Kevad!

Lihtsalt nii võrratu on. Pungad ja lehed ja lilled igal pool... ja nii soe, et võib jope seljast võtta. Laupäeval käisin Londonis. Kevadine London oli veel võrratum. Käisin suvalistes parkides ja veetsin meeletu aja erinevates bussides ning jõudsin ka oma tavalistesse lemmikutesse nagu Oxford Street, Marble Arch, Piccadilly Circus ja Tate Modern. Ma mõtlesin kõikidest tänavatest mööda sõites kohe Monopoli mängulauale: Trafalgar Square, Fenchurch, Liverpool Street Station... Me mängime Monopoli peaaegu iga päev, nii et võite ette kujutada, kuidas see ajudele hakkab. Kui ma eile kuue paiku uksest sisse astusin, oli Anniel kohe esimene asi: "Kas me võime Monopoli mängida?"

Päästke!

Oleme C-ga ikka ühendust hoidnud, mina mõtlesin, et nagu sõbrad. Istusin eile päeval just pargipingile ja võtsin kõrvalpingil istujate jõllitamise saatel jalgu paljaks, kui C helistas ja küsis, kas ma olen linnas. Ma tõesõna mõtlesin, et sellest pole midagi halba, panin tennised tagasi jalga ja läksingi. Päike paistis ja oli meeletult kuum, ta uus auto oli ilus ja ta sõitis nii kiiresti ning raadiost tuli My baby shot me down... C jutustas mulle oma eilsest klubiskäigust ja naisest, kes ebaõnnestunult ta numbrit küsis. Okei, mõtlesin mina, see on hea, see on selline asi, mida sõbrad omavahel räägiksid.
Läksime White Water Rafting Center'isse, mis olevat Londoni olümpia jaoks ehitatud. Me ise päris parvetama ei hakanud, kuna ma ei taha veel surra, aga vaatasime niisama pealt. Hästi ilus ehitis on muidu, meeletult suure väliterrassiga, kus on kena mööbel ja hea toit. Päike paistis nii soojalt ja me sirutasime jalad välja. "That's the life," ütles C, ja tal oli õigus. Ainult vesi pidi olema üheksa kraadi ringis, seega olin päris rõõmus selle mitteparvetamise variandi üle.

Vesi oli pumpade abil kärestikuliseks aetud ja nägi päris hirmutav välja. Kõik muudkui läksid oma kanuudega ümber

Jalutasime jõe ääres, kuulasime linnulaulu ja lasime endast mööda lugematuid jalgrattureid, kes lugematuid kordi tänasid. Ühes kohas oli rekkade parkla, ja kaks rekkajuhti olid grilli üles seadnud ning lasid lahtisest autouksest Bryan Adamsit. Ma ei suutnud naeru pidada, sest see kõik nägi kahtlaselt naistelõksu moodi välja. Istusid seal nagu ämblikud võrgunurgas, panid aga Bryan Adamsi peale ja ootasid kannatlikult, kuni naised ise kohale tulevad, nagu nad lõpuks paratamatult tegema peavad. Kui me tagasi jalutasime, panid nad peale mingi mesimagusa hispaania laulu ja lehvitasid meile.
Siis hakkas C arutama, kuhu me järgmisel nädalavahetusel automatkale või lennureisile sõitma peaksime, ja ma sain aru, et see kõik oli olnud üks suur viga.