#pealkiri

Saime perega (miinus Minn) eile kokku Tartus, et tähistada isa sünnipäeva. 

Bussis, kui ma parajasti Youtube'ist Lorde'i ei kuulanud, kuulasin pealt ühte isa ja poega, kes minu taga istusid. Nad rääkisid kuidagi nii asjalikult, mängisid kaarte, ning isa süüdistas poega sohitegemises. Nad tundusid olevat üks sportlik pere.

"Kas kümnekilomeetrist jooksu on ka olemas?" küsis laps.

"On küll, palju. See on selline standarddistants."

"Siis kõigepealt ma jooksen seitse kilomeetrit, siis treenin natuke ja jooksen kümme kilomeetrit. Ja kunagi jooksen juba kolmteist."

Millegipärast on nii armas näha või kuulda isa oma lastega tegelemas. 

Kui ema Puhjas bussi peale tuli, mõõtis ta mind ülalt alla ja ütles üleolevalt: "Igasuguseid siia bussi peale ka lastakse."

Siis hakkas ta mu seelikut näppima, endal samuti maani seelik seljas. 

"Kust sa teadsid, et see oli tänane riietus?" küsisin ma. "Isa ja Liis pidid samuti pikad seelikud panema."

Olime mõelnud minna šoppama, et osta isale mõned riided, aga üllatuslikult oli ta alles hiljuti ise uusi riideid ostnud ja tal ei olnud muud tegelikult vaja... Leppisime uute sandaalide ja plätudega, mis leiti umbes viieteistkümne minutiga. Kiireim osturekt üldse!

Poolvägisi ostsin isale siiski ka uue pluusi, kuigi ta kõigest väest vastu punnis, aga mis tal üle jäi.

Käisime Kapriisis söömas. Minu risoto seente ja parmesaniga oli vägagi talutav, üldse oli teenindus meeldiv ja mõnus. Kapriisis on nii kena sisekujundus ka. Pärast jalutasime veel Toomemäel - meil oli vedanud päikeselise ilmaga - ning Liis ja ema tuulasid kõik Tartu poed läbi. Isa pidas veel hästi vastu, aga mina väsisin väga ära, sest selline poodides käimine kurnab tohutult. Alles pärast CoffeeIn'ist latte võtmist ärkasin jälle elule.

Kokkuvõttes oli üks kena päevake koos perega.

Kodus kuulsin umbes kesköö paiku arvutit kõrvale pannes, et väljas ladistab kõvasti vihma. No ikka mõnuga. Pesin hambad ära ja valmistusin voodisse pugema, aga ei saanud rahu. 

"No okei siis..." ohkasin, panin kummikud jalga ja jope selga ning läksin kell pool üks väikesele jalutuskäigule. Sadas nii kõvasti ja kõik lõhnas värskelt, nagu vihma ajal alati. Ma ei teinud kaasavõetud vihmavarju üldse lahti ning pladistasin loikudes.

Kodus panin kuivad riided selga, pugesin teki alla, võtsin lahti Anderseni muinasjutud. Sattus olema üks lugu väikesest kuusepuust, kes alati tahtis olla suurem ja alati tahtis kasvada kuskil mujal ega pannud kunagi tähele olevikku. Ja pärast seda, kui ta oli maha raiutud, jõuluõhtuks ehitud ja pärast pööningule visatud, mõtles ta, kui tore oli tal olnud kasvada päikese ja tuule käes.

Hm, selles võib olla mingi moraal, mõtlesin magama heites.