Pesime Anniega hambaid, kui ema küsis, kas tulen veel alla või jään üles.
"Üles."
"Kas ma olen sulle loa andnud üles jääda?" küsis ta vannitoa uksest möödudes. Selle peale pritsisin teda veega ja alles ust tema kättemaksu ees kinni lüües sain oma veast aru.
"Olgu," ütlesin närviliselt, "praegu pole tark välja minna. Tõenäoliselt peame ööseks siia jääma."
"Sina valvad esimesena, kuni mina vannis magan," oli Annie nõus. Vahepeal oli teisel pool ust kahtlaselt vaikseks jäänud ja ma mõtlesin, et oht on võib-olla möödas. Võib-olla ma ei peagi vanni käterätikutest aset tegema nagu Majasokk Karlssoni eest varjudes.
Annie otsustas piiluda ja sai sahmaka vett piki piilumist. Lõime ukse uuesti kinni ja natukese aja pärast otsustasin piiluda mina.
"Seal ei ole kedagi," raporteerisin. "Ta on vist ära---arrrrrrrrrrrrrghhh!" Sest nurga tagant oli ilmunud KÄSI.
Lõpuks varustasin mina end vannilina ja Annie hommikumantli vööga ning murdsime välja. Ema ründas meid, veeklaas käes.
Järgmine kord, kui teda nägime, karjatasime ehmatusest, nii mina kui Annie, kuigi ta läks ainult süütult teise tuppa. Pavlovi refleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar