kolmapäev, 3. juuni 2015

Südaööl surnuaias

Ma sain endale uue kodulooma:


Üks meie kokkadest istutas oma taime ümber ja sai meeletu koguse istikuid ning minul õnnestus üks endale saada. Mis tuletab meelde, pean poest läbi hüppama ja talle martsipani viima.
 

Nüüd on mu kodus joovastav sirelilõhn. Ning iga õhtu, kui väljas jalutan, on aina soojem ja soojem. Isegi kui on tuuline, siis see tuul on soe ja mahe. Juunikuu.

Ühel õhtul hakkas mul kodus igav ning läksin välja jalutama. See oli vist esmaspäev ning linn oli välja surnud. Ma elan surnuaia lähedal ning sinna ma suundusingi. Poleks kunagi arvanud, et ma lähen vabatahtlikult öösel surnuaeda, aga seal oli nii vaikne ja rahulik ning ilus, sest palju puid. 
Kui ma kuulsin ühest põõsast sahinat, ei mõelnud ma: surnud inimesed! või tuul! Ma mõtlesin, et hulkuv koer! ja pistsin plehku.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar