Riided!

Olen viimasel ajal kõvasti riideid ära visanud, enamasti sel põhjusel, et olen need otseses mõttes auklikuks kandnud. Järelikult olid head riided. Täna astusin heategevuspoodi sisse ja leidsin ühestainsast poest kolm imeilusat pluusi. Lisaks selgus maksma hakates, et neil oli täna "kolm kahe hinna eest" pakkumine, millest mul varem aimugi polnud. Sellised üllatused mulle meeldivad. Kõik kokku läks maksma ainult 5,50.

Ampiirlõige!

Vöö on Annielt näpatud

Seda armsakest hakkan kandma millegi lühikese all

Lapsed on armsakesed. Täna oli megailus suvine ilm ning viisin nad peale kooli parki, kus jalkat tagusime nagu vanadel headel aegadel. Vaatasin, kuidas nad päikesepaistes palli järel jooksin, ja mõtlesin, et lapsed on ikka toredad. Kui isa neile järgi tuli, ütles poiss talle tere ja naeratas. Nägin, kuidas isa üllatusest võpatas, sest seda ei tule just tihti ette.

Viisin tüdrukut koju, kui nägime teel pisikest poissi ühes nendes patareidega käivates autodes. 

"Ta pidi mind teel siia peaaegu alla ajama," ütlesin, "ja ta isa naeris minu üle."

"Ta naeris arvatavasti lihtsalt su nägu," ütles Annie kergelt. Why, you little...!

Ning ükspäev osutas koolis üks võõras õpetaja Anniele ja ütles: "Ta on nii võrratu. Teie laps, jah?"

Ja mina vastasin, et olen ainult lapsehoidja. Aga meele tegi heaks ikkagi. Ma mõtlen, et Annie on tõmmu ja pikkade mustade juustega ning mina olen kahvatu nagu paber.