Käisime eile Heleniga Pärnus ja läksime hääletades, nagu vanasti. Nagu meil suviti tavaks on. Tema tuli kõigepealt häälega Viljandisse ja sealt läksime koos edasi.
Kõigepealt läks üsna kaua aega, et auto peale saada, aga kui lõpuks saime, oli autojuht selline täitsa huvitav. Palju reisinud, elanud Egiptuses ja Tais ning töötanud seal giidina.
Auto pealt maha saades märkasime esimese asjana, et Pärnus oli tsipa külm. Me olime mõlemad lühikestes pükstes, Helenil oli vähemalt jakk, aga mul polnud sedagi. Pole jumal andnud mõistust, et riidesse panna.
Käisime selles aasia toidukohas söömas, kus ma alati käin. Kuna meie autojuht oli rääkinud palju aasia toidust ning kiitnud tai vürtsikat sööki (ta väitis, et vürtsid aitavad kõigi tõbede ja hädade vastu ning teevad isegi hambad valgeks), siis võttis Helen sellel lainel olles vürtsikat krevetisuppi. Mina lainele ei sattunud, minu nuudlid olid absoluutselt mittevürtsikad nagu alati.
Jalutasime randa, kus oli lihtsalt metsik tuul. Metsik. Lained olid vägevad. Helen otsustas ikkagi ujuma minna, samal ajal kui mina värisesin külmast ja mõtlesin, kas ma jään ellu seal rannas pingi peal istudes. Mässisin kaasavõetud saunalina endale ümber ja Heleni jaki pea ümber ja istusin seal nagu araablane, kuulates hiljuti telefoni tõmmatud TEDi kõnesid. (Need on väga huvitavad, soovitan.)
Helen oli ära pool tundi ja tagasi tulles säras, öeldes, et vesi oli väga soe ja lained head. "Sa pead minema!"
Ma raputasin ainult pead. YOLO oli täiesti maha keeratud. Selle peale läks Helen ise uuesti.
Tagasi Pärnu äärde jalutades kuulasime telefonist kõvasti muusikat ja tantsisime kaasa. Helen jutustas mulle ümber "Don Quixote" sisu ja autori Cervantese elulugu, tsiteeris oma lemmikkohti ja ütles, et ma pean seda lugema, sest see on maailmakirjanduse klassika ja märgilise tähtsusega raamat. Kusjuures ma tõesti peaks seda lugema, lisasin selle oma nimekirja.
Mees, kes meid auto peale võttis, läks küll Riia poole, aga lubas natuke edasi sõidutada. Tema oli muuseas elanud Taanis, USAs ja Guatemalas ja teadis jälle selliseid lugusid jutustada, et suu jäi lahti. Kahjuks hakkas ta rääkima ka pagulaspoliitikast, mille suhtes tal olid väga kindlad vaated. Piisab vist sellest, kui ma mainin, et ta kasutas väljendeid nagu "ahvid" ja "Lõuna-Aafrikas oleks väga tore olnud, kui poleks neid neegreid olnud". Ma jäin selle peale natuke vaikseks ega osalenud enam diskussioonis. Ühtlasi selgus, et me olime sõitnud mööda teeotsast, kus oleks pidanud Viljandi poole sõitma. Me ütlesime, et hääletame tagasi, aga juht ütles, et viib meid ise sinna teeotsani. See oli väga armas, ainult et ta sõitis terve tagasitee umbes 30ga. No ikka megaaeglaselt. Kõik autod sõitsid meist mööda. Ilmne, et mees tahtis meeldivat vestlust kauem jätkata, aga mina läksin natuke närvi, sest kell oli juba pool üheksa õhtul. Lõpuks hüppasime õigel teeotsal maha ja hääletasime edasi.
"Kuidas meile küll sellised reisisellid alati juhtideks satuvad?" küsisin Helenilt.
Helen arvas, et rohkem reisinud ja kogenud inimesed lihtsalt on altimad hääletajaid peale võtma, milles võib küll oma iva peituda.
Autosid, mis sel kellaajal Viljandi poole sõitsid, oli juba üsna vähe, külm oli ka. Me lihtsalt tantsisime tee ääres muusika järgi, et sooja saada, tõmblesime arutult ja tegime robotit. Viljandi suunas sõitvate autode möödumisel tegime pausi, normaliseerusime ja hääletasime, aga vastassuuna jaoks ei vaevunud ja need said showd näha. Auto peale võtsid meid ühed Positivuselt naasvad noored, kes olid väsinud ja kurnatud ning vabandasid, et juttu ei jõua ajada. See sobis meile hästi, lasime lihtsalt silma looja ja kuulasime rokki, mida nad meile raadiost lasid.
"Ma pole kolm päeva netis käinud," kurtis meiega tagaistmel istunud neiu oma sõpradele, ning ma muigasin. Mul oleks samuti võõrutusnähud, kui ma kolm päeva netti ei saaks.
Viljandisse jõudsime kell kümme. Olime poole päeva pealt otsustanud, et Helen võiks ööseks jääda, sest olime tahtnud minna ühele kontserdile Viljandi lauluväljakul. Kontsert oli meie kohalejõudmise ajaks arvatavasti juba läbi. Rohkem ei jõudnud me enam üldse välja, jõime minu pool ühed joogid ja vajusime kell kaksteist voodisse nagu kukununnud.
Ja tänaseid uudiseid vaadates tundub, et valisime Pärnu jaoks õige päeva, sest täna oli seal üleüldse uputanud. Ha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar