Linn on nüüd nii imelikult tühi, kui hansapäevad läbi on. Reedel uitasime seal töökaaslasega ringi. Ma ostsin ainult süüa ja juua, sest kõik muu oli üpris ülehinnatud. Mul oli vaja villaseid sokke, aga kaksteist eurot ma nende eest ei maksa. Maasikad ja murelid läksid aga vägagi kaubaks.
Te oleksite pidanud nägema seda aktiivset müüki, mis seal käis! Kaks erinevat liha- ja kalamüüjat haarasid mu töökaaslasel hõlmast. Tema pole seda tüüpi nagu mina, et lihtsalt kõnnib edasi, kui ei huvita, nii et need müüjad pressisid aina peale:
"Ei jonni! Võtame selle kala kaasa! Pakime sisse!"
"See on natuke suur..."
"Nii nõrk oledki või? Mis see kala siis ära süüa ei ole."
Mul jäi suu lahti väljendite peale, mida need müüjad kasutasid. Aga noh, eks igaüks püüab endale leiba teenida...
Miniloomaaed oli ka väga nunnu. Ma ei tea, kas kõik seal olevad loomad on loomu poolest blaseed või kogu selle käppimisega lihtsalt ära harjunud, aga nad lasid end rahumeeli paitada. Lambavill on ikka nii paks ja pehme...
Kui me töökaaslasega sisse läksime, ütles väravat valvanud naine, et tore, et mõned suuremad ka huvitatud on, mitte ainult lapsed. Südames alati laps...
Järgmised kaks päeva tööl olid sellised, et ma püüan neid enda mälust kustutada, äkki neid siis enam ei eksisteeri. Kui ma laupäeval koju sain, oli juba mitte enam hilja, vaid vara. Valge, ja linnud laulsid. Marili ja üks tema sõber olid minu poole ööseks tulnud, enne kui järgmisel päeval edasi hääletasid. Ma laekusin pool neli, läksin pesema ja hakkasin oma hullumeelsest päevast rääkima, sest miks teised peavad magama, kui mina ei saa. Neli tundi und ja uuesti tööle! Uni on nagunii nõrkadele.
Eile oli üks vaba päev, mille täiesti maha magasin. Korraks käisin väljas, õhtul pool üheksa heitsin uuesti voodisse ja olingi kutu. Ehk sellest piisas mu energiataseme tõstmiseks? Eks täna tööl vaatame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar