Ema pakkis mulle lennujaama veel kaasa ühte trinidadi toitu, mis on meeletult hea ja mille nimi on phulourie. Näeb välja nagu kuhi pisikesi küpsekartuleid, mida dipi sisse kastetakse, aga tegelikult on midagi soolaste pontšikute sarnast. Mulle see väga meeldib ja pole vajagi lisada, et phulourie ei jõudnud omadega isegi mitte lennujaama, vaid leidis lõpu juba metroos.
Viimane rattasõit päeval, viimane sulgpallimäng Annalyse'iga... Meil õnnestus pall naabri katusele lennutada ja millegipärast ei tulnud kummalegi pähe paremat mõtet kui tuua majast midagi, mida üles visata, et see endaga palli kaasa tooks. Parajasti saabus naabrinaine koju. Ma hetkeks ehmatasin, sest ta tundub selline kuri ja alati karjub oma pisikese tütre peale. Seekord aga ütles ta ainult asjalikult, et toob parem toast põrandaharja, ja tõigi meie palli alla. Miks me ise selle peale ei tulnud??
"Ma olen natuke rõõmus, et sinuga varsti skaipida saan," ütles Annie, ja lisas kähku: "Aga kurb ka, et sa lähed. Rohkem kurb."
Kinkisin lastele suured šokolaadist jänesed (ei löö ma välja verest, kui hammustad must poooooooooool, pool, pool, pool) ja emale ta lemmikšokolaadi. Siis rääkisin nad mulle pimedas talveaias natuke trinidadi õuduslugusid ja ma tegin viisaka näo, kui ema asjalikult ütles, et mingit matmispaika tuleks preestrite poolt õnnistada (aga tegelikult mõtlesin, et tõesti??). Ning nüüd tõi ema mind ja Carlost, kes tahtis ka kuhugi minna, lausa Londonisse ära, selle asemel et lihtsalt raudteejaamas maha panna. Lõputult kena.
Ning veedan jälle öö lennujaamas. Traditsioon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar