Juba tükk aega norisin töökaaslase kallal, miks mind pole discgolfi mängima kutsutud ja tema oma seltskonnaga kogu aeg käib. Õieti on küll kutsutud, aga alati päevadel, kui ma olen tööl, või ära sõitnud, või olen vaba ja Viljandis, aga hakkab sadama vihma.
Kui töökaaslane jutustas, kuidas kokk köögist oli saanud selle diskiga piki pead, naersin mina kõige valjemini ja ütlesin, et nii juhtub, kui ilma minuta mängimas käiakse.
Igatahes, täna siis läksin mina ka. Mina ja neli meest. Ütleme nii, et kõik mehed olid profid ja mina väga koba. Ma viskasin seda diski suht huupi ja mida halvemini mul läks, seda rohkem huupi hakkasin ma viskama. Ühel hetkel viskasin selle kuskile võsasse, kus olid väikese lapse kõrgused nõgesed.
"No nii, džentelmen läheb toob selle välja," ütlesid mu töökaaslase sõbrad talle. Ta läks, ja sõbrad ise läksid ka, ja mina ise vaatasin nägu krimpsutades kõrvalt, sest mul oli neist kahju. (Mitte piisavalt kahju, et oma sandaalidega ise nõgestesse minna.)
"Viska veel üks kord sinna," andis üks neist nõu, kui ketas leitud.
Ja juba mängu algul ütles üks neist, et suurem osa ajast kulubki mitte mängimisele, vaid ketaste otsimisele. Tervel alal oli kõrge rohi, osa sellest oli võsa ja puid oli ka palju. Üks meie seltskonnast kaotaski oma ketta ära. (Enamasti pidi kombeks olema oma ketta peale nimi ja telefoninumber kirjutada, et leidja saaks selle tagastada.)
Loodus oli väga ilus, sealt avanes Viljandi järvele ilus vaade, ja ilm oli ka väga kaif, aga pärast kahte tundi discgolfi oli mul kõrini mis kõrini, ja lisaks hull pissihäda.
"Kas see kestab veel kaua?" küsisin ma haledalt. Töökaaslane ütles, et umbes kuus korvi on veel. Kui me olime juba viis minutit järgmise korvi juures oodanud, et ühe teise seltskonna mängijad ära viskaksid, ütlesin, et ma pean koju pissile minema.
"Seal on mets," näitasid mehed.
"Ma ei taha metsa!"
"Selver on kohe siin taga, seal saab ka käia."
Läksin käisin Selveris ära ja pääsesin eluga, enne kui oleksin lõhkenud. Siis helistasin töökaaslasele ja ütlesin, et tagasi ma küll ei viitsi minna. Ma arvan, et neil oligi lõbusam omavahel mängida, profid nagu nad olid.
Igatahes on tüüpiline, et inimene, kes kõige kauem karjub, võtke mind ka kaaasa, tüdineb kõige kiiremini ning otsib kohe võimalust põgeneda.
Ja see on ka tüüpiline, et kõige kobam inimene on kõige altim teistele "Koba!" või "Algaja õnn..." karjuma.
Jaa, edaspidi jääb discgolf minust küll puutumata.
Muidu eile tööl, kui ma paari üliküpse banaaniga maiustama olin asunud, vaatas töökaaslane mind kõrvalt ja ütles: "Mul on sulle hea uudis."
"Oo, mis?" kikitasin kõrvu.
"Rääkisin ülemusega, ja sa võid järgmisel kuul kogu palga banaanides saada."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar