Trinidadi invasioon

Külalised on kohal ning on mõlemad toredad. Nad räägivad laia trinidadi aktsendiga ning isegi host-ema, kellel on siinelatud aastate jooksul välja kujunenud täiuslik briti aktsent, hakkab nendega trinit panema. Olen seda ka varem tähele pannud, kui ta oma perega skaibib või helistab. Ka Andre räägib vanaemaga teistmoodi.

Laste vanaema on teistsugune, kui ma ette kujutasin. Olen temast tõesti palju kuulnud: et ta teeb maailma parimat teed ja praekana ja ajab neid rihmaga taga, kui nad sõna ei kuula... Tegelikkuses on ta kogu aeg naeratava näoga ja väga sõbralik. Temaga rääkides tuleb mulle ainult kogu aeg meelde, et tal on neliteist last. Neliteist! Oh jumal. Kui palju sünnitamist.

Peresõbra nimi on Carlos ning ta on väga suur ja väga temperamentne. Ta küsis, kas mulle maiustused meeldivad, ja võttis välja väikese kilekoti.

"Mida pakutakse?" kargas host-ema ligi.

"Carlos pakub mulle maagilisi seeni," ütlesin. Ema haaras koti käbedalt enda kätte. Tegelikult oli seal šokolaadi-fudge. Meeletult magus ja väga hea. Üldse tõid nad hästi palju maiustusi ja muud toitu kaasa, mida siin pole leida. Iga kord, kui keegi mulle midagi pakub, on ainus küsimus: "Ega see vürtsikas pole?" Sest nende rahvusköök on reeglina väga tuline. Parem karta, kui kahetseda, mis?

Käisime kinos, "Captain Americat" vaatamas. (Ilmselgelt mina ei valinud filmi.) Kui saali sisenedes avastasin, et see on 3D-s, olin natuke kahtlev, sest olen 3D-d ainult üks kord vaadanud, Harry Potteri filmis, ja ma absoluutselt vihkasin seda. Mõned efektsed kohad ei õigusta ebamugavust ja kitsendatud vaadet terve filmi jooksul. Üldiselt polnud seekord vigagi, aga ikkagi ma vabatahtlikult midagi 3D-s ei vaataks. See on minu jaoks nii passé. Film ise oli tavaline action, aga kõigil meestel oli nii ilusad kehad, et see oli seda väärt. 

"Mm-mm," tegi ema iga kord, kui keegi pingul särgiga ringi patseeris, ja Annie hakkas karjuma, et ta lõpetaks. Ta on praegu selles faasis, kus igasugused taolised teemad ja suudlemisstseenid filmides vastikust tekitavad ja karjuma ajavad. Kui me mõnikord emaga kahekesi filmi vaatame ja suudlemisstseen on, hakkab imelik, et keegi ei karju. Siis karjun ma ise ja katan kätega silmad, ja ema ütleb Andre moodi: "That is so wrong." 

Oleme Anniega mõlemad kurvad mu lahkumise üle, lubame skaipida jne, aga ma ei tea, kas see ka päriselt juhtub. Et Andre on kurb, näitab fakt, et ta karjus kõvasti, kui ma teda kallistasin (mängisime tõde või tegu ja minu tegu oli talle kalli teha). Või ei, oota...

Ma poleks aasta tagasi seda peret maha jättes kunagi osanud arvata, et aasta pärast tuleb neist uuesti lahkuda. See on lihtsalt imelik... Ja üldse, kogu see Inglismaa teema on valus. Hoidsin hommikul kooli väravat kellelegi lahti, ja ta tänas mind hariliku "Thanks, love'iga". Ja rattaga sõites ütles kaks erinevat vanameest mulle lambist tere. Kuidas on võimalik sellist maad maha jätta?