Viimane märts

Ma pole Sky Plusi hommikuprogrammi küll kuid kuulnud, aga täna kuulsin. Nähtavasti on nad Märksi vallandanud. See läks neil küll nihu. Kivisaar ütles rõõmsalt, et ta tahaks ka hommikuti kaua magada, nagu Märks nüüd saab, aga et "mõned lähevad siit stuudiost välja küll, jalad ees. Mind võiks ka juhtkond kohvile kutsuda, aga näed ei kutsutud."

See peab olema üks ebaviisakamaid asju, mida Kivisaar üldse on öelnud, ja ta ütleb iga päev tobedusi. Ma oleks tahtnud talle virutada.

Kohe, kui ma tagasi tulin, mängisime monopoli (nagu ma poleks sellest veel küllalt saanud). Harjutamine teeb meistriks, sest tegin teistele tuule alla. Luuserid!

Kurat, ma pean raudteejaama panti panema...

Käisin juba kahel päeval jooksmas, aga nii kuradi külm on, et need tulid küll lühikesed ringid. Täna olid kõhulihased valusad. Ma ei tea, kuidas need jooksuga seotud on, aga alati on omamoodi hea tunne, kui mingid lihased valutavad. Sest sa oled pingutanud.

Inglismaal oli täielik kevad, kui ma lahkusin, kõik õitses ja oli lehes. Võililled ja muu säärane. Siin pole veel mitte midagi, ma oleks nagu ajas tagasi läinud. Positiivse poole pealt vaadates: saan nüüd kaks korda kevadet näha.

Kohe pühapäeva hommikul, nii kui oma lennuväsimuse olin ära maganud, skaipisin Anniega. Inglismaal oli nimelt emadepäev ja ta tahtis mind oodata, et emale kingitused üle anda. Me olime nii mõndagi sealt koos meisterdanud ja pakkinud. Tore oli. Annie suunas kaamera ema kõrval pikutavale Andrele, kes mind tusaselt silmitses ja teki üle pea tõmbas. Klassikaline Andre...

Sellest ajast alates, kui oma skaibikonto Anniele andsin, saan iga päev lambikaid offlainis saadetud teksti- ja videosõnumeid. Mida ma olen teinud??

Fotosüüdistus

Ants-in-your-pants

Carlos...ahahaa, milline kelmikas pilk

How YOU doing?

Mummy!

Jälle lennujaamas

Ema pakkis mulle lennujaama veel kaasa ühte trinidadi toitu, mis on meeletult hea ja mille nimi on phulourie. Näeb välja nagu kuhi pisikesi küpsekartuleid, mida dipi sisse kastetakse, aga tegelikult on midagi soolaste pontšikute sarnast. Mulle see väga meeldib ja pole vajagi lisada, et phulourie ei jõudnud omadega isegi mitte lennujaama, vaid leidis lõpu juba metroos.

Viimane rattasõit päeval, viimane sulgpallimäng Annalyse'iga... Meil õnnestus pall naabri katusele lennutada ja millegipärast ei tulnud kummalegi pähe paremat mõtet kui tuua majast midagi, mida üles visata, et see endaga palli kaasa tooks. Parajasti saabus naabrinaine koju. Ma hetkeks ehmatasin, sest ta tundub selline kuri ja alati karjub oma pisikese tütre peale. Seekord aga ütles ta ainult asjalikult, et toob parem toast põrandaharja, ja tõigi meie palli alla. Miks me ise selle peale ei tulnud??

"Ma olen natuke rõõmus, et sinuga varsti skaipida saan," ütles Annie, ja lisas kähku: "Aga kurb ka, et sa lähed. Rohkem kurb."

Kinkisin lastele suured šokolaadist jänesed (ei löö ma välja verest, kui hammustad must poooooooooool, pool, pool, pool) ja emale ta lemmikšokolaadi. Siis rääkisin nad mulle pimedas talveaias natuke trinidadi õuduslugusid ja ma tegin viisaka näo, kui ema asjalikult ütles, et mingit matmispaika tuleks preestrite poolt õnnistada (aga tegelikult mõtlesin, et tõesti??). Ning nüüd tõi ema mind ja Carlost, kes tahtis ka kuhugi minna, lausa Londonisse ära, selle asemel et lihtsalt raudteejaamas maha panna. Lõputult kena.

Ning veedan jälle öö lennujaamas. Traditsioon.

Nuuks

Mängisime Anniega sulgpalli nagu alati ja ma karjusin talle, et ta kõrgele lööks. "High!"

Annie lõi ikka otse maha. "High!" kordasin ma palli maast korjates.

"Oh, I thought you said "die!"" ütles ta muretult. Ma hakkasin selle peale nii naerma, et ülejäänud mäng oli pmst rikutud. 

Host-ema tuli koju ja hakkas kohe minu jaoks ühte trinidadi magustoitu tegema, et ma saaks natuke koju kaasa viia. Mirjam on seda maitsnud, see on superhea. Lisaks tegi ta rummikooki, seda kõike ilma, et oleks ise jõudnud veel õhtustki süüa. "Mida ma kõike Anna jaoks ei tee," ütles ta ise. Lõpuks sokutas ta mulle paar trinidadi maiust, "et sul lennujaamas midagi süüa oleks". Nii armas... Ja täna hommikul kinkis mulle lahkumise puhul käekoti.

Kui ta oli söönud, jätsime lapsed vanaema hoolde ja läksime välja. Ema oli plaaninud, et läheme laupäeval, aga selleks ajaks olen paraku juba Eestis. Käisime tavalises baaris, kus emal on lemmik-baarimees, ja Carlos pidi temalt küsima, kas ta on vallaline (mina olen alati araks löönud), kuid tüüp tegi meile tünga ega olnud eile üldse tööl. Kuidas ta võis?? Läksime välja ööklubi juurde ("Mida KÕIKE ma Anna heaks ei tee," lõdises ema), aga see oli neljapäeval suletud. Aga oligi hea, sest karaokebaar, kuhu me lõpuks omadega jõudsime, oli tegelikult väga lahe. Seal oli mingi sünnipäevaseltskond, kes järgemööda laulis, ja nende seas oli nii hulle kui ka eriti hea häälega tegelasi, kes oleks võinud lauljad olla. Me keegi ise laulma minna ei julgenud, aga laulsime ja tantsisime kohapealt kaasa. Ma pole elus nii palju kokteile joonud kui eile, mille ema ja Carlos vist meelega korraldasid, sest nad kogu aeg naersid mu tantsimist ja tegid pilte ning filmisid. Ma ei imestaks, kui varsti youtube videosüüdistusi täis oleks.

Kõrvalistuv tüüp rääkis mulle pikalt-laialt oma tööst ning mul oli natuke ebamugav, sest Carlos oli meile joogid ostnud ja ma tundsin ta pilke endal. Nagu ma poleks tohtinud kellegi teisega rääkida. Sellepärast ongi jookide ostmine üks kahtlane teema ja parem on seda alati ise teha. 

Siis leidsin pilkkontakti ühe karaoketüübiga, kes sõbraga kahekesi laulis. Nad olid üpris kehvad, aga see tüüp olin lihtsalt nii kuum! Ta tuli poole laulu pealt põrandalt ära mind kallistama ja oma kehva laulmise pärast vabandama. 

"Sellised noored kiitsakad tüübid panevad mind alati One Directionile mõtlema," ütlesin emale, "aga ta on tõesti kümme." Ema nõustus.

Järgmise laulu ajal sirutas tüüp oma käsi minu poole nagu rokkstaar. Natuke enne lahkumist avastasin, et tüübil on tüdruk, kellega ta laulmise vahepeal suudles. Tropp. Kui me lahkusime, läks ema tüübi juurde ja sai temalt põsemusi ja kalli. Pärast seda oli ta hirmus üleolev. Tüüp oli vist minustki noorem! On cougar.

Igatahes, keegi võiks aidata mul pakkida. Keegi?

Trinidadi invasioon

Külalised on kohal ning on mõlemad toredad. Nad räägivad laia trinidadi aktsendiga ning isegi host-ema, kellel on siinelatud aastate jooksul välja kujunenud täiuslik briti aktsent, hakkab nendega trinit panema. Olen seda ka varem tähele pannud, kui ta oma perega skaibib või helistab. Ka Andre räägib vanaemaga teistmoodi.

Laste vanaema on teistsugune, kui ma ette kujutasin. Olen temast tõesti palju kuulnud: et ta teeb maailma parimat teed ja praekana ja ajab neid rihmaga taga, kui nad sõna ei kuula... Tegelikkuses on ta kogu aeg naeratava näoga ja väga sõbralik. Temaga rääkides tuleb mulle ainult kogu aeg meelde, et tal on neliteist last. Neliteist! Oh jumal. Kui palju sünnitamist.

Peresõbra nimi on Carlos ning ta on väga suur ja väga temperamentne. Ta küsis, kas mulle maiustused meeldivad, ja võttis välja väikese kilekoti.

"Mida pakutakse?" kargas host-ema ligi.

"Carlos pakub mulle maagilisi seeni," ütlesin. Ema haaras koti käbedalt enda kätte. Tegelikult oli seal šokolaadi-fudge. Meeletult magus ja väga hea. Üldse tõid nad hästi palju maiustusi ja muud toitu kaasa, mida siin pole leida. Iga kord, kui keegi mulle midagi pakub, on ainus küsimus: "Ega see vürtsikas pole?" Sest nende rahvusköök on reeglina väga tuline. Parem karta, kui kahetseda, mis?

Käisime kinos, "Captain Americat" vaatamas. (Ilmselgelt mina ei valinud filmi.) Kui saali sisenedes avastasin, et see on 3D-s, olin natuke kahtlev, sest olen 3D-d ainult üks kord vaadanud, Harry Potteri filmis, ja ma absoluutselt vihkasin seda. Mõned efektsed kohad ei õigusta ebamugavust ja kitsendatud vaadet terve filmi jooksul. Üldiselt polnud seekord vigagi, aga ikkagi ma vabatahtlikult midagi 3D-s ei vaataks. See on minu jaoks nii passé. Film ise oli tavaline action, aga kõigil meestel oli nii ilusad kehad, et see oli seda väärt. 

"Mm-mm," tegi ema iga kord, kui keegi pingul särgiga ringi patseeris, ja Annie hakkas karjuma, et ta lõpetaks. Ta on praegu selles faasis, kus igasugused taolised teemad ja suudlemisstseenid filmides vastikust tekitavad ja karjuma ajavad. Kui me mõnikord emaga kahekesi filmi vaatame ja suudlemisstseen on, hakkab imelik, et keegi ei karju. Siis karjun ma ise ja katan kätega silmad, ja ema ütleb Andre moodi: "That is so wrong." 

Oleme Anniega mõlemad kurvad mu lahkumise üle, lubame skaipida jne, aga ma ei tea, kas see ka päriselt juhtub. Et Andre on kurb, näitab fakt, et ta karjus kõvasti, kui ma teda kallistasin (mängisime tõde või tegu ja minu tegu oli talle kalli teha). Või ei, oota...

Ma poleks aasta tagasi seda peret maha jättes kunagi osanud arvata, et aasta pärast tuleb neist uuesti lahkuda. See on lihtsalt imelik... Ja üldse, kogu see Inglismaa teema on valus. Hoidsin hommikul kooli väravat kellelegi lahti, ja ta tänas mind hariliku "Thanks, love'iga". Ja rattaga sõites ütles kaks erinevat vanameest mulle lambist tere. Kuidas on võimalik sellist maad maha jätta?

Üllatused

Täna saabub host-ema ema Trinidadist ning uskuge või mitte, lapsed ei tea seda siiani. Ema teeb alati selliseid üllatusi. Kui mina saabusin, ütles ta lastele lihtsalt, et keegi tuleb külla, aga ei öelnud, kes. Kui nad suvel Trinidadis käisid, valetas ema lastele, et nad lähevad hoopis Pariisi, ja alles lennujaamas hakkas neid teise värava poole lükkama. Kuidas ta üldse sai neid õigeid asju kaasa pakkima ja muud säärast? Ning lisaks ei öelnud ta oma perele, et lapsed kaasa võtab, vaid et tuleb üksi.

Praegu võttis ta Annie lennujaama kaasa, aga ütles, et külla tuleb hoopis üks peresõber. Sõber tuleb ka, aga ema samuti. Arvatavasti praegusel hetkel kõlavad üle lennujaama üllatuskarjed.

Samas tähendab see, et mul on aeg lahkuda. Nooooooooooooooooooo! Täna Andret bussi peale saates oli natuke kurb. 

Positiivse poole pealt: meie uus sulgpallirekord on 27. Ha!

Tegime Kesha laulust hea-tüdruku-versiooni!

Varitsus

Pesime Anniega hambaid, kui ema küsis, kas tulen veel alla või jään üles. 

"Üles."

"Kas ma olen sulle loa andnud üles jääda?" küsis ta vannitoa uksest möödudes. Selle peale pritsisin teda veega ja alles ust tema kättemaksu ees kinni lüües sain oma veast aru.

"Olgu," ütlesin närviliselt, "praegu pole tark välja minna. Tõenäoliselt peame ööseks siia jääma."

"Sina valvad esimesena, kuni mina vannis magan," oli Annie nõus. Vahepeal oli teisel pool ust kahtlaselt vaikseks jäänud ja ma mõtlesin, et oht on võib-olla möödas. Võib-olla ma ei peagi vanni käterätikutest aset tegema nagu Majasokk Karlssoni eest varjudes.

Annie otsustas piiluda ja sai sahmaka vett piki piilumist. Lõime ukse uuesti kinni ja natukese aja pärast otsustasin piiluda mina.

"Seal ei ole kedagi," raporteerisin. "Ta on vist ära---arrrrrrrrrrrrrghhh!" Sest nurga tagant oli ilmunud KÄSI.

Lõpuks varustasin mina end vannilina ja Annie hommikumantli vööga ning murdsime välja. Ema ründas meid, veeklaas käes.

Järgmine kord, kui teda nägime, karjatasime ehmatusest, nii mina kui Annie, kuigi ta läks ainult süütult teise tuppa. Pavlovi refleks.

Aahh, ma pean lõpetama kohvijoomise, sest pea hakkab juba ringi käima! Aga kohv on nii hea! Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!

Hommikul oli kena stseen, kui Annie palus mul enda lugemispäevik ja raamat tuua, et ta saaks ette lugeda. Esiteks mulle üleüldse ei meeldi kellelegi orja mängida, teiseks panin ma parajasti Andre lõunat valmis ja kolmandaks ei teinud Annie ise sel ajal mitte midagi, vaid istus laua ääres ja kõigutas jalgu. Ta palub alailma mul midagi tuua või teha ja mina lasen tal alailma neid asju ise teha, sest kogu see teema on ainult õpitud abitus. Kui mina talle näiteks vett ei too, ei joo ta puhtast laiskusest üldse. 

Kammoon.

Rääkimata sellest, et kumbki lastest ei liiguta koduste tööde suhtes sõrmegi. Praegu teen kõik ära mina, aga kui mind ei oleks, teeks ema ise. Miks ta lapsi tööle ei pane? Nad võiksid vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda korrad, kui nad on elus nõusid pesnud. Nende vanuses! (Ja Andrel ei läheks selleks üldse sõrmi vaja, sest ma olen päris kindel, et ta pole elus ühtegi nõud pesnud. Ta on ju poiss)

Annalyse hakkas mu keeldumise peale nutma. Ema tegi talle peapesu ja ütles, et Anna on siin abistamiseks, mitte sinu teenimiseks. Tüdruk jooksis karjudes teisele korrusele. Tema auks peab ütlema, et ta ei pea kunagi vimma, ning oli viie minuti pärast raamatuga tagasi ja hakkas lugema, nagu poleks midagi juhtunud. Aga tõsiselt... Kogu see teema on nii absurdne.

Ma tean, et vaatamata kõigele, mida ma praegu arvan, et teisiti teeksin, oleks ma täiesti keskmine lapsevanem. Ma annaks neile ikka magusat ja laseks telekat vaadata ning ei suudaks kedagi jonnimist lõpetama panna... aga ühte asja tean ma küll: need väikesed tegelased peseksid mul nõusid, paneksid oma pesu ise kappi ning koristaksid oma tuba. Alates kümnendast eluaastast teaksid nad kindlasti, mis asi on triikraud.

Ülejäänud reede on mul muide vaba, sest isa korjab lapsed juba koolist peale. Peaks vist ratta kuurist välja ajama.

Sulgpalliprofid

Mängisime sulgpalli, kuni õues pimedaks läks. Ema tuli koju ja parkis oma autot kaks minutit, naljapärast meie poole tagurdades ja hüsteeriliselt naerdes. Siis istus ta natuke aega autos ja näitas meile läbi akna keelt, uksed igasuguste rünnakute eest kaitseks lukustatud.

"Vaata, kui osavad me oleme!" karjus Annalyse, aga ta ei olnud arvestanud Murphy seadusega, sest sellest hetkest alates olime uskumatult kobad. Pealegi oli nii hämaraks läinud, et me ei näinud enam palli. Naabrimees vupsas täiesti juhuslikult (ha) õue ja nad ajasid pool tundi juttu ja vaatasid meid, kuni ma tõepoolest enam palli lüüa ei näinud ja sisse tulin.

Täna on nii tuuline. "Sulgpall jääb täna küll ära," ütlesin hommikul kurvalt. Kurvalt, sest iga pärastlõuna, kui me sees oleme ega kuhugi lähe, tähendab ühte või halvemal juhul kahte monopolimängu. Sellest poleks ju midagi, aga ta kipub mulle viimasel ajal kogu aeg pähe tegema...

"Hahaa, milline tuul, ei mingit sulgpalli teile täna!" ütles ema reipalt kööki astudes. Vaimne sünkroon.

Kuskil raamatus sattusime väljendile "Well I never...", mida ma millegipärast lõunaosariikide aktsendiga lugesin, ja sellest peale räägime ainult veniva aktsendiga ja igasuguseid kauboilollusi. Ütlen mina midagi suvalist ja plika paneb kohe: "Well, darn it, in all my seventeen years of cowboying around, I have never heard such dirty talk!"

The south shall rise again!

Dilemma

Kicking in the front seat
Sitting in the back seat
Gotta make my mind up
Which seat can I take?

Samad dilemmad vaevavad ka riietumisel. Hangid endale mingi imeliku ja liiga suure riideeseme... aga kuidas seda kandma peaks??

Sellel on nägu!!

Peldiku President

Õpetasin Anniele Peldiku Presidenti, mida ta varem ei osanudki. Tore mäng, ainult et enamiku ajast veedame me kaardimajakest püsti pannes, mitte mängides. Libedad sigudikud..

.

Evolutsioon

Annie selle nädala kodutöö on evolutsiooni kohta ning eile koolist tulles rääkis ta mulle sellest kõik. Kuidas Maa tekkis ja kui palju see kõik aega võttis ning kuidas meie esivanemad on kalad. Ta oli nii elevil ja muudkui korrutas: "See on nii huvitav!" On ju, tõesti? Kooliajal ma vihkasin bioloogiat - ainus, mida see õpetas, oli meeletult pikkade spikrite kirjutamine - ning kui keegi ütles, et talle bioloogia meeldib, arvasin alati, et ta teeb nalja. Aga nüüd, kui olen omal käel evolutsiooniteemalisi raamatuid lugenud, siis on see kaasahaarav. Sest see on kõik, mis üldse olemas on, see puudutab ja selgitab kõike.

Kui olime inimeste ja ahvide võrdlemise lõpetanud, läksime maja ette sulgpalli mängima, Annie lõi palli ("Kuus!") ja lisas pealtnäha seosetult: "Evolutsioon on nii huvitav!"

Saime rekordiks üheksateist. Jeps! Oli plaan ka täna minna, aga nüüd sajab ja on kõva tuul, nii et ma ei teagi. Juba jalgrattatiirul käies tibutas kergelt. 

Iirlasest naabrimees tuli meie mängides vahepeal uksele ja kutsus meid sisse vaatama, kuidas ta oma uksed üle on värvinud. Ma ei imestaks, kui ta varsti tuleks ja meie omad ette võtaks, sest ta aitab alati host-ema kõiges. Kui ma emale ütlesin, et oodaku parem kihlasõrmust, ta ehmatas ja ütles, et see ei ole isegi mitte naljakas. Aga oodaku ainult.

Kevad!

Lihtsalt nii võrratu on. Pungad ja lehed ja lilled igal pool... ja nii soe, et võib jope seljast võtta. Laupäeval käisin Londonis. Kevadine London oli veel võrratum. Käisin suvalistes parkides ja veetsin meeletu aja erinevates bussides ning jõudsin ka oma tavalistesse lemmikutesse nagu Oxford Street, Marble Arch, Piccadilly Circus ja Tate Modern. Ma mõtlesin kõikidest tänavatest mööda sõites kohe Monopoli mängulauale: Trafalgar Square, Fenchurch, Liverpool Street Station... Me mängime Monopoli peaaegu iga päev, nii et võite ette kujutada, kuidas see ajudele hakkab. Kui ma eile kuue paiku uksest sisse astusin, oli Anniel kohe esimene asi: "Kas me võime Monopoli mängida?"

Päästke!

Oleme C-ga ikka ühendust hoidnud, mina mõtlesin, et nagu sõbrad. Istusin eile päeval just pargipingile ja võtsin kõrvalpingil istujate jõllitamise saatel jalgu paljaks, kui C helistas ja küsis, kas ma olen linnas. Ma tõesõna mõtlesin, et sellest pole midagi halba, panin tennised tagasi jalga ja läksingi. Päike paistis ja oli meeletult kuum, ta uus auto oli ilus ja ta sõitis nii kiiresti ning raadiost tuli My baby shot me down... C jutustas mulle oma eilsest klubiskäigust ja naisest, kes ebaõnnestunult ta numbrit küsis. Okei, mõtlesin mina, see on hea, see on selline asi, mida sõbrad omavahel räägiksid.
Läksime White Water Rafting Center'isse, mis olevat Londoni olümpia jaoks ehitatud. Me ise päris parvetama ei hakanud, kuna ma ei taha veel surra, aga vaatasime niisama pealt. Hästi ilus ehitis on muidu, meeletult suure väliterrassiga, kus on kena mööbel ja hea toit. Päike paistis nii soojalt ja me sirutasime jalad välja. "That's the life," ütles C, ja tal oli õigus. Ainult vesi pidi olema üheksa kraadi ringis, seega olin päris rõõmus selle mitteparvetamise variandi üle.

Vesi oli pumpade abil kärestikuliseks aetud ja nägi päris hirmutav välja. Kõik muudkui läksid oma kanuudega ümber

Jalutasime jõe ääres, kuulasime linnulaulu ja lasime endast mööda lugematuid jalgrattureid, kes lugematuid kordi tänasid. Ühes kohas oli rekkade parkla, ja kaks rekkajuhti olid grilli üles seadnud ning lasid lahtisest autouksest Bryan Adamsit. Ma ei suutnud naeru pidada, sest see kõik nägi kahtlaselt naistelõksu moodi välja. Istusid seal nagu ämblikud võrgunurgas, panid aga Bryan Adamsi peale ja ootasid kannatlikult, kuni naised ise kohale tulevad, nagu nad lõpuks paratamatult tegema peavad. Kui me tagasi jalutasime, panid nad peale mingi mesimagusa hispaania laulu ja lehvitasid meile.
Siis hakkas C arutama, kuhu me järgmisel nädalavahetusel automatkale või lennureisile sõitma peaksime, ja ma sain aru, et see kõik oli olnud üks suur viga.
 

Aidake!

Kõndisime koolist koju ja meie kõrval läks üks isa oma pisikese, võib-olla kahepoolese või kolmese tütrega. Üks hetk pööras tüdruk ümber ja küsis minult: "Miks sa oma jalgadega seda häält teed?"

Mul on nimelt kontsaga saapad.

"Ole tasa," keelas isa oma tütart. 

"Ole tasa, ära tee seda häält!" hakkas tüdruk röökima. Annalyse mu kõrval naeris hüsteeriliselt ja mul oli suht imelik. Pisike tüdruk muudkui vibutas oma näppu ja hüüdis mulle: "Lõpeta ära!"

Meil oli terve tee sama, kuna nad elavad meie vastasmajas. Tüdruk hakkas juba kurtma, et me jälitame neid, enne kui jõudsime oma koju põgeneda. Nüüd ma natuke kardan iga kord välja minnes, et me kohtame neid uuesti. Appi.

Olen viimastel päevadel isegi aktiivne olnud. Käisin ühel hommikupoolikul rattaga sõitmas ja õhtul tahtis Annie uuesti minna, nii et mis mul üle jäi. Kahe päeva jooksul kokku kolm korda - tundsin end nagu üks neist sportlikest inimestest.

Ja eile käisime sulgpalli mängimas. Andrel oli peale kooli mingi turniir, nii et me ei saanud välja minna (tal ei ole võtit) ja mina juba mõtlesin, et tuleb laisk reede õhtu. Aga mitte Anniega. Mida ta tahab, seda ta ka saab. Helistas oma emale ja ema käskis meil lihtsalt silt ukse peale panna.

Kui me kõigepealt parki läksime, olime jube kobad, aga vahetasime pargimuru oma majaesise vastu, kus on kruus, ja seal olime juba täiesti normaalsed. (Pluss kamp teismelisi ei vaadanud pealt.) Nüüd on meil kindel plaan järgmisel nädalal sulgpalliproffideks saada.

Joonistamisvõistlus

Seiklus

Läksime eile Anniega linna šoppama. Šoppasime niipalju, et tema ostis ühenaelase maiustuse ja mina ühenaelase küünelaki...nojah, nii kuidas võimalusi on. Siis hakkasime ringi jalutama ja jõudsime kohtadesse, kuhu me kumbki veel sattunud polnud, nagu üks võrratu kirik ja kirikuaed.

"Ma tahan seiklust," ütles tüdruk unistavalt. "Ma tahan, et me ära eksiksime."

"Mina seda küll ei taha," võdistasin ma ennast.

Nii ilus ja päikeseline oli. Täna samamoodi. Võtsin ratta ja sõitsin natuke päikesepaistes ringi. Taevalik...Mitte ühtegi inimest, ainult tühjad teed. Ja aias on praegu mõnus raamatut lugeda ja külma jooki juua.

 

Käsk on vanem kui meie

Sedalaadi imalaid tekste ei kirjutaks mina isegi oma blogisse, rääkimata seinale kleepimisest. Aga kuna see on host-ema sein, siis tema kleepis. Ja ütles kõigile, et nüüd tuleb selle järgi elama hakata.

Annalyse'i silmad lõid särama. 

"Tähendab, nüüd võin ma laulda, nagu keegi ei kuuleks?"

Host-ema ilme muutus. "Ei, see ei tähendanud seda!" ütles ta kiiresti. "Ja praegu on juba hilja - mõtle naabritele."

Oli tõesti juba hilja: Annalyse oli hakanud täiest kõrist "Someone like you'd" laulma. Mulle meeldib Adele, aga "Someone like you'd" ma jälestan. Isegi kui see poleks olnud ülemängitud. See on lihtsalt halb, viisitu laul. Igatahes on see üks Annie lemmikuid ja ma olen pidanud seda surmani kuulama. Talle meeldib üleüldse väga kõvasti (ja natuke valesti) laulda ning ema peab kogu aeg teda keelama.

Mitte enam. Silt seinal on silt seinal.

Ma hakkasin selle peale tantsima, nagu keegi ei näeks. "Ära julgusta teda takka!" sisistas ema mulle.

Aga silt on ju seinal.

Igatahes.

Küpsetasime selliseid šokolaadimuffineid, mis seest vedelaks jäävad. Need on üliväga nämmad ja võtavad vähe aega, kui kõik kaasa löövad. Kõik, kes parasjagu xBoxiga ei mängi. Ema küpsetas ühe naabrimehele ka, tänutäheks, sest too oli päeval kaks tundi meie aias mootorsaega puuoksi tükeldanud ja kompostikonteinerisse visanud. Tagatipuks koristas ta enda tagant isegi saepuru ära. Ma ei tea, mida host-ema mõtleb, aga arvatavasti on tal varsti abieluettepanekut oodata. Ükski voorimehe väljendustega vana iirlane ei teeks seda niisama, heast südamest.

Mulle jubedalt meeldib, kui teda õue peal kohtan, sest ta ütleb kogu aeg: "Hi, love!" või "Hi, darling. Kuidas läheb? Mul on just lõuna valmis, tule sisse." Armas.

Ja te ei usuks, mida kõike peab kirjutama mingi suvalisse riietepoodi kandideerides avaldusse. Terve oma eluloo. Kakskümmend lehte isiksuseteste. Aja peale protsentarvutusi. Tõsiselt, rahunege maha.

 

Kassid tuppa!

Kui mina ja Annie oleme kahekesi kodus, siis kellele tekib mõte seada üleval tema toas sisse varitsus, oodata, kuni Andre koju tuleb ja aknal mjäuguma hakata? Kui tegite oma panused Anniele, siis eksisite. Poiss hüüdis: "Mis su probleem on? See on nii ebaviisakas!"

Läksin alla talle ust lahti tegema ja kurjustasin: "See olin mina, kes näugus. Sa just sõimasid mu läbi!"

Ta muutus kohmetuks ja ütles, et oli arvanud, see on Annie sõbranna.

Saabusin just koju ja leidsin teleka eest "The Voice'i" vaatamast võõra mustanahalise naise, kes mind väga ehmunult vaatas. Murdvaras!

"Tere, mina olen Anna," ütlesin ja läksin üles. Host-ema võttis parajasti dušši ega saanud selgitada, mis imelikud inimesed ta majas edasi-tagasi kõnnivad. Mõtlesin juba, et ta on mu maha jätnud ja olen täna üksi, aga ta ütles, et kohtume hiljem klubis. Jeeee...

Christophe endiselt kirjutab mulle, normaalseid, neutraalseid sõnumeid, mis tekitab tunde, et ma olin seekord tõeliselt delikaatne ja kena. Plusspunkt minule.

Vaatasin "The Book Thief'i". Üldiselt oli film natuke liiga pikk ja mitte ülearu põnev, aga lõpupoole kiskus väga kurvaks - pmst kõik surid ära (ha! spoiler! võta heaks) ja astusin hooga tunneterongile ning löristasin nutta. Mulle hästi meeldis see plika, kes peategelast mängis. Häiris ainult, et kuna tegevus toimus Saksamaal, aga räägiti inglise keeles, oli režissöör lahendanud selle nii, et kõigil oli mingi imelik aktsent ja iga "ja" asemel öeldi und ning "ei" asemel nein, mis lõpuks väga närvidele hakkas käima. Nii retarded.

Riided!

Olen viimasel ajal kõvasti riideid ära visanud, enamasti sel põhjusel, et olen need otseses mõttes auklikuks kandnud. Järelikult olid head riided. Täna astusin heategevuspoodi sisse ja leidsin ühestainsast poest kolm imeilusat pluusi. Lisaks selgus maksma hakates, et neil oli täna "kolm kahe hinna eest" pakkumine, millest mul varem aimugi polnud. Sellised üllatused mulle meeldivad. Kõik kokku läks maksma ainult 5,50.

Ampiirlõige!

Vöö on Annielt näpatud

Seda armsakest hakkan kandma millegi lühikese all

Lapsed on armsakesed. Täna oli megailus suvine ilm ning viisin nad peale kooli parki, kus jalkat tagusime nagu vanadel headel aegadel. Vaatasin, kuidas nad päikesepaistes palli järel jooksin, ja mõtlesin, et lapsed on ikka toredad. Kui isa neile järgi tuli, ütles poiss talle tere ja naeratas. Nägin, kuidas isa üllatusest võpatas, sest seda ei tule just tihti ette.

Viisin tüdrukut koju, kui nägime teel pisikest poissi ühes nendes patareidega käivates autodes. 

"Ta pidi mind teel siia peaaegu alla ajama," ütlesin, "ja ta isa naeris minu üle."

"Ta naeris arvatavasti lihtsalt su nägu," ütles Annie kergelt. Why, you little...!

Ning ükspäev osutas koolis üks võõras õpetaja Anniele ja ütles: "Ta on nii võrratu. Teie laps, jah?"

Ja mina vastasin, et olen ainult lapsehoidja. Aga meele tegi heaks ikkagi. Ma mõtlen, et Annie on tõmmu ja pikkade mustade juustega ning mina olen kahvatu nagu paber.

Tunnen end natuke räbalasti. Pidin Christophe'iga just lõpu tegema, kuigi minu meelest polnud miski veel alanudki, seega sain ainult selle halva emotsiooni ja mitte midagi toredat. Ta oli lihtsalt täiuslik mees, nagu ma varem juba maininud olin, ja ainus vale asi oligi, et ta mulle füüsiliselt ei meeldinud. Kutsus mind sel nädala iga päev välja, enamasti kaks korda päevas, nii et ma pidin lõputult vabandusi leiutama (mõned neist olid ka tõesed, sest ma ei saa õhtuti enne välja, kui host-ema kodus on). See kõik oli natuke lämmatav ning asja ei teinud paremaks, kui ta mul juba päriselt enda juurde kolida palus  - ilma naljata. 

Kolmapäeval käisime jälle autosid vaatamas ning ta kutsus end ise minu juurde sisse, kuigi ma ütlesin, et see pole minu maja ja ma ei tunne end mugavalt sinna külalisi kutsudes. Ja siis pidin ta pärast poolt tundi lihtsalt välja viskama, sest ta käis mulle närvidele. 

Ning täna oli ta suured plaanid teinud, mida me õhtul teeme, kus ma öö veedan, ja terve homse päeva ka. Ma lugesin seda sõnumit ja hääl mu peas ütles ainult: nope nope nope nope nope. Pole vist päris normaalne reaktsioon? Siis ütlesingi talle kõike, mida Polina juba mitu päeva tagasi soovitas öelda, ja kasutasin isegi suht sama sõnastust. Tänks, Polina...

Ja ma saan täiesti aru, et selles olukorras olen ainuke tõbras mina, sest teadsin väga hästi, et ta mulle ei meeldi, juba esimene kord, kui välja läksin. Miks ma seda ikka ja jälle teen??

Plaan peab olema

Mind teeb nii rõõmsaks, kui Andre ütleb mulle millegi eest aitäh - sedavõrd harv on see sõna tema suust. Või kui ta sööb apelsini ja viib oma õele viilu. Täna hakkas ta ratastega sõitma minema ning ta sõber juba ootas eestoas. "Kas tahad mu xBoxiga mängida?" küsis ta Annielt.

Jaaaaaaaa!

"No davai, mine siis üles."

Annie jooksis üles ja mina ütlesin Andrele, et küll ta on kena. "Ah, ma tegin seda selleks, et salaja mahlajäätist võtta," ütles ta, võttis külmikust jäätise ja jooksis minema. Üleval toas kaebas Annie, et ta ei saa mängu sisse.

On tüübid.

Ja ükskord, kui neid isa juurest peale korjasime, jagasid nad omavahel Tic Taci pakki ning vaidlesid, kellele palju kuulub.

"Minul tuli üldse mõte, et see köögist pihta panna," ütles Andre. "Mina teesklesin, et seon oma kingapaela, ja tegin sulle katet."

"Jaa, aga minu mõte oli terve pakk võtta, mitte paar tükki, nagu sa käskisid."

Tüübid!

Vastlakuklid

Püüdsin endale ka vastlameeleolu tekitada ning ostsin poest mingid suvalised pätsikesed ja vahukoort. Või igatahes mingit koort, mis vist see päris õige ei olnud. Ja ma panin liiga palju suhkrut, seega tuli see välja läila ja väga vastik. Ma viskasin enamiku pärast minema!

Välja nägid kuklid küll päris ehtsad, aga maitselt ei kõlvanud kuhugi. Mis seal ikka... sõin ülejäänud pätsikesed ära juustuga.

Annalyse veetis terve õhtu sõbranna juures, ja me olime Andrega üksinda. Püüdsin küll teda keelitada midagi mängima, aga mind jäeti halastamatult üksi. Pidin üksinduse leevendamiseks Caitlin Morani uue raamatu võtma. See on sama hea kui eelmine.

Kui ma karjusin, et lõunasöök, tuli poiss juba samal minutil trepist alla. Ma olin väga üllatunud, sest kui ta oma mänge mängib, on võimatu teda ka söögiajaks alla saada. Ükskord tuli ta kaks tundi hiljem ja päris, kas toit on soe. Karvik.

Kahjuks tahtis ta toidu endaga üles võtta nagu alati.

"Aitäh koostöö eest," tantsis ta minema.
"Aga üksik on niimoodi süüa," kaeblesin mina.

"Ära muretse, kõik mu sõbrad on ju onlainis."

"Ma mõtlesin, et minul."

"Oh, that's all right," ütles ta südametult ja läks ikkagi üles. Nuuks.

Sidrun

Nägin jalutades esimesi pungakesi!

When life gives you lemons, make lemonade... Aga tõsiselt, C andis mulle sidruni oma sidrunipuult

Seda tuhandetükist puslet panime kokku tervelt kuu aega

Pärast toda laupäevaööd, kui me kell kolm telekast muud vaadata ei leidnud kui "The Nanny" kordusosad, oleme kõik sellest sõltuvusse sattunud. Ants-in-your-pants ütles algul, et see sari on igav ja sakib, ja nüüd armastab seda täiega.

Tulen mina trepist alla ja leian ema üksi "Nannyt" vaatamast.

"Kuidas sa julged?" küsin. "Ilma minuta?" Ja istun maha.

Ta läheb Anniet sõbranna juurest koju tooma. Nii kui Annie uksest sisse saab, karjub ta: "Kuidas sa julged seda ilma minuta vaadata?"

Vaatame siis kahekesi, kuni ema duši all on, ja jõuame osadeni, mida ta veel pole näinud. Siis tuleb tema omakorda trepist alla: "Kuidas te julgete?? Ma pole seda osa veel näinud!"

Paanika majas.

Käisin C juures. Tal on imeilus maja, kuigi ta kaebas, et liiga väike. Maja, mis sisaldab kolme vannituba, pole kindlasti liiga väike. Kuna ta üürib ja omanik tahab varsti müüa, käivad tal vahetevahel huvilised maja vaatamas. Nii ka täna. Mees ja naine väikse pojaga tegid tiiru. Kui C nad ära oli saatnud, ütles ta: "Nad ilmselt arvasid, et oleme abielus."
"Ahahaha," tegin, endal kivines naeratus näol.

Ning kui ma ta kodu kohta komplimendi tegin, ütles ta: "Võid kohe sisse kolida."

See oli ju nali, eks? Eks ju?

Elu on julm

Host-ema ütles ükspäev, et mul on meeste suhtes kaks äärmust. "Sul on kas täiesti ükskõik või sa oled võimatult needy. There's just no happy medium with you."

Mina mõtlesin vaid, et millal kurat ma olen needy olnud? Ma olen ju alati üksi, seega sellist perioodi polegi. Mulle lihtsalt alati keegi meeletult meeldib, aga kas a)mina talle mitte, või b) ta kutsub mind välja ja pärast esimest või teist kohtingut on mul korraga täiesti suva.

Täna sain kokku eelmise laupäeva mehega. Läksin väga ükskõikselt, lihtsalt, et aega surnuks lüüa. Olin host-emale ainult lubanud, et kui mulle ei meeldi, siis ma ei kõnni niisama minema, vaid lõpetan asja ikka viisakalt. (Ta üritab mu suhtlemisviise parandada.) 

Tüüp - C - oli terve nädala mulle iga päev sõnumeid saatnud, väga kenasid ja viisakaid (pärast seda esimest vannifiaskot), nii et ma juba unustasin, kuidas mulle üldse temaga suudelda ei meeldi. Kui ta kohale jõudis, nägi ta parem välja, kui ma klubist mäletasin, oli kena ja džentelmenlik. Istusime väga kenasti sisustatud lounge'is, mina võtsin mojito ja tema kohvi, ning jutt voolas. Ta on insener, heal järjel, sportlik (jooks, ujumine, tennis, you name it), tark (armastab matemaatikat), on elanud Prantsusmaal ja räägib prantsuse keelt, küsis minu kohta palju küsimusi ning kiitis lakkamatult mu inglise keelt... Ma ei mäletanudki nii head esimest kohtingut. 

Siis läksime jõe äärde jalutama ja salonge autosid vaatama, kuna ta otsib uut autot. Nojah, natuke võis see olla mulje avaldamise pärast, sest me vaatasime Mercedeseid ja muud sellist, aga ta sõidab praegu Volvoga ja tõepoolest ka otsib autot, kuna oli ühes salongis juba kolmandat korda ja ajas salongimeestega väga tehnilist juttu. Ma õppisin ka palju uut autoterminitest, kuna ta ei olnud kade seletama.

Sellistes uhketes salongides on üle mõistuse hea teenindus, tasuta kohv jne... that's the life.

Ja ta otsib püsisuhet ja on igas mõttes täiuslik. Aga kui me hüvastijätuks suudlesime, siis see mulle ikka ei meeldinud. See oli lihtsalt vale. 

Ma tahaks nördimusest nutta!