Kui mina ja Annie oleme kahekesi kodus, siis kellele tekib mõte seada üleval tema toas sisse varitsus, oodata, kuni Andre koju tuleb ja aknal mjäuguma hakata? Kui tegite oma panused Anniele, siis eksisite. Poiss hüüdis: "Mis su probleem on? See on nii ebaviisakas!"
Läksin alla talle ust lahti tegema ja kurjustasin: "See olin mina, kes näugus. Sa just sõimasid mu läbi!"
Ta muutus kohmetuks ja ütles, et oli arvanud, see on Annie sõbranna.
Saabusin just koju ja leidsin teleka eest "The Voice'i" vaatamast võõra mustanahalise naise, kes mind väga ehmunult vaatas. Murdvaras!
"Tere, mina olen Anna," ütlesin ja läksin üles. Host-ema võttis parajasti dušši ega saanud selgitada, mis imelikud inimesed ta majas edasi-tagasi kõnnivad. Mõtlesin juba, et ta on mu maha jätnud ja olen täna üksi, aga ta ütles, et kohtume hiljem klubis. Jeeee...
Christophe endiselt kirjutab mulle, normaalseid, neutraalseid sõnumeid, mis tekitab tunde, et ma olin seekord tõeliselt delikaatne ja kena. Plusspunkt minule.
Vaatasin "The Book Thief'i". Üldiselt oli film natuke liiga pikk ja mitte ülearu põnev, aga lõpupoole kiskus väga kurvaks - pmst kõik surid ära (ha! spoiler! võta heaks) ja astusin hooga tunneterongile ning löristasin nutta. Mulle hästi meeldis see plika, kes peategelast mängis. Häiris ainult, et kuna tegevus toimus Saksamaal, aga räägiti inglise keeles, oli režissöör lahendanud selle nii, et kõigil oli mingi imelik aktsent ja iga "ja" asemel öeldi und ning "ei" asemel nein, mis lõpuks väga närvidele hakkas käima. Nii retarded.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar