Anti-schopping

Tegin täna midagi üsna ostlemisele vastupidist: viisin mõned riided Humanasse. Mõnda asja olen nii palju kandnud, et kõrini on, ühte pole üldse kunagi kandnud, ja mõnda tundub, et ei kanna enam kunagi. Ning mind ajab närvi, kui nad riidekapist mulle kasutult vastu vaatavad.

Tegelikult oleksin nende koha hea meelega kohe uute rõivastega täitnud, aga ei leidnud Humanast midagi ilusat. Läksin parem Pärimusmuusika Aida väliterrassile lattet jooma ja lugema. Mõnus oli seal paljaid jalgu kõlgutada ja alla orgu vaadata.

Maxima ees müüakse maasikaid ja ma ostan sealt päris tihti. Ma ostan alati terve kilo ja söön alati selle kilo kohe ära. Ostmisplaan oli mul ka täna, aga selleks ajaks, kui poest välja sain, oli alles ainult üks karp, neiu leti taga oli kogu elamist kokku pakkimas ja talle oli juba isegi suure autoga järele tuldud. Üks naine juba uudistas seda viimast karpi ja mina seisin kurva näoga lähedal. 

"Viimane karp!" ütles tüdruk leti taga lootusrikkalt. "Kas läheb?"

"Kilo on ikka liiga palju," vangutas naine pead ja kõndis minema.

"Mulle läheb küll kilo!" hüppasin mina kähku ligi. Tüdruk oli väga rõõmus ja mina olin väga rõõmus.

Nii nõrk küll nüüd olla ei tohi, et ühte kilo maasikaid ära ei jõua süüa. Võta end kokku, naine! 

Ja lõunaks pasta ubade, juustu, kurgi ning seesamiseemnetega. Parim valik üldse.

Kedagi siin on õnnistatud kolme vaba päevaga järjest.

"Sa sõidad siis muidugi jälle minema," ütles töökaaslane selle peale, ja tal oli õigus. Homme lähen Pärnu. Seal on hansapäevad, aga ma ei tea, kas ma kino kõrvalt nendele üldse jõuan. Tuleb suurem filmipäev!