Sedalaadi imalaid tekste ei kirjutaks mina isegi oma blogisse, rääkimata seinale kleepimisest. Aga kuna see on host-ema sein, siis tema kleepis. Ja ütles kõigile, et nüüd tuleb selle järgi elama hakata.
Annalyse'i silmad lõid särama.
"Tähendab, nüüd võin ma laulda, nagu keegi ei kuuleks?"
Host-ema ilme muutus. "Ei, see ei tähendanud seda!" ütles ta kiiresti. "Ja praegu on juba hilja - mõtle naabritele."
Oli tõesti juba hilja: Annalyse oli hakanud täiest kõrist "Someone like you'd" laulma. Mulle meeldib Adele, aga "Someone like you'd" ma jälestan. Isegi kui see poleks olnud ülemängitud. See on lihtsalt halb, viisitu laul. Igatahes on see üks Annie lemmikuid ja ma olen pidanud seda surmani kuulama. Talle meeldib üleüldse väga kõvasti (ja natuke valesti) laulda ning ema peab kogu aeg teda keelama.
Mitte enam. Silt seinal on silt seinal.
Ma hakkasin selle peale tantsima, nagu keegi ei näeks. "Ära julgusta teda takka!" sisistas ema mulle.
Aga silt on ju seinal.
Igatahes.
Küpsetasime selliseid šokolaadimuffineid, mis seest vedelaks jäävad. Need on üliväga nämmad ja võtavad vähe aega, kui kõik kaasa löövad. Kõik, kes parasjagu xBoxiga ei mängi. Ema küpsetas ühe naabrimehele ka, tänutäheks, sest too oli päeval kaks tundi meie aias mootorsaega puuoksi tükeldanud ja kompostikonteinerisse visanud. Tagatipuks koristas ta enda tagant isegi saepuru ära. Ma ei tea, mida host-ema mõtleb, aga arvatavasti on tal varsti abieluettepanekut oodata. Ükski voorimehe väljendustega vana iirlane ei teeks seda niisama, heast südamest.
Mulle jubedalt meeldib, kui teda õue peal kohtan, sest ta ütleb kogu aeg: "Hi, love!" või "Hi, darling. Kuidas läheb? Mul on just lõuna valmis, tule sisse." Armas.
Ja te ei usuks, mida kõike peab kirjutama mingi suvalisse riietepoodi kandideerides avaldusse. Terve oma eluloo. Kakskümmend lehte isiksuseteste. Aja peale protsentarvutusi. Tõsiselt, rahunege maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar