Jäime eile öösel sõbrannaga ning ühe tema sõbraga kauemaks juttu rääkima ja vahuveini jooma. Me moodustasime ühe kummalise seltskonna ja jutt oli ka seinast seina, vahel täiesti lambikas, vahel isegi natuke asjalik.
Mingil hetkel küsis sõbranna, mis teema nende pagulastega on, ta ei olevat üldse kursis. Ma siis seletasin talle, mis teema nendega on, ja oma seisukohta ka. Sõber hakkas mulle vastu vaidlema.
"Sa ju elad ja töötad Soomes," ütlesin ma talle. "Sa oled põhimõtteliselt ise immigrant. Kuidas sa saad siis nende vastu olla ja selliseid asju öelda?"
"Mina ei ole immigrant!"
Lõpuks sõbranna peatas mind, et keegi tülli ei läheks. Tema sõber tuli geniaalsele mõttele minna klubisse, viimasele õhtule, enne kui see suvepuhkusele läheb.
"Kullake, klubi on juba kinni," vaatas sõbranna kella, mis näitas neli läbi. Väljas oli juba täiesti valge ja linnud laulsid. Ma natuke ehmusin, sest pidin hommikul Tallinnasse sõitma, aga yolo.
No ütleme, et hommikul pärast kolmetunnist magamist ei olnud kõige kenam üles saada, aga selles süüdistada polnud mitte kedagi peale iseenda. Kinnitasin endale, et ma tunnen end täitsa hästi ja süda ei pöörita, natuke jäin uskuma ka.
Tallinn oli tore. Sain sahmaka vihma kaela, aga selleks ajaks, kui Tiina aktus kätte jõudis, oli läinud soojaks ja päikeseliseks. Miks ma küll nii harva Tallinnas käin? Solarise Lido on eriti mõnus (ja hinnad head).
Nüüd on Tiinal bakalaureusekraad käes, tubli!
Aktus oli Estonia kontserdisaalis ning enne seda oli kontsert. Esinesid siis lõpetajate crème de la crème ja sümfooniaorkester. Rahvas oli ekstaasis. Vaheajal kuulsin, kuidas minu taga keegi elegantne naine kirjeldas, kuidas tal oli kananahk ihul olnud, sest nii ilus oli. Ja et tal on juba ostetud mingid kontsertide hooajapiletid.
Kahjuks pean ütlema, et minu puhul oli see nagu pärlite sigade ette loopimine. Või mitte päris, sest ma sain siiralt aru, et ilus oli ja väga hästi ette kantud, aga ma lihtsalt jäin kogu aeg magama. Ma ei saanud silmi lahti hoitud, sellal kui kaunilt riietatud Eesti eliit mu ümber hinge kinni hoidis. Vahepeal nägin kõrvalt, kuidas Marili silmalaud hakkasid kinni vajuma, sest ta oli ka väga väsinud, aga tal oli piisavalt palju viisakust alati üles võpatada ja silmad lahti hoida.
Tiina laps plaksutas orkestri lavale tulles hoolega teistega kaasa, aga keris end siis kohe kerra ja magas vanaema süles kogu kontserdi maha, saades sellega ühe tõeliselt kuningliku unelaulu osaliseks.
Ning une teemadel jätkates, ma lähen nüüd õige magama ja teen oma vahelejäänud öö tasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar