Reisikihk

Telliskivis Kolme puu galeriis - seal õues kolme puu vahel asuv tihti muutuv näitus - on uued pildid üleval. Mulle nii meeldib seal: nii hea on lapsega käia. Ja seal on alati midagi lugeda-vaadata, huvitavad näitused. Ning kuna see asub natuke kõnniteest kõrgemal, on hoolitsevalt olemas ka kaldtee.

Praegu on seal galerii Eesti huvitavamatest, salajastest, teistsugustest monumentidest, mis ei ole vaid uhke mees ratsahobusel, vaid midagi huvitavamat. Midagi kiiksuga. Iga pildi juures uhkelt ka ajalugu ja tähendust seletatud. Mulle olid vist kõik seal galeriis võõrad, välja arvatud Pärnus vallikraavi juures asuv justkui maast välja ulatuv suur kalapea. Seda olin küll varem näinud, aga ei olnud teadnud selle tähendust. Selle kalapea lasi kunagi oma algatusel sinna panna üks kalamees, keda kurvastas, et kõrval veekogus hooletu inimtegevuse - tammidega surkimise - tõttu tonne kalu surma sai ning keegi isegi süüdi ei jäänud.

Neid kiiksuga mälestusmärke vaadates tabas mind taaskord suur reisikihk. Tahaks just Eesti peale! Tahaks autoreisile. Tahaks iga nädal erinevasse kohta. Praegu kisub mind väga Pärnusse, Peipsi äärde... Viljandis käiks ka ära. Saari isegi ei hakka mainima, saared on maksimaalne suveunistus.

Aga kuna kütus maksab roppu moodi, siis igale poole ei saa. Rääkimata ööbimistest vms. Hmm, Narva ka tahaks. Nii hea meelega pakiks praegu asjad ja asuks teele.

Vähemalt Haapsalus saime juuni keskel käia. Mul tekkis ühel pühapäeval selline tuju ja mees oli nõus ning tegime pisikese poole päeva reisi. Käisime Paralepa rannas, kus ma olin esimest korda. Seal on väga ilus, rahulik, hoolitsetud. Meri oli soe ja hea. Tüünelt ulpisin seal ja mõtlesin, et olen rahul.

Pärast murul ütlesin kahetsevalt, et peab kokku pakkima ja autosse last toitma minema, aga mees tegi mulle selgeks, et väga hästi võin sealsamas murul pikali Kauri toita. Tema aitab varjata, kui vaja. Aga meil oli veel suur vihmavari ka päikese kaitseks püsti, niikuinii oli privaatne olemine. Lesisin seal, Kaur külje all söömas, ja väga hipiema tunne tuli. Tegelikult ju ideaalne lahendus: meie ei pidanud veel rannast lahkuma; kedagi me sellega ei seganud ega häirinud, laps oli ka rahul. 

Käisin äsja aiast toomas lehtsalatit ja piparmünti, mis mees on sinna istutanud ja mis mõlemad lopsakalt vohavad. Seljas mul vaid bikiinide ülaosa ja lühikesed püksid. Küll on suvi hea! Ja varsti tuleb kallis töölt ning läheme randa.

Üks pisike teises toas ärkas päevaunest...

Suur suvi

Käisin uusi bikiine valimas, sest mul oli suuremaid vaja, pluss tahtsin väga juba uusi. Mul pole ammu olnud selliseid täiuslikke bikiine, mis sobiksid. Eelmisel aastal ostsin vist lihtsalt kahed ülemised osad eri paaridest ja olen teistega kokku sobitanud, aga see pole see.

Kujutasin oma peas ette ilusaid mererohelisi ujumisriideid. Kärutasime Kauriga Kristiinesse, leides jahedas kaubanduskeskuses mõnusat leevendust soojast ilmast. H&Mis oli väga hea ja suur valik ujumisriideid ning osati oli hakatud ka juba kergeid alesid tegema. Leidsin täpipealt sellised bikiinid, nagu olin kujutlenud. Skoor! Ootasime Kauriga tükk aega proovikabiinide järksis ja mõtlesin juba mitu korda lihtsalt ära minna, aga tahtsin väga neid bikiine ning need on asjad, mida ilma proovimata kindlasti ei osta, vähemalt mitte mina, sest hindan oma suurust tihtipeale valesti.

Kaur minuga kabiini ei mahtunud, aga ootas oma kärus kabiinikardina taga ja siputas rahulikult oma mänguasjadega. Kindlasti kõik teised naised järjekorras vaatasid teda kogu aja. See on nii uus asi, et temaga lausa riidepoes ostelda saab! Varem oleks ta ikka väga tüdinenud ja kiirelt nutma hakanud. Tõe huvides tuleb mainida, et kohe peale bikiinide ostmist hakkas ta siiski nutma ka.

Nii mugav, et ta ise on õppinud lutipudelist jooma. Ta võttis eile isegi ise pudeli oma käru jalutsist ja hakkas muretult ilmel imema.

Tegelikult tahan talle nüüd hoopis tassi tutvustada - kodus joomiseks.

Sel õhtul oli mees kirjutanud, et ajab asju ja tuleb koju veidi hiljem. Mina proovisin kodus bikiine veel selga ja koristasin nendes kööki, Kaur teeskles oma voodis magamist, kui mees sisse prahvatas, suur kast banaanidega käes. Ta oli kuskilt skoorinud odavalt suure hulga puuvilju, peamiselt banaane, aga ka mandariine ja greipi, mis muidu oleks läinud äraviskamisele. Tõi need koju ära ja läks siis edasi.

Mulle meeldib, kui mind täiuslikult koduperenaise-hetkelt tabatakse. Laps voodis ja mina toimetan. Oskan head muljet jätta :D

Eile õhtul peale trennis, mille käigus mul veidi paha hakkas (ilmselt kuumaga pole hea mõte trennisaali minna) saabusin koju beebikauri toitma ja voodisse panema. Kaur oli väga üleval, siputas, saputas ja karjus. Mõtlesin, et ilmselt igemed taas kuumavad, ja palusin mehel meid visata närimismänguasjaga, lõviga sügavkülmast. Mees viskas nii õnnetult, et Kaurile kopsti pähe. Selle peale hakkas Kaur muidugi veel rohkem nutma. Mis asi see veel on?? Miks teete nii? Kiigutasin teda oma süles, endal natuke itsitus peal, sest see oli naljakas ka. Pärast tundi aega tema söötmist ja voodisse panekut ja taas söötmist sai mul kõrini. Üle tunni ma küll last voodisse ei kavatse panna. Panin ta pikali, kusjuures ta keeras end kohe kõhuli ja hakkas millegi järele küünitama.

"Ei," ütlesin rangelt. Vooderdasin ta nii ära, et ta keerata ei saanud ja jäi sunniviisiliselt selili. Lutt suhu, jänes tööle, seletasin, et uneaeg ja mina lähen teise tuppa. Läksingi ära ja natukese aja pärast vaatama hiilides nägin uinunud last. Eluterve egoism tuleb ikka kasuks.

Ja kui ta magama poleks jäänud, oleks issi võinud üle võtta, minule igatahes aitas.

Olen nüüd igal õhtul aias lugenud. Eile käis vägev vihmasadu üle ja jootis loodust, aga õhtuks oli soe ilm tagasi. Kuulan iga kord ära "Mu isamaa on minu arm" Pika Hermanni tipust ning tean, et päike seega loojub ning lipp langetatakse. Sulnis rahu on aias ja täielik minu aeg iseendaga.

Paradiisiaed

Kolisime tagaaeda puude varju mängima ja lebasklema

Issi tehtud kartuli-porgandi-maguskartulipüree mekib küll... eriti kui emme käest lusikas võtta ja ise mökerdama asuda

Meie puhkusereisikese viimasel kahel päeval Kaur ei kakanud üldse. Puhkuse poolest mugav, et ei pidanud tee peal sellega tegelema, aga parem ikka, kui kõht ilusti läbi käiks. Ütlesin Kauri äsja peale hommikusööki toolist välja tõstes, et ta teeks täna ühe lopsaka kaka ka. Sain kohe aru, et seda ta just oligi teinud. Jumal, see oli viiepallisüsteemis kaheksa. Seda oli nii palju ja igal pool! Ta oli lõpuks puuduvate päevade eest ka tasa teinud. Kõik minu käed olid seda täis, kui kraani all pesime, ta pistis ise ka oma käekese sinna sisse, ka kraan oli koos, ja kogu see värk ei tahtnud üldse maha tulla!

Kui lõpuks tagajärjed olid likvideeritud ja kõik puhtaks küüritud, tänasin jumalat, et ta seda oli teinud kodus, mitte kuskil väljas, ja asusin oma külmaks läinud röstleibade ja leige kofeiinivaba kohvi kallale.

Lõpuks on kasutust saanud lapse lühikeste käistega suvised pluusid, mida ma arvasin, et meil kunagi pole vaja kasutada, sest ikka liiga jahe on. Praegu on sobiv aeg. Jalutasime väljas, andsin vahetevahel Kaurile lutipudelist vett (ja ta õppis vaikselt ise sealt jooma) ja jahutasin teda veega. Panin talle päikesekreemi ka, kuigi mulle see väga ei meeldi, sest ei taha, et see talle suhu satuks, ning eelistan pigem lihtsalt ta varjus hoidmist. Nägin, et Kaur siiski oli natuke loid ning kolisime õuest hoopis tagaaeda, kus on lopsakalt puid ja varju. Võtsin lapselt üldse pluusi ära ja jätsin ta mähkmeväele ning heitsin tema kõrvale ja toitsin teda sealsamas aias. Jagame aeda kuue teise korteriga, aga ainult üle koridori naabrid üldse käivad seal, nii et olemine on päris privaatne.

Kaur mängis tekkide peal murul, uuris lilli ja rohtu. Varsti tõstsin ta vankrisse tagasi, tegin suuga natuke vaalade hääl, lutt suhu, ise läksin eemale. Jäigi päevaunele ning mina võisin käia sees, nõudepesumasinat tühjendada, tolmu imeda ja endale aeda süüa võtta. Tegin juba mitmendat piknikut ja kõikusin parasjagu raamatuga kiiges, kui mees aeda prahvatas, energiat täis, äsja FB-st skooritud suurem beebivann ja kanister päikesesooja vett käes.

"Kallu, ma ei teadnudki, et juba töölt tulemas olid!"

"Tegin üllatuse!"

Tema toimetamisest lõpuks virgunud Kaur krahmati kaenlasse ja torgati isadele iseloomulikult pikema jututa vanni. Kaur natuke ehmatas, aga harjus kiiresti ja hakkas pladistama. See ainus naabrinaine, kes aias käis, tuli ka vaatama, kuidas meie porgandpaljas poiss lustib. Palava ilmaga hea moodus jahutamiseks.

Õhtul peale meie rannaskäiku (Harku järv, vesi kakskümmend kuus kraadi ning inimesi meeletult) ja lapse suikumist käisin nöörilt pesu toomas ja nautisin, mis mahe ilm on. Õhk nagu seisis ja aeg ka. Juuni lõpp, kui võrratu aeg.

Toas ütlesin, et mina läheks hea meelega aeda lugema. Võtsin endale datleid ja piima kaasa ning nautisin sulnist suveõhtut. Vahepeal käisin elutoa akna taga piima juurde palumas.

"Andsin kogu piima siilile! Ja datlid lubas siil ka kõik nahka pista..."

Tuppa naastes nägin, et kell on kolmveerand üksteist. Ja ma olin vabalt saanud raamatut lugeda, sest nii valge oli!

Katsetasin äsja jälle Kaurile hommikuund teha: viisin ta enda voodisse, kardin ette, lutt suhu ja valge müra käima, seletasin, et tehku uinak ja et mina lähen teise tuppa. See on ainus viis, kuidas ma viitsin talle neid päevaseid kodu-uinakuid korraldada (vs siis kärus magamine): ma ei pea teda uinutama, vaid jääb ise. Õhtusest magamasuunamisest piisab minu päevanormiks.

Korraks kostus nuturöök ka, aga hüüdsin teise tuppa, et Kaur! Olen olemas! ning ta rahunes. Äsja käisin vaatamas ja magabki teine. Juhhei!

Kuum kuum suvi

Ma naudin kuumasid ilmasid. Praegu on kell pool kümme hommikul ning kraadiklaas näitab kakskümmend üheksa kraadi. Beebi on tavalisest unisem ja hakkas silmi hõõruma üsna pea peale ärkamist, natukest tekil siputamist ja söömist. Mees väga pooldab, et lapsel oleks rutiinsed uneajad, seega viisin beebi kõhklemisi ta voodikesse, panin luti suhu, valge müra käima ja läksin ise minema, sest teda päevasteks unedeks uinutama hakata mul küll viitsimist ei ole. Kui jääb ise, siis jääb. Läksin natukese aja pärast vaatama ja oligi jäänud. Skoor!

Tulime eile perepuhkuselt ja autoreisilt. Ma olin nagu teises maailmas, teisel lainel. Soojad, isegi kuumad jaanid! Kui võrratu! Meil oli võetud Tiina, Marili ja Liisuga maja Lõuna-Eestisse. See maja oli lihtsalt kõik, mida üldse võis soovida. Ma olin kohalejõudmise hetkest kuni lahkumiseni nii võlutud. Seal oli suur võimas õu, palju loomi - kukk kires vahetevahel ja kalkunid kloksusid iga suurema heli peale.  Mees hüüdis neile nende enda keeles Gaabu, gaabu! ja kalkunid vastasid kohe: Gaabu, gaabu, gaabu!

Vahepeal kõndisid ringi hobune ja poni. Ja ilmatupalju mängimisvõimalusi väiksematele lastele ning tiik! Ja tiigi kaldal iglusaun! No küll oli mõnus. Muudkui kuumutasime end saunas ning sumasime tiiki, ja sauna, ja tiiki... Ja järjest ja järjest. Mängisime taldrikuviset ja sulgpalli. Ilm oli kogu aja võrratu.

Kaur oli tavalisest palju rahutum, sooja ilma ja võõra koha ning kõikide loomahäälte peale vist. Veetsime kumbki mehega päris palju aega last rahustada püüdes ja toites, sellal kui teine sai seltskonnas olla. Öösel sai ta luksuse magada terve öö issi kaisus, et turvalisem olla oleks.

Meie istusime aga kaua üleval, käisime veel õhtuhämaruses jalutamas ja ma lugesin veel öösel veidi raamatutki, sest ei raatsinud ilusal valgel ööl magada. Kell pool kolm, kui lõpuks tuled kustutasin, oligi juba väljas valgeks hakanud minema.

Hommikul ärkasin toimetamise häälte peale. Päike oli juba väljas, mees toimetas allkorrusel pannkoogitainast kokku keerata, Kaur siputas õnneliku näoga diivanil, patjadega ära barrikadeeritud. Milline idüll. Peale hommikusööki käisime meie Tiinaga veel tiigis ujumas ning läksime sulgpalli ja ketast mängima, millega ka teised varsti ühinesid, sest meil oli nii lõbus.

Oi kuidas jaanid läksid täie ette.

Edasi suundusime Tartu poole, jalutasime sealses suviste pühade kummituslinnas, sõitsime Puhja minu ema juurde. Avastasin ema jalgratta ja nautisin selle seljas tühje teid. Kaurike magas tol ööl eriti rahutult. Jälle uus koht! Jälle soe olla. Ta ärkas iga kahe tunni tagant, nii et mina olin hommikuks torssis näoga. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et kui laps kogu aeg vaid nii magaks, oleksin teine, halvem inimene omadega. Kaur ise oli hommikuks väike päike, mekkis söögitooli ääres kurki ja tofut süüa ning issi hangitud püreesid ka.

Sättisime Läti poole, mehe sõpradele külla. Neil on suur õu, aga maru maaelu, näiteks vaid kuivkäimla õues ega mingeid mugavusi. Meie eelmise suve fiaskot meenutades oli mees, kes muidu pojaga seal käies on alati lakas ööbinud, pannud meile nüüd kinni Airbnb lähedal väikelinnas. Olin talle tagantjärele nii tänulik, sest ma võisin metsikus looduses palavuses istuda ja grillida küll, aga ainult teades, et pärast saame duši alla ja lapse vajaduste eest mugavasti hoolitseda. Meie võetud korter oli nii kena! Mees ütles, et sada protsenti Ikea :D Kui kuulsin, et see oli viiskümmend eurot maksma läinud, mida meie eelarvesse praegu kindlasti vaja polnud, olin üllatunud. Oleksin arvanud, et Läti ja väike koht, et hind on umbes kakskümmend viis eurot vms. Aga nojah, meid on ju ka kolm inimest. Maksin mehele poole, mõeldes, et see oli ikkagi seda väärt. Beebi magas üle mitme öö lõpuks hästi. Me ei hakanud tema reisivoodit üles vedima, vaid panin temale üles tehtud välivoodi madratsi nurka maha - Montessori põrandavoodi, ütlesin ise rahulolevalt. Võtsime kõik riided tal ära ja ta magas vaid mähkme väel. Kõik aknad lahti ja ventilaator ka töötas usinasti ning temperatuur oli päris okei. Mees küsis hommikul suurte silmadega, kas laps öösel ei söönudki. Aga ta oli vaid kella kahe ajal korra nihelenud, ma läksin heitsin tema kõrvale põrandavoodile, panin rinna suhu ning ta sõi ilma ärkamata kõhu täis ja tudus samamoodi edasi hommikuni. Selles mõttes oleks põrandavoodi ideaalne ka enda kodus, et last poleks kuhugi vaja öösel tõsta, vaid mägi saaks käia Muhamedi juures ning Muhamed saaks kogu aja magada.

Hilisõhtul käisin veel jalutamas, et selle pisikese kohaga ka tutvuda. Oli ilus ja vaikne ning nägin elusolenditest ainult kasse.

Pühapäeval tegime veel mehe sõpradega turistitiiru Cesises, mis on ilus Haapsalu või Kuressaare moodi linn - on ordulinnuse varemed, on ilusad pargid ja purskkaevud. Karastasime end ka purskkaevudes, mis oli väga mõnus. Siis jätsime mehe sõbrad maha ja sõitsime ise Ikeasse, kus mul oli esimene kord käia. On ikka võimas küll. Võib-olla kvaliteet näiteks kapiustel jms annab soovida, aga hoolikalt kaaludes saab sealt ka ilusa kodu kokku panna. Meil on eelarve suhtes ootused realistlikumaks läinud ning pöördume vist ka rohkem Ikea poole oma tulevase kodu sisustamisel. 

Tee peal veel ujusin Salacgrivas ning Pärnu kaudu jõudsime koju. Plaan oli olnud ka Pärnus rannas käia, aga maru kuum oli ning Kaur hakkas pikast reisist õigustatult väsima. Kolisin viimase pooltunni ajaks isegi tema juurde tagaistmele, mida me teeme ainult viimases hädas, kui lää on muutunud rääks, mis tähendab, et Kaur on suurest hüsteeriast hakanud juba r-tähte karjuma. Eks ta oli lihtsalt omadega läbi. Koju saades rahunes ta kohe, vaid sõi emme rinnal ainsagi piuksuta ja uinus kohe, magades mõnusa rahuliku öö.

Hea oli tagasi olla, aga hea oli ka terve see minipuhkus. Oli võimalikult säästukas, me ei söönud näiteks kuskil väljas, välja arvatud Ikeas, kus see on superodav. Tegime igal pool endale võikud ja kohvi kaasa. Kõik raha läheb reaalselt kütuse peale, ehk ainult minekuks :D Kohapeal püüa niisama ellu jääda. Aga isegi väikeste vahenditega oli see puhkus nii idekas. Ja kuum! Paradiis...

Laps areneb tundidega

Kaks päeva, kui mina poole kümnest hommikul seitsmeni õhtul tööl käisin, oli mees ise lastevalves - tema poeg oli ka see nädalavahetus meiega. Ja ta sai nii hästi hakkama! Pärast küsis küll, silmad suured, kuidas mina päeva jooksul nii palju asju jõuan. Aga minu meelest tema jõudis ka nii palju. Isegi pesu pesi ja kuivatas ning andis mulle õhtul uhkelt kokkuvolditud paki minu alukatega. Vahepeal sõitis Kauriga Kristiine ette ja ma tulin pausi ajal autosse last toitma. See polnudki nii väga Kauri pärast, kes oleks võinud süüa pudelitoitu, vaid minu rindade pärast, et need ei plahvataks.

Ma ei tea, kas kujutan seda ette, aga laps oli nende kahe päeva järel nii teist nägu! Ta tundus mulle asjalikum kui enne. Areneb praegu mitte päevade, vaid tundidega. Üks asi, mis isal on käpas, on uneajad. Paneb lapse voodisse ja laps magab päeval kolm ilusat uinakut. Mina ei saanudki päeval kunagi mingit unerutiini paika. Aga laps vajab und, magamise ajal ta aju arenebki. Praegu ka enne kohtumisele minekut võttis mees lapse, söötis talle minu tehtud brokolipüreed ja pani ta magama. Viie minuti pärast tuli võiduka näoga magamistoast: "Tehtud!"

Ta loeb nii hästi lapse märke ja saab kohe aru, kui too unine.

Ostsime Kaurile uue söögitooli ka - Ikeast. Leidsime, et kasutatud, mille mees skooris FB-st, ei ole ikka hea. Ta ei olnud üldse ergonoomiline, oli väga libe ja rihmad ei töötanud hästi, mis tähendas, et lapsele lausa ohtlik.

Ikea oma on lihtne, ilus ja väga töökindel. Vaatasin eile koju jõudes, kuidas laps seal istub ja käes püreetuubi vastu lauakest peksab. Ta istus nii sirgelt, silmad säramas, kogu olek asjalik. Lauakesele kausi sisse oli mees pannud veel kaks kurgikangi. Kaur võttis ise kausist ühe kangi ning hakkas asjaliku ilmega seda närima. Appi kui osav ta on! Kas see on tõesti minu kuuekuune beebi? Mis temaga nende kahe päeva jooksul tehti? Magas palju ja sõi issi käe all mitu korda püreesid, ning ongi tehtud.

Ja ma saan aru, miks öeldakse, et beebi esimest eluaastat tuleb hinnata, sest see lendab linnutiivul. Mul nagu polegi enam beebi, vaid lihtsalt väike laps. Ta silmad säravad, ta lällutab oma esimesi kõnekatsetusi, ta õppis issiga basseinis seismise selgeks (vanem hoiab kätest ja ta ise seisab süles). Kui hommikul ärkab, siis ei hakka enam nutma, vaid asjatab ise vaikselt voodis ja keerab end kõhuli.

Ma tunnen lihtsalt sellist sügavat armastust oma pojakese vastu, et vahel tahab süda lõhkeda. Me tegime siia maailma ühe õnneliku, hoitud ja armastatud inimhinge juurde. Ja minu mees! Kas ta on reaalselt parim isa maailmas? Ilmselt küll. 

Mind on ikka nii-nii-nii õnnistatud. #blessed

Seiklused jaekaubandusmaailmas

Töötasin äsja jälle kaks päeva. Ühes riidepoes Kristiines. Tegu oli kiirmoebrändiga ning hommikul poodi sisse astudes hakkasin end tunnetama vanana, mida ma tavaliselt üldse ei tee, sest olen alles rõõsad kolmkümmend kaks aastat siin planeedil veetnud. Aga see pood oli täis kriiskavaid neoonvärvilisi riideid, igal pool uhkelt peale lapatud suurused XXS ja XS. Mis need on, riided nukkudele? mõtlesin. Mulle oleks võib-olla selga mahtunud sealse poe XL riided. Võib-olla.

Aga ma lihtsalt pole selle koha sihtgrupp. Ise mõeldes, siis 14-15aastasena ostsin ka kiirmoebrände, sest muule rahakott peale ei hakanud.

(Ja praegu ostan kaltsukatest :D Ning eranditult, kaltsukatest saadud riided on peale pesu parema väljanägemisega kui uuena ostetud riided, sest kaltsukast on mul võimalik osta paremate brändide vastupidavamaid riideid, mis ei lähe niimoodi topiliseks ega lagune koost. Samas kui uuena ostan odavama otsa kiirmoodi, mis vastavalt ka välja näeb.)

Igatahes tempo oli seal kohas meeletu. Rahvamassid! Turiste oli palju ning laupäeval sadas, mistõttu kõik tulid ostlema. Ma olin kümme tundi jalgadel ning pärast omadega läbi mis läbi. Kassasse nad mind ei pannudki, vaid panin saali peal kaupa välja, viisin proovikabiinidest proovitud asju saali tagasi ja korrastasin riiuleid. Parajasti oli neil üks kuuajane haigusleht, üks puhkus, ning laupäeval võttis üks töötaja veel haiguslehe peale, tund aega enne oma vahetust. Usutav, et laupäeva hommikul kell 11 haigus peale tuli :D Vaene vahetuse vanem oli omadega täitsa läbi ja tuiskas nagu tuulispask ringi ning ka juhataja tuli õhtul ise lõpetama. Mul tekkisid eredad mälestused eelmise aasta suvest, kui see oligi mu suvi: ootamatud telefonikõned ja sõnumid ning poole pealt katki jäänud nädalavahetused. Ütlesin neile, et tunnen nende valu. Ise aga olin sisimas rõõmus, et see praegu pole mu elu. Et saan rahulikult suve nautida. Emapalk jookseb, vahepeal saan tahtmist ja võimalust mööda iga kuu päeva või paar juurde töötada ning natuke lisa teenida. Ei mingit stressi, ei mingit närvipinget. Neid tööotsi teen oma füüsisega ning mõtlema ei pea absoluutselt.

Võiks arvata, et nad olid tänulikud lisakäte eest, mis kõige hullemal hetkel abis olid? Aga ei, eile õhtul ära tulles ei öelnud vahetuse vanem mulle isegi head aega, rääkimata aitähist. Noh... me mõlemad teame, et teil tekib sama vajadus veel ning mõistlik oleks olla kena inimeste vastu, kes on abis ja on olemas, et nad ka edaspidi tuleks. Ma saan siiamaani Goworkabitist kirju firmadelt, kelle juures olen kunagi otsi teinud, sest nad kutsuvad mind tagasi. Ma olen kiire ja asjalik ja reaalselt teen täie rauaga tööd, nagu ma töötaks seal päriselt, mitte üks või kaks päeva. Nagu mulle makstaks kolmkümmend eurot tunnis, mitte kuus. Seega aitäh oleks omal kohal. Aga pigem näiteks juhataja nähvas mulle, kui vahetuse vanem oli lõunal ja mul oli vaja nõu, kuhu uut kaupa panna. Mainis, et ta ei ole üldse tööl praegu, vaid astus läbi. Kuule, muidugi küsiks ma teiselt vastutavalt, aga teda ei ole ju praegu. Mul ei ole seda vaja. Ma võin pohhuilt ka selle kauba välja panna, aga neil on ju seal oma kindel loogika, mis võib kus olla, mida mina ei tea. See, et ta ise seda uue kauba kohta mulle hoobilt öelda ei suutnud, näitas, et see polegi nii lihtne ülesanne. Hakkas seal riideid lappama ja leidis, et ma olin enne teist uut kaupa välja pannes ühte sorti liiga palju saali pannud. Nähtavasti oleksin ise pidanud poole lattu jätma, et äkki tuleb veel midagi uut, täpselt samas stiilis, mis tahab endale kohta. No vot selle peale ma tõesti poleks tulnud.

"See on ju omamoodi isegi loogiline," siristas juhataja.

"Täna tuli üldse palju uut kaupa," ütlesin. Vahetuse vanem oli ka halvasti üllatunud, kui lõpuks aru saime, et terve minu pandav torn on täiesti uus kaup, mis kõik vajab kohta.

"See ei tulnud täna, see tuli tegelikult reedel! Mitte et see oluline oleks!" sädistas juhataja. Nii...mind polnud siin reedel. Kas ma kuidagi vastutan selle eest, et te reedel oma tiimiga seda kaupa ära pole pannud või milles asi? Siis jäin ma vait ja mu nägu läks selliseks, et juhatajas ka mingi empaatia tärkas ja ta aru sai, et mind pahandas. Rohkem ma talle midagi ei öelnud peale mhmm ning ta läks kiiresti ära, soovides, et me tublid oleks ja vastu peaks.

Oi, see inimeste haldamine on üks raske töö. Kuidas inimesi kohelda, see on peen teadus ja õnne ülemusele, kes oskab seda tabada. Kuidas mina kohtlesin oma ajutisi töötajaid - ma kandsin neid käte peal! Tänan ja palun ette ja taha. Ja pärast räägiti firma peal, et minu pood on kõige parem pood, kus abis käia. Kõik tahtsid mulle tulla, samas kui mõnest teisest meie keti poest hoiti kaarega eemale.

Njah. Igatahes oli jälle hea töölainel olla, sest pärast seda maitseb mu tavaline elu kui puhkus ning pangakonto saab kosutust. Mul ongi nii puhkuse tunne praegu - istun, joon kohvi, issi pani lapse hommikuuinakut tegema ja läks ise köögisalongi kohtumisele (või armukese juurde:D). Teises toas tossab mehe poeg ning mul on mõnus laisk tunne.

Kinnisvara hindamine

Meil käis eile korteri hindaja ning mõtlesime selleks ajaks kodu veidi üles vuntsida. Mees küll ütleb, et hinnatakse muudel alustel ning kodu korrasolek pole kuigi tähtis, aga mina olen arvamusel, et hindaja on samuti lihtsalt inimene, seega ka tema otsuseid mõjutavad emotsioonid. Guugeldasin lausa, kuidas saada kinnisvarale kõrgemat hinnangut. Seal öeldi, et igasugune kola võiks olla eest ära pandud, ja kui on aed, siis see võiks olla korda tehtud ja hekk kärbitud jne.

Meil oli aed enam-vähem, kuigi viimastel päevadel oli jälle palju võilillevarsi end üles ajanud, sest robot ei saanud oma tööd korralikult teha, sest aias varitses kuri vares, kelle poeg alles õppis lendama. Seega ei tahtnud mina minna päeval aeda robotit välja päästma, kui ta jälle kuskil omadega hädas oli. Lisaks oli üks parkimisplatsi ala väga vanu võilli täis, sest seda polnud keegi sel suvel üldse niitnud. Ajasin mehele peale, et ta trimmeriga selle korda teeks, sest see üks plats minu meelest kohe mõjutas aia üldilmet tunduvalt. Õhtul enne hindaja tulekut siis läksime aeda ning peagi leidsin end ise trimmerdamas esimest korda elus. Mulle nii meeldis! Raiusin vanu võilillepuhmaid läbi: "Sure, sure, sure!"

Ainus, kellele ei meeldinud, oli Kaur. Midagi oli selles trimmerdamise helikõrguses sellist, mis teda nutma ajas. Isegi, kui mees temaga kaugele teise aianurka põgenes. Varsti andis ta lapse mulle, me läksime sisse pakku, ja lõpetas ise töö ära. Aia üldilme tõesti paranes peale seda iluravi. 

Kell kolm eile pidi hindaja tulema. Ma olin isegi ostnud vanillisaiu ning need ahju pannud, et tekitada värskelt küpsetatud saiade lõhna kohe sisse astudes. See ei peaks kuidagi hindamisakti määrama, mis tehakse pigem kinnisvara asukohta, ümbritsevate korterite eelnevaid müüke jne arvestades, aga siiski ma arvan, et korras kodu ja hea lõhn ei saa kuidagi kahjuks tulla. 

Mees pidi töölt varem tulema, aga ei saanud kuidagi minema ning saabus koos hindajaga samal ajal. Ta tegi sisse astudes silmad suureks, sest ma olin kodu läikima löönud (natuke turtsaka Kauri kõrvalt). Nii puhas polnud meil tükk aega olnud, nii et kasud sees, endal ka nüüd ilus elada. Kõikvõimaliku kola panin silma alt ära ning isegi lapsekäru jätsin aeda, et trepikoda tühjem tunduks.

Veel ei tea, kuidas läks, järgmine nädal saame akti. Küsisin mehelt lootusrikkalt, kas vanillisaiade lõhna oli tunda. Ta ütles, et hoopis šokolaadi järgi olevat lõhnanud. No ega see ka paha ole. Ja maitsesid need vanillisaiad koos piimaga taevalikult!

Näputoitumine versus püreed

Tulime äsja neuroloogi juurest, kus Kaur kuue elukuu täitumise puhul jälle kontrollis käis. Üldiselt oli kõik korras. Küsiti, kas keerab ilusti võrdselt üle mõlema külje. Juhuslikult ema oli külas olles ja Kauri hoides märkinud, et ta keerab pigem üle ühe külje. Ma ise polnud märganudki. Ma Kauri matil askeldades ise tavaliselt teen omi asju ja pigem ei ole niimoodi jälginud, et kummale poole ta keerab. Nüüd hakkasin vaatama ja ta, nui neljaks, keerab alati vasakule. Paremale mitte kunagi. Lasin vaimusilmas läbi, et ta toa peal on küll igatpidi liikunud end rullides, aga järelikult ta on siis olnud peaga teisele poole ning keeranud ikkagi oma vasakule.

Püüdsin teda siin eelnevad päevad meelitada paremale keerama, küll mänguasjadega, küll kutsumisega. Ei midagi. Ta isegi ei üritanud, vaid vaatas mind mõtlikult. Võib-olla talle lihtsalt... ei meeldi parem pool.

Toob meelde Derek Zoolanderi, kelle eripäraks oli, et ta ei suutnud vasakule pöörata. Üks selle filmi kõige lambikamatest ja parematest naljadest. Pluss sipelgatele mõeldud maja nali. Olime nädalavahetusel ühel näitusel makette vaatamas ning meie Liisuga sosistasime üksteisele: "What is this? A house for ants?" ja itsitasime.

Neuroloog, kes meil on väga meeldiv, andis mõned näpunäited, kuidas teda meelitada siiski paremat poolt ka treenima. Ja kuidas harjutada vaikselt käputamist.

"Aga roomamine?" küsisin. "Seda ta veel ei tee. Ta küll üritab, aga ei liigu eriti kuhugi. Ajab peput uppi ja on frustreerunud."

Neuroloog ütles, et roomamine olevat yolo (noh, oma sõnadega). Et nii mõnigi laps jätab selle üldse vahele. Käputamine ehk neljakäpakil edasi liikumine olevat tähtis verstapost.

Siis pakkus arst Kaurile kõristit, et kontrollida ta haaramisoskust. Kaur, kellele ma mänguasja samal eesmärgil pakun sada korda päevas ja kes pakkumise peale oskab ise võtta luti ja endale suhu pista, vaatas nüüd arstitädi mõtlikult, natuke flegmaatilisel ilmel, ega teinud midagi. Ta vist väga neid maske ei usalda, mis kõigil ees olid. Lõpuks peale pikka palumist ikkagi suvatses selle kõrina võtta.

Küsiti, mida laps sööb. Meie olime nüüd kuue kuu täitudes alustanud temaga näputoitumisega. Minu puhul tähendas see, et lõikasin talle toiduained käepärasteks sektoriteks või laastudeks ja lasin tal söögitoolis olles ise möllata. Mees oli talle andnud küpsetatud kartuli sektoreid ning pistnud lapsele ise suhu, et parandada suhujõudnud toidu hulka. Minul ta, jah, eriti nende kahe päevaga midagi alla ei neelanud. Minimaalselt. Aga ma tean, et algul see ongi normaalne, ta alles arendab koordinatsiooni ja motoorikat ning õpib tahket toitu neelama. Uued maitsed veel lisaks, ja nii palju on õppida.

Arst lasi ette lugeda, mida olin talle andnud (röstsai, avokaado; keedetud muna, kurk), ja ütles, et tegelikult peaksime ikka püreedest alustama.

"Noh, neid lähenemisi on nii palju erinevaid," vastasin. "Mis kellelegi sobib."

Ta ütles, et muna üldse olevat nii noortele lastele keelatud, samal ajal kui mina olin netist leidnud, et muna on täiuslik beebi esimene toit, ning seda muretult lapsele mäkerdada andnud. Neid tõdesid on nii palju erinevaid.

Küsisin, millal võime liha hakata andma. Siis, kui köögiviljapüreed on "selged". Siis lihapüreed. "Aga muidugi ise teate paremini, teie laps," naeratas ta.

Ega mul erilist traagikat pole, peaasi, et laps saaks vitamiine ja rauda ja muud vajalikku kätte, mida ta rinnapiimast ei saa. Seega leppisime mehega kokku, et hakkame nüüd püreesid andma, et ta reaalselt saaks toitu ka neelatud, ning näputoitumist võin mina teha eralõbuna, et harjutada lapsel ikkagi motoorseid oskusi ning neelamisoskust. Mees veel luges sõnad peale, et tema ka tahab last nüüd toita. Ta on niii hea isa, nii tahab lapsega tegeleda.

Ma arvan, et selline 50/50 lähenemine ongi kõige parem. Ei ole vaja seda asja mustvalgelt võtta. Peaasi, et lapsel on vajadused täidetud ja ema on rõõmus.

Näiteks näputoitumise mõned teoristid on öelnud, et seda tehes lapsele püreesid anda ei tohi, et ta satub segadusse. Teised jälle, et muidugi tohib mõlemat anda. Siis kaevusin täna arsti juurest tulles ja püreedega alustada tahtes netti ning need soovitused, mida lapsele esimeseks toiduks serveerida, on seinast seina. Mida üks soovitab, seda teised laidavad maani maha, et kindlasti ei tohi! Siin on allergeen, siin on nitraadid sees, ja mida kõike veel.

Ma neid allergeene üldse ei põeks ette. No on, siis ei anna enam mõnda aega konkreetset toodet. Aga kõiki võimalikke allergeene vältima hakata... no halloo, see on üldse enamik toiduaineid. 

See kõik võttis mult ära ka igasuguse isu teisi tulevasi lapsevanemaid tulevikus õpetama hakata. Tõde selles maailmas pole olemas, las igaüks lihtsalt teeb, mis tahab - üles kasvavad need lapsed nagunii.

Mesilane Maia

Eile oli maniküüriaeg. Valisin endale säravkollase värvi, neljanda küüne ainult täitsa musta. Ma olin juba mitu aega planeerinud kollaseid küüsi teha, aga lõin ikka ja jälle kõhklema. Aga millal siis, kui mitte suvel? Olin paar kuud tagasi näinud mingit esikaant, äkki Anne&Stiili oma, kus Heidy Purga kandis kollaseid küüsi, ja sellest ajast saati neid ihalenud.

Küünetehnikul oli ainult kahte kollast tooni ning ta soovitas mulle pigem teist, heledamat, malbemat, mis natuke ka säras ning ei meeldinud mulle üldse. Mulle meeldivad üldse ainult matid toonid, olen tähele pannud. Nii et jäin oma valiku juurde. Tehnik tundus kõhklev. Kui hakkasime lakki peale kandma, siis tegi ta vist neli kihti lihtsalt seda kollast (pluss alus- ja pealiskihid), et hästi ilus ja sügav jääks. Ja lõpuks jäi tulemus nii äge! Selle musta aktsentküünega koos nagu mesilane.

"Mesilane Maia," ütles tehnik. Oli näha, et ta enda mulje ka muutus lõpptulemust nähes ning teisest toast tulnud kosmeetik kiitis ka.

"Seda kollast peab juurde tellima," ütles tehnik laki numbrit endale üles kirjutama. "Viimasel ajal popiks saanud. Kaks pudelit vaja."

"Usu mind, see on kõik see Heidy Purga süü," ütlesin.

Geellakk on parim asi. Mul nii hea meel, et selle maailma avastasin. Muidu mässasin aastaid tavalakkidega. Mulle alati meeldis, kui mu küüned olid "tehtud", aga need tavalakid hakkasid mul maha kooruma umbes minuti pärast peale valmissaamist. Nii hea on ringi käia kogu aeg korras küüntega, ainsaks mureks väljakasv. Mina käin nüüd iga nelja nädala tagant. Idekas oleks käia kolme tagant, siis ei jõuaks eriti välja kasvada, aga optimeerin kulusid ja teen korra kuus. 

Ning oma küüned seal all on pikemad ja tervemad kui iial varem! Ma ei teadnudki, et minu küüned ka nii pikaks võivad kasvada. Neid ei sega seal tugeva laki all ilmastik, vesi ega kodutööd, rahus kasvavad ega murdu iialgi. Kui vaid tahaksin, siis võiks mul olla nii pikad küüned, ainult et avastasin, ma eelistan lühikesi. Nii palju lihtsam on toimetada ja kasvõi siin trükkida.

Kohe peale maniküüriaega oli mul teises salongis kulmud. Proovisin ka ripsmete värvimist. Seda viimast olin kunagi ühes teises salongis ka teha lasknud ja siis leidnud, et see ei oma erilist efekti. Pigem tundub vaid, nagu silmade ümber oleks must. Aga tahtsin veel teises kohas proovida, enne kui selle enda jaoks maha kannan. Jep, seda rohkem ei tee. Kui teha, siis tuleks kohe teha ka lash lifti, mida ma pole kunagi proovinud. Niisama pole sellel mingit mõju, sest ripsmed vajavad lisaks värvile ka volüümi ja kaardumist, et välja paista.

Jään oma tavalise ripsmetušiga möllamise juurde, mis ei võta ka nüüd nii kaua aega, et elu häiriks.

Tulin koju trammiga ja jalutasin mõnusalt läbi suveõhtuse Tallinna. Kiiret ei olnud, sest issi oli lapse pudelist täis söötnud ja juba ööunne pannud. Enne kaheksat juba tossas! Mees oli enda üle nii uhke ja sai ka minult palju kiidusõnu. Meil on kirjade järgi lapse uneaeg kell kaheksa, aga kunagi ta päriselt ei maga sel ajal. Me teeme õhtuti asju, sõidame kuhugi, või käin mina trennis, mis aegu hiljemaks nihutab. Või jaurab ja sööb Kaur tund aega, nii et uinub heal juhul veerand või pool üheksa.

Nii et seekord oli eriline rõõm saabuda koju juba magava lapse juurde. Mees ootas mind seenekastmega ning juurde valasin klaasi veini, sest läksin eile ja ostsin üle tüki aja päris veini. Ei tea, kas oli päev nii pikk või kõht suht tühi, aga see hakkas nii pähe! Ma olin sellest ühest pokaalist jumala purjus. Rüüpasin seda veinikest ja lugesin oma Ekspressi, õnnis nägu peas. Mees vaatas mind naeratades.

Nohikute taevas.

Elu on laul

"Huvitav, kui Kaur koolis muusikatunnis kuuleb mõningaid laule, kas ta hakkab teistele seletama, et selle laulu originaalsõnad käivad ju hoopis teisiti?" arutlesin täna hommikul Kauri mähkides (mis seisnes peamiselt tema selili pööramise püüdlustes, samas kui tema kangekaelselt jälle kõhuli pööras, paljas pepuke õieli. Enam ei mallata kaks sekundit ka selili olla nagu luuser. Emme ja issi võivad ise välja mõelda, kuidas mähkida kõhutavat beebit!)

Näiteks seda "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" laulu tunneb Kaur peamiselt nii: 

Kaurike on emme väike poisuuuu

Kaurike on emme väike poooiiisss

Kaurike on emmele nii kallis

Kaurikeee on emme väike poiss!

Või siis "Me lähme rukist lõikama, kes tahab vihku köita?" viisil laulan talle nii:

Me lähme peput pesema

kes tahab kaasa tulla?

Kaur alati tahab.

Pool suhtlusest käib mul temaga küll laulude keeles ja pooled neist pärislauludest on Kauri-teemalisteks ümber tehtud.

Kas kunagi ootab teda pärismaailmas kurb ärkamine, et tema polegi maailma keskpunkt?

Dolce vita

Magasime kõik öösel lausa imeliselt. Kaur niheles vaid korra, kell kolm - tõstsin ta rinnale ja ta sõi hoolega ja väga pikalt ning vajus uuesti magusasse unne, et uuesti virguda alles veerand kaheksa. Mees keeras kokku maitsva omleti koos rohelise salatiga - orsoriis, erinevad maltsad ja basiilikukaste - ning vedasime kõik aeda päikese kätte. Juba kolmandat hommikut järjest sööme oma einet aias! Seda vaatamata sellele, et mehel on tööpäevad. Jõuab kõik hommikusse ära mahutada, kui väga tahta.

Tiina käis Tallinnas ja eile tegime väga mõnusa ringi Kalamajas ja Koplis, ning istusime Telliskivi Reval Cafe ilusal uuel terrassil. Kaur on juba sellises eas ja meeleseisundis, et võib oma kergkärus isteasendis täitsa ilusti mõne aja vaiki püsida ja ümbrust vaadelda. Küll oli hea olla. Ilm ähvardas vihma, aga meie seda õnneks ei saanudki, püsis ilus. Nii hea on oma parima sõbraga jutustada kõigist maailma asjadest ja pikalt-pikalt ringi kõndida. 

Teisipäeval tegime sama Mikoga. Puistasime laiali Telliskivi kanti ja võtsime LaMuust jäätist. Ma proovisin süsimusta jäätist, mis pidi olema valge šokolaadi maitsega, aga söega mustaks värvitud. Sel ei olnud üllatuslikult üldse mingit erilist maitset. Nii maitsetut jäätist polnudki vist enne proovinud. Vähemalt sain mingit uut sorti maitsta... Ja efektne nägi välja.

Mul on mingi kergus sees ja hea olla. Imeilus juunikuu on ja mul on see vaba, et koos lapsega Tallinna avastada (st käia täpselt nendes paikades, kus me alati käime:D).

Vahepeal jälle õpetasin meest, kuidas minu halva tujuga hakkama saada: ära tee midagi. Lihtsalt lase mul olla, see läheb ise üle ja siis tulen teen sulle kalli.

Tema hakkab ennast süüdistama, et ta ajab mul tuju ära. Aga minu tuju on minu enda kindlustada, mitte kellegi teise. Ma ei taha, et tema end sellepärast halvasti tunneks.

Aga noh, ei saa oodata, et kellelgi oleks kakskümmend neli seitse hea tuju ja naerusuu ees. See on psühhoos, mitte päris elu. Ma vaikselt õpin leppima endaga nii, nagu ma olen. Olen jah vahel tujukas ja turtsakas, aga vähemalt ei lepi ma mingite jamadega ja mulle ei saa peale astuda nagu vaibale. Selliseid on ka vaja :D

Elu on lust ja lillepidu

Sõime äsja aias hommikust. Mees keeras kokku ühe lopsaka pudru, peale panime võid ja minu tehtud rabarberi-banaani-murelikeedist ning pakkisime veel söömata beebi kärusse ning tulime aeda. Mururobot hakkas vaikselt krõmpsutades oma ringi tegema ning meie istusime ja nautisime varajast hommikust ning Kauri naljakaid nägusid ning armsust mõmmidega suvemütsis. Rohi oli veel kastene ning pesunöör ootamas selle päeva riideid.

Vot selline on hea elu. Suvehommikute maksimaalne ärakasutamine. Mehel on tööpäev, aga sellest hoolimata jõuab niimoodi hommikust käia söömas, kui väga tahta.

Eile ujusime Harku järves. Mina sain esimest korda sel aastal vette! Algul küll põdesin kaldal, et ma ei teaaa, kas ikka sisse lähen, aga mees julgustas, et jumala soe on - üheksateist kraadi - ja oligi niii hea, kui kord sisse minna. Kahjuks me koos ei saanud minna, sest üks pidi kaldal beebit valvama. Tuli meelde eelmine suvi, mil me käisime nii palju just Harku järve ääres. Mul oli stressirohke töösuvi ja tegin palju õhtuseid vahetusi ise - siis mees tuli mulle kümneks järele ja läksime koos veel ujuma. Vahel oli isegi mehe poeg ja mõni ta sõber kaasas. Kell kümme polnud midagi! See oli valge. See oli päev.

*

Viisime beebi perearsti juurde, kuna tal on mingi köhalaadne asjandus tekkinud. Selline kuiv köhatamine, midagi kopsudes ei ole. Aga see muutus järjest sagedasemaks ning mina nii väikse beebi puhul oletada ei tahtnud, et kõik korras, vaid tahtsin lasta tal kopsud üle kontrollida. 

Mees tuli ka kiiruga töölt ja jalutasime koos sinna, tegime sellest mõnusa õhtuse jalutuskäigu. Perearst kuulas beebi kopsud üle, ütles, et need on igatahes korras. Kui muid sümptomeid ei ole, siis ilmselt on hammaste tulekuga seotud. Need avaldavad suule ja igemetele survet ja see võib köhatama ajada. Või lihtsalt mingi refleks. Aga beebi ise pidi igati rõõmus ja terve tunduma. Ütles veel, et ta on hästi sümmeetriline laps :D Kaur ise säras ja siputas arsti laual ega teinud mingit köhatamise nägugi. Kes see loll on, et arsti juures siis teeb.

Vähemalt süda sai rahu, et pole midagi lahti. Ja hambad tal tulevad jah! Kaks esimest alumist kikut on servakestega väljas. Selle arvele võib siis kirjutada hiljutise õhtuse virilama oleku. Kaur ise hakkas oma uusi hambaservakesi kohe kasutama minu nibu hammustamiseks söömise ajal. See kõlab väga valusalt ja ongi õudselt valus. Võtan sellisel puhul kohe tal nibu suust ära ja ütlen: "Ei tohi emmet hammustada!" Paari sekundi pärast annan uuesti. Aitab ka sügavkülmas hoitud närimislelu vahepeal lutsutada anda.

Nüüd õnneks on ta selle enam-vähem lõpetanud ja sööb jälle nagu normaalne inimene! Vot kui see püsima oleks jäänud, siis tal enam pikka pidu mu rindade juures poleks olnud! Saaks edaspidi pudelit ja võiks ainult ennast süüdistada.

Unistuste grill

Laupäeva hommikul sõime kiirelt mehe tehtud mini-sarvesaiu ja jalutasime Balti jaama turule, kus pidi aset leidma 1 euro raamatulaat. (Jumal tänatud mu nädalavaatega märkmiku eest, kuhu ma kõik eesootavad mind huvitavad sündmused üles märgin. Miski ei lähe nii meelest. Ka kõik asjad, mida ma konkreetsel päeval teha plaanin, telefonikõned näiteks, mida tahan teha, kõik visiidiajad arstile, juuksurisse, küüntesse jne... Selline pabermärkmik on parim. Elektroonilist ei saaks ma kunagi kasutada. 

Isegi mees vaatab viimasel ajal mu märkmikku üle ja küsib, kas mul see või teine asi on tehtud. Kirjas, et tee Kegeli harjutusi, kas tegid??)

Ilm oli sombune ning me vaatasime kahtlevalt taevast, sest meid oli grill ees ootamas. Otse enne Balti jaama nägime Koit Toomet midagi filmimas. Ma oleks jäänud koos teiste pealtvaatajatega uudistama ja kiibitsema, aga meid kannustas päevakava takka. Raamatulaat oli täitsa olemas ja täitsa lopsakas, palju inimesi uudistas seal. Küll oli mõnus tunne oma kaasatehtud kohviga seal sobrada. Mees koos Kauriga läks ajas veidi omi asju.

Mõned õhemad lasteraamatud olid koguni 50 senti tükk, nii et läksin seal täitsa hoogu. Mul on kogu aeg vaja uusi raamatuid, mida Kaurile ette lugeda. Muidugi hakkame neid ka kordama ja roteerima, aga endal on huvitavam, kui neid on erinevaid ja palju. Eriti hea meel oli mul Tiia Toometi raamatu "Kaur, kõige noorem vanem vend" üle, sest see mulle endale lapsena meeldis. Ilmselt sellele raamatule võlgnebki meie Kaur oma nime. Juba alustasin selle ettelugemist ka ning see on nii mõnusa, ladusa stiiliga, et lausa lust on lugeda.

Koju jõudnud, oligi aeg juba aed valmis seada. Mina vedasin keldrist toole välja ja tegin süvapuhastust kõigile laudadele, toolidele ja kiikedele, sellal kui mees toas kokkas, laps kõhule seotud.

Kuidagi juhtus nii, et just esimese külalise saabumisega tuli päike välja ja jäi nii kogu ülejäänud päevaks. Kadus tuul, kadusid pilved, oli vaid helesinine taevas ja soe päike. Nagu mees oleks tellimuse sisse andnud!

Väga mõnus istumine oli. Tulid ainult mehe sõbrad, minu omad kas ei saanud või ei tahtnud tulla. Sellest hoolimata oli väga hea õhkkond, kõik külalised kuidagi klikkisid omavahel. Vestlus käis enamasti inglise keeles, sest kolm erinevat külalist olid ameeriklased või inglased - mees tõmbab ligi välismaalastest sõpru.

Beebisid oli ka kolm: meie oma, ühtede sõprade oma ja naabrilaps, kes ka kampa lõi. Kõik beebid käisid ühest sülest teise. Sõprade kahekuune tundus nii tilluke ja kerge nagu udusulg. Ema väitis, et eiii, ta on ju nii raske, annab teda tõsta! Täpselt nagu mina paar kuud tagasi mõtlesin, kui mulle öeldi, kui kerge see beebike on. Ta tundus alati raske ja praegu on juba päriselt raske ja mürakas, seitsepool kilo.

Mees muudkui askeldas grilli vahet ja vorpis burgereid, rebitud sealihaga, mis on ta spetsialiteet. Mina sain falafeliga ja minu oma vähemalt oli imemaitsev. Vahel oli üllatuslikult natuke vürtsikat hapukoore-ketšupikastet ja isegi sinihallitusjuustu. Mina sain enamuses lihtsalt ringi käia ja jutustada. Kaur käitus ka väga kenasti, ei ühtegi kääksu kogu õhtu jooksul. Me väga pooldame tema sotsialiseerimist, et ta muudkui harjuks ja näeks, inimesed on ümberringi olemas. Ei taha, et ta vaid ema ja isa tunnistaks. Vedasime vankri ka aeda ja vahepeal sai ta seal silma looja lasta või niisama vaiksemas kohas lesida.

Muudkui istusime ja lobisesime ja vahepeal hakkas mul tunne, et olen jälle kahekümnendates ja istun mingil olengul ning mul pole kuhugi kiiret ja kellegi eest vaja hoolitseda. Hästi hea oli olla. Mees pärast ütles, et täpselt seda ta oligi oma grilliga taotlenud.

Istusin kogu aja päikese käes ja sain rinna eest ja näost päris palju jumet juurde. 

Ära põlenud, ütles mees.

Kõige päevitunum inimene perekonnas, ütlesin mina uhkelt. Ära ole kade.

Pärast külaliste lahkumist istusin Kauri toitma koos klaasi alkovaba veiniga, mis laualt üle oli jäänud. Vot see on elu!

Et elu pole täiuslik, vaid lihtsalt rodu sündmusi, mõned halvemad ja mõned paremad, siis jõudsime pärast õhtul jälle üksteist kuidagi valesti/halvasti mõista. Mees midagi rääkis ja mina hakkasin oma peas kerima ja leidsin, et mulle see jutt üldse ei meeldinud. Mees läks magama ära, mul üldse und ei olnud ja tahtsin pead klaarida väikese jalutuskäiguga. Mehele, kes magamistoas lesis, midagi ei öelnud, lihtsalt läksin. Siis venis see jalutuskäik tunniajaseks, sest poole pealt hakkas mul pepu valutama. Kui lõpuks koduni jõudma hakkasin, tormas mulle vastu väga mures mees, kes ütles, et oli mind viis korda otsimas käinud. Miks ma polnud midagi öelnud enne minekut, miks ma polnud telefoni kaasa võtnud? Telefoni ma üldiselt jalutades kaasas ei kanna, aga midagi oleksin öelda küll võinud, sest ma ju aimasin, et ega ta maga. 

Ja miks ma üldse pahane olin, kas ma seletaksin? Selleks ajaks ma ise ka enam ei saanud aru, mille peale, oli üle läinud. Kallistasime hästi palju ja sain tugeva pepumassaaži. Aga endal mul oli veel mitu päeva kahju ja paha meel, et olin teist niimoodi muretsema pannud.

No vot, vahel läheb nii. Selles olukorras sees ei oska kuidagi teisiti reageerida, kui just reageerin. Pärast, kui natuke settib, tundub see nii tähtsusetu ja loll.

Instagramilaps vs tavaline mudel

Mees saatis mulle mingi Instagrami video, kus üks trenniemme tegi planku ja tema viiekuune beebi, kes tal kõrval lesis, ka planku tõusis.

"Tugev nagu emme!" oli lookese allkirjaks.

Pff, mõtlesin mina. Mingi pugeja instagramilaps. Ja viiekuuselt? Tavalised lapsed ei käitu nii.

Juhuslikult sai mees ka minu planku tegema, et mu seljalihaseid tugevdada... et mu pepuvalu lõpuks tagandada.

Kaur lesis hommikul oma tekil; läksin siis tema kõrvale planku tegema. Kaur püüdis sel ajal end keerata ja just minu poole, aga ei saanud edasi, sest ma plankisin ees. Nördinult pistis ta nutma.

Kui minut täis sai ja ma kergendusega ja "Aahhh!" öeldes pikali viskasin, heitis Kaur mulle järjekordselt pilgu ja hakkas taas nutma. Miks ma teen mingeid imelikke hääli siin...ei, nii ei sobi!

Nii et päris instagramilaps mul pole. Aga kaks eri jonnihoogu minuti jooksul on ka saavutus.

Geronimoooo

Mm, imeline reede. Päikegi tuleb välja. Homme teeme meie aias ühe väikse grilli.

Eile põikasime Kauriga läbi Balti jaama turult, võtsime mureleid ja peale lühikest kaalumist rabarberit. Õhtul kodus hakkasin rabarberimoosi keetma. Mees läks ise elektriautoga proovisõitu tegema ja jättis mulle juhendid. Hea, et ta mainis, vett läheb ainult natuke potipõhja, mina oleksin pool potti vett pannud vist. 

Nägin, et meil on palju banaane, ja lisasin potti ka ühe nendest. Tuli väga mõnus kombo. Vanilli panin ka. Suhkrut lisasin retseptis ette nähtust poole, kuid pärast leidsime, et oleks võinud veelgi vähem olla, et oleks selline tõesti särtsakalt hapu. Kui juba kasutada rabarberit, siis nimelt selle hapususe pärast, mitte järjekordse magusa toidu tegemiseks.

Võtan vist veel rabarberit ja proovin veelgi hapumat varianti. Ainult et seal on kohe säilimise teema sees, ta ei püsi vist suhkruta kaua.

Sellal kui eile süüa tegin, keeras Kaur end peaga mänguasjakasti ja andis oma nukrast olukorrast häälekalt teada. 

Praegu ta muudkui otsib võimalusi oma pead kuhugi ära lüüa. Mul on söögitooli aluse külge kleebitud üks värviline pilt, Kaur läks seda küünitama ja hakkas muudkui oma pead vastu söögitooli ära peksma. Läksin võtsin ta ära ja blokeerisin selle koha mänguasjakastiga, varsti nägin, ta kasti osavalt eemale nüginud ja jälle ohtlikult selle kõva pinna lähedal. Viin ta eemale, varsti ta omadega radiaatori juures ja lööb jälle sinna vastu oma väikest peakolu. Jummel, sellepärast vist ongi beebidel aedikud, võimatu on ilma selleta neid omapäi jätta. Võin ju tõmmata ta teki rohkem keset põrandat, aga siis on ta kohe, paari veeretusega, ikkagi tekilt maas, palja põranda peal ja - üllatus-üllatus - peksab oma pead vastu põrandat.

Blokeerisin praegu kõik kõvemad pinnad patjadega ära, nüüd kurdab ta niisama keset oma patju. Jumal kui viril ta täna on, tunnen juba oma vererõhku tõusvat. Ma ei saa ometi kogu aeg tema all istuda ja tal süüa või magada lasta - minu süles on praegu suht ainus koht, kus ta päeviti magada tahab.

Andku jumal mulle kannatust, nüüd pööras ta end keset tekki ja lõi ikka pea ära. Ma lähen võtan väikese viripilli sülle lohutust saama...

Ja anna meile meie õhtusi jauramisi...

Väljas ladistab aga sadada. See ei takista mind väljaminemisel: üleeile lugesin jälle Telliskivis ühe varjualuse all raamatut, pöörates end sellise nurga alla, et piiskasid raamatukogu raamatule ei satuks. Kaur sai kindad kätte ja uinus magusalt, talle mõjub ka madalrõhkkond uinutavalt nagu kassidele ja noh, üldse kõigile meile.

Aga vihmases ilmas pole ka midagi halba, ei ole pinget midagi teha või kuhugi minna, saab rahus näiteks vannituba koristada või blogi kirjutada.

Eile oli nii meeldiv päev. Avastasin Telliskivis uue vabaõhunäituse naistest ja koroonapiirangutest: kuidas naised on kogu sellele jamale eriti haavatavad olnud. Väga huvitav näitus oli. Jumal õnnistagu Telliskivi ja sealset möllu, sagimist ja ideid. See laeb aktiivse energiaga.

Käisin trennis, kus keskendusin rohkem kardiole ehk ellipsile ja kaldega kõndimisele. Higistasin niii palju! Äkki peakski rohkem taas sellist kõndimist tegema ja jõusaalimasinatega mitte möllama, kui ma ei tea täpselt, mis ma teen.

Trennist tulles olid mul bussi vastas mees lapsega, mehel käes väike kimp nii valgete kui lillade sirelitega. Kuna ta teab, et mulle sirelid üle kõige meeldivad, siis mul endal pole olnud sel aastal vaja neid üldse murda, sest tema on mulle juba teise kimbu koju toonud. Lõhnavad joovastavalt...

