Tunnen end natuke räbalasti. Pidin Christophe'iga just lõpu tegema, kuigi minu meelest polnud miski veel alanudki, seega sain ainult selle halva emotsiooni ja mitte midagi toredat. Ta oli lihtsalt täiuslik mees, nagu ma varem juba maininud olin, ja ainus vale asi oligi, et ta mulle füüsiliselt ei meeldinud. Kutsus mind sel nädala iga päev välja, enamasti kaks korda päevas, nii et ma pidin lõputult vabandusi leiutama (mõned neist olid ka tõesed, sest ma ei saa õhtuti enne välja, kui host-ema kodus on). See kõik oli natuke lämmatav ning asja ei teinud paremaks, kui ta mul juba päriselt enda juurde kolida palus - ilma naljata.
Kolmapäeval käisime jälle autosid vaatamas ning ta kutsus end ise minu juurde sisse, kuigi ma ütlesin, et see pole minu maja ja ma ei tunne end mugavalt sinna külalisi kutsudes. Ja siis pidin ta pärast poolt tundi lihtsalt välja viskama, sest ta käis mulle närvidele.
Ning täna oli ta suured plaanid teinud, mida me õhtul teeme, kus ma öö veedan, ja terve homse päeva ka. Ma lugesin seda sõnumit ja hääl mu peas ütles ainult: nope nope nope nope nope. Pole vist päris normaalne reaktsioon? Siis ütlesingi talle kõike, mida Polina juba mitu päeva tagasi soovitas öelda, ja kasutasin isegi suht sama sõnastust. Tänks, Polina...
Ja ma saan täiesti aru, et selles olukorras olen ainuke tõbras mina, sest teadsin väga hästi, et ta mulle ei meeldi, juba esimene kord, kui välja läksin. Miks ma seda ikka ja jälle teen??
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar