Vahepeal oli pere jälle koos: mina ja Liis käisime Puhjas ning Mirjam tuli Rootsist. Mida see tähendas, oli suur hulk lauamänge ja lobisemist.
"Liis, kas sa tahad Sabotööri mängida?" küsisin ma. "Kuigi sa oled arvatavasti jälle üks sabotööridest."
Meil on mingi sisenali, et Liis on alati sabotöör. Sest ta alati on, rohkem, kui tõenäosus võiks ette ennustada. Küllap mingid isikuomadused löövad välja ja kallutavad teda iga kord kogemata sabotööri kaarti valima.
Tegime kolm mängu ja Liis oli iga kord sabotöör. Mirjam ka, aga tema üle ei teinud millegipärast keegi nalja.
Õhtul hakkas mul kõht valutama, sest olin liiga palju söönud. Heitsin vigisedes diivanile ja püüdsin Minni jalgadega eest ära lükata. Ema tegi mulle kummeliteed ja pai ning luges "Madlikest ja jaanikingu põnni" ette, nii et varsti hakkas parem.
Tema poolt oli see viga, sest järgmisel õhtul pidi ta meile juba "Karlssonit" ette lugema, ilma et keegi oleks haige olnud.
Neljapäeval sain Heleniga kokku. Ta pidas mulle pikki loenguid Hispaania ajaloost ja päevapoliitikast ning me rääkisime tükk aega Euroopa olukorrast ja pagulastest. Samuti põrkasime kolm korda kokku Tiinaga, kes oma lapse ja sõbraga Tartus jalutas. Tiina, miks jälitad?
Hahahaa, sama küsimus Sulle :D
VastaKustuta