Õhtul keetis mees maasikamoosi, kuna oli turult odava kilohinna pärast ostnud kolm kilo maasikaid ja alles pärast avastas, et odav hind oli neil sellepärast, et polnud kuigi maitsvad teised. Mina toitsin Kauri, kes tegi peale esimest rinda puhkepausi nagu tavaliselt ja jõllitas metsiku vaimustusega minu teetassi, millest maitsvat õhtust musta teed jõin. Ta armastab teetasse väga ja alati küünitab nende poole elu eest, silmis harras rõõm, et sellised asjad ka maailmas olemas on.

Siis hakkas ta end kergelt pulka viskama.

"Mis on?" küsisin hellalt. "Otsid sobivat hetke, et jaurama hakata? Meile sobib iga hetk, kallis, lase aga käia."

"Mm," tegi mees pliidi ääres.

Sest absoluutselt iga õhtu nüüd on viimase toitmise ajal trall. Esimesest rinnast süüakse rahulikult ja rõõmuga, siis võib korraks silmgi emme süles kinni minna, ja siis on jauramine platsis. Kiljutakse, krigisetakse, tõmmatakse end pulgaks, vahitakse siia-sinna ja küünitatakse kõikvõimalike asjade järele. Vahepeal võib mõtlikult emme rinda masseerida ja nibu küünistada. Siis alati lendab kohale issi ja hüpitab Kaurikest, nii et vallandub võimas krooks.

"Ahhaa!" ütleb mees võidukalt mulle last tagasi ulatades. "Saime välja."

"Võiks ju arvata, et selles asi oli," ütlen mina, "aga ta hakkab täpselt samamoodi edasi jaurama."

Ja ta alati hakkab. Alati ainult õhtuti, päeval sööb ta ilusti nagu tsiviliseeritud inimene. Nagu uus witching hour oleks käes, nagu esimestel elunädalatel. Võib-olla ta tunnetab, et uneaeg käes, ja ei taha magama minna? Võib-olla tahaks magada, aga on juba nii üleväsinud? Päeval magab ta kaootiliselt, nii kuidas juhtub. Mina talle süsteemi sisse pole suutnud juurutada. Üks-kaks uinakut päevas teeb, talle sobivatel aegadel ja sobiva pikkusega. Tundub, et seda on veidi liiga vähe, aga noh, mina teda niimoodi magama pole saanud, et lihtsalt viin voodisse ja ta uinub. Ja muidu on ta rõõmus laps ning kõik korras.

Pealegi see annab mulle vabaduse minna jalutama või ükskõik mida teha just siis, kui tahan. Minu päevakava ei sõltu lapsest. Tema magab siis jalutades või autos või ükskõik kus.

Igatahes meil muud vahendit polegi kui lihtsalt lasta tal veidi hüpata ja käratseda. Ega vägisi rinnale pole. Tavaliselt läheme siis koos magamistuppa ära, mina panen ta rinnale, millest ta keeldub, siis panen ta oma voodikesse, tuba hämaraks, jänes valget müra mängima ja lutt suhu, Kaur natuke lesib ja hakkab uuesti kätega vehkima ja virisema. Siis võtan ta uuesti rinnale ja nagu imet, nüüd sööb ta nagu miška ja jääb peagi magama.

Kogu protsess võtab ainult tund-poolteist :D

Me jääme rahulikuks. Kui on praegu nii, siis on. Alumiste eesmiste igemete alt nagu on tal tunda kahte sakki, nii et vist on esimesed hambad endast märku andmas. See lisab kindlasti lapsukese tujulevärve. Ja kui olla viiekuune, siis muidugi võib vahel õhtuti olla närviline olla. Meie töö on lihtsalt olla tema juures ja aidata tal uinuda, avaldamata liigset survet, et jää nüüd magama!

Teisel teemal: ärkasin täna hommikul. Mees, juba töö jaoks riides, tõi mulle voodisse teetassi ja tegi musi. Ma tundsin tahtmist talle kõrvakiil anda ja mõtisklesin kähku, miks, sest me polnud kindlasti eile tülitsenud. Siis sain aru, et nägin just unes, kuidas ta mind oma eksiga pettis. Vaesed mehed, pole midagi teinudki, aga ikka on süüdi...

Juba ta silmitses mind tähelepanelikumalt, sest tal on minu tujude jaoks erakordselt terav antenn ning lisaks olen ma suht kindel, et ta oskab mõtteid lugeda. Püüdsin oma pahameelt alla suruda, panin silmad targu kinni tagasi ja soovisin talle megahead päeva.

Nii palju asju on ajada, kui oled üks Kaur

Mees tahtis süüa teha ja Kaur tahtis hirmsasti süles olla ning mees ütles: "Panen su kuskile siia maha." Mina naersin, et laps maha, hahha, järgmine hetk nägin, et ta reaalselt lesis maas ja oli asjade käiguga ise väga rahul

Pisikud ja beebi - hea või paha?

Kaur rannas, inspekteerib liiva ja tekisilte

Ostsime laadalt sellise toidumängu-mati ühelt pisikeselt firmalt, kes ise neid valmistab. Et kui laps mingi toitu ei taha ja proovidagi ei taha, kuidas muuta seda protsessi mänguliseks. Pidi väga hästi aitama lastel uusi maitseid aktsepteerida... ja hästi ilus värviline on ka

Kui me laupäeval Keilas laadal olime ja ühes kodukohvikus peatusime, siis meie nautisime roogasid ja Kaur istus issi süles ja mängis kõrinaga, mis ikka ja jälle ta käekeste vahelt maha kukkus. Andsin selle talle ikka ja jälle tagasi.

"Jumal et sa mu õdedel seda kunagi näha ei lase," ütles mees.

Minu arvamine on, et lastel on pärismaailma baktereid vaja. Neil on vaja mustust ja pisikuid, et immuunsüsteem saaks vaikselt tekkida ja ära tunda, mis on mis. Mulle meeldis ka, kui rannas käisime, lasta Kauril liivas sobrada. Ja siis, kui ta pärast kätt suhu pistab?

Arvan, et niimoodi väldime allergiaid ja organismi ülitundlikkust. Samuti plaanin, kui lõpuks alustame tahke toiduga, talle päris vara tutvustada näiteks maapähklivõid röstsaial. Jah, pähkel on tuntud allergeen, aga kas me seda organismile varakult tutvustades mitte ei aitagi ära hoida selle allergeeniks muutumist?

Erinevad vaatenurgad.

Samas lutti ma loputan tal iga kord üle (alati on veepudel kaasas), kui see vankris suust kaob ja ebemelise lambanaha peale satub. Ma ei taha, et ta karvu sisse sööks. 

Kui sealsamas laadal mul kõrini sai kõrina üleskorjamisest, andsin Kauri kätte ühe voldiku oma kotist: paber talle meeldib ja ei kuku nii kergesti käest maha ka. Natuke aega hiljem pilku oma kreembrüleelt tõstes karjatasin, sest voldikus oli juba arvestatav auk. Kaur matsutas isukalt. Võtsin talt ruttu paberi ära ja püüdsin suust tükke kätte saada. Midagi saime kätte, midagi väljutas ta alles poole tunni pärast ise, midagi vist neelas ka alla... ups.

Mees vaatas eile õhtul, kui pärast pikka tralli olime Kaurikese magama saanud (ma hiilisin ära, kui ta lõpuks oli voodisse ilma siputamata jäänud ning lõpuks ilmselt uinus ise), läbi meie esimese koosoldud aasta jooksul tehtud pilte. Ta tahab teha fotoraamatut. Mina lugesin diivanil ja vahepeal kiikasin üle ta õla, küsides järjest kõhupilte näha. Küll mul oli ilus kõht! Nii vahva oli jälgida selle suurenemist. Ja beebi esimesed elupäevad! No mina ei mäleta, et ta oleks nii krimpsus ja tilluke ja punane olnud. Minu mälestustes oli ta viis kuud tagasi ka juba kohe "enda nägu" ja max armas. Aga pildid tõestavad vastuvaidlematult, et oli selline vanainimeselikult krimpsus beebi nagu nad kõik. Meie ju ei saa aru, kuidas ta muutub ja järjest päris oma nägu läheb, sest oleme iga päev temaga. Meie jaoks on ta kogu aeg samasugune, ainult raskemaks läheb järjest. Ja pikkuse suurenemist tõestavad järjest tillukeseks jäävad riided.

Mees oli alguspäevadel lindistanud ka Kauri nuttu ja appi, kui naljakas see oli. See laps tõesti ei nutnud tavapäraselt, vaid ütles tungivalt ja selgelt: "Llää, llää, llää." Pole veel sellist nuttu teistel beebidel kuulnud.

Kaur ärkas hea tujuga ja sai emmelt kohe pai, sest lastekaitsepäev on. Ja hulga musisid boonuseks. Täna on lõppeks ka ilus soe päikeseline ilm, püüame varakult õue saada Ekspressi nautima (ja vankris siputama).