Mängisime sulgpalli, kuni õues pimedaks läks. Ema tuli koju ja parkis oma autot kaks minutit, naljapärast meie poole tagurdades ja hüsteeriliselt naerdes. Siis istus ta natuke aega autos ja näitas meile läbi akna keelt, uksed igasuguste rünnakute eest kaitseks lukustatud.
"Vaata, kui osavad me oleme!" karjus Annalyse, aga ta ei olnud arvestanud Murphy seadusega, sest sellest hetkest alates olime uskumatult kobad. Pealegi oli nii hämaraks läinud, et me ei näinud enam palli. Naabrimees vupsas täiesti juhuslikult (ha) õue ja nad ajasid pool tundi juttu ja vaatasid meid, kuni ma tõepoolest enam palli lüüa ei näinud ja sisse tulin.
Täna on nii tuuline. "Sulgpall jääb täna küll ära," ütlesin hommikul kurvalt. Kurvalt, sest iga pärastlõuna, kui me sees oleme ega kuhugi lähe, tähendab ühte või halvemal juhul kahte monopolimängu. Sellest poleks ju midagi, aga ta kipub mulle viimasel ajal kogu aeg pähe tegema...
"Hahaa, milline tuul, ei mingit sulgpalli teile täna!" ütles ema reipalt kööki astudes. Vaimne sünkroon.
Kuskil raamatus sattusime väljendile "Well I never...", mida ma millegipärast lõunaosariikide aktsendiga lugesin, ja sellest peale räägime ainult veniva aktsendiga ja igasuguseid kauboilollusi. Ütlen mina midagi suvalist ja plika paneb kohe: "Well, darn it, in all my seventeen years of cowboying around, I have never heard such dirty talk!"
The south shall rise again!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar