ja lippasin Maximasse täpselt samas riietuses, milles olin maganud, et osta uus Ekspress, kohvi ja pontšikuid. Mõnus pikk suvine hommik. Oo kui hea on juulikuu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar