Juuksekarvauputus

 

Kuldne nagu kodumaa päike ja must kui kodumaa muld

Käisime Kaurikesega perearsti juures. Kaur polnud terve eelneva päeva kakanud ning kohe arsti juurde jõudnuna sain aru, et nüüd oli ta taevased jõud valla päästnud. Nii kui pereõe juurde tuppa pääsesime, hakkasin tal mähet vahetama. Mees tavatseb Kauri kakadele viiepallisüsteemis hindeid anda... see kaka oli 6. Õde seisis viisakalt kõrval ja vaatas, kui mässasin. Mul polnud isegi paha meel, vaid hea meel, et tal kõht ikka ilusti läbi käib. Varem kakas ta neli-viis korda päevas ja nüüd ainult ühe või mõni päev üldse mitte, mis on suur muutus.

Kohe peale kakamist oli Kaur hästi rõõmus, sest hea oli ju olla. Naeratas nagu väike päike pereõele ning kaalumisel siputas mitme beebi eest, et numbreid kirja ei saaks. Kaalub ta nelja ja poole kuu peal 7150g ja pikkust on 66 cm. 

Veel sai ta suukaudse rotavaktsiini ja süsti reide, mille kohta, seda ma ei teagi. Süstist ei saanud ta arugi, alles kolme sekundi pärast jõudis kohale ja tuli hale nutt. Õnneks läks see kohe üle.

Nüüd ei taheta meid enne näha kui kuuenda kuu visiidi jaoks.

Jalutasime rõõmsalt arsti juurest tagasi, mina avastades, et olin oma raamatu unustanud. Seda arvestades pöördusime parem koju tagasi ning läksime jälle aeda möllama. Oi kuidas Kaurile seal meeldib! Nii palju on vaadata, nii palju hääli, lõhnu ja valguslaike. Batuudi peal Kaur tükk aega kõhutas ning pärast ronisin ise ka tema juurde, lesisin ja hiivasin teda enda peale nagu seitsmekilost hantlit. Hüppasime ka koos batuudil, tema siputas aktiivselt ja naeris. Kui sealt maha ronisime, siis nägin batuudil vähemalt kümmet oma heledat juuksekarva. Hetkega! See on hullumeelne, kui palju juukseid mul ära tuleb. Mul pole parukast kahju, vaid lihtsalt see on tüütu, kui palju neid karvu igal pool on, kõige võimatumates kohtades. Pidevalt tuleb neid ka näiteks lapse rusikast ja riiete küljest ära tõmmata. Jumal tänatud robotolmuimeja eest, mis igapäevaselt meie jalutama minnes põrandale vurama tuleb ja neid kokku kogub.

Peale batuuti läksime veel kiigule ka, kus Kaur samuti kõhutas ja pärast selili kiikus, rõõmuga mulle naeratades. Tal oli eile üldse väga hea kõhutamispäev, püsis päris kaua nii sobivalt huvitavates keskkondades.

Mees eile arutas, mida teha oma kinnisvaraga ja millisel ajal. Kui ta üht korterit müüb, siis millal selleks kõige parem aeg... siis edasi sõltub, millal saadakse ehitusluba tulevase uue kodu jaoks. Siis on tal veel kuskil tükk maad ning ta mõtleb seda müüa ja sissemakse veel ühe üürikorteri alla panna.

"Või on ka kolmas võimalus..." ütles ta sõrmi kõverdades.

"...see kõik maha põletada ja põgeneda," ütlesin ma mõtlikult. "Jah, kahtlemata on see võimalus, aga ma ei ole kindel, et meie olukorras just kõige arukam."

Mees pööritas silmi, millist žesti ma olen oma elus päris palju nägema pidanud :D

Kes teeb, see jõuab

Kui emme tühjendab nõudepesumasinat, siis väikesel abilisel ka käed tööd täis

...ja suu

Kogu maailm on mänguasi

Mees korjas parasjagu riidemähkmeid kuivamast ära ning sättisin üht beebile pähe, et näha, kas ta näeb sellega välja nagu läkiläkiga vene vanamees...Nägi küll

Vahel, vaid vahel võib mängida ka oma päris mänguasjadega!

 

Avastame kevadist aeda

Mina lappisin parajasti kokku mehe poja vanu väikeseks jäänud riideid, et need hiljem koos beebiga jalutades Uuskasutuskeskusesse viia (vankri all on suur hoiustusruum, kus hea igasugu mahukaid ja raskeid asju transportida), beebi siputas minu juures voodil ja aitas moraalselt. Korraga käis uks ning mees oli tagasi kodus, tund aega peale töö poole startimist.

"Mis juhtus?" küsisin ehmunult.

Mees tegi nukra näo ja näitas oma märga rinnaesist. "Kallasin endale kuuma teed peale...pluss tulin armukesi laiali peksma."

Mul oli hea meel, et parasjagu ei lebotanud teleka ees, vaid kodu oli juba poolkorras ning olin tegutsemas, mis jätab ikka parema mulje :D Pole oluline, mis sa päeva jooksul tegelikult teed, vaid mis mulje sa välja jätad. 

Kallasin mehe musidega üle ja ütlesin talle, et rasvast Helosan kreemi tal küll ei maksaks põletusele määrida, see võib minu meelest pigem halba teha.

"Ah, ükskõik," ohkas mees. "Ma tahtsingi rohkem koju teie juurde tagasi tulla."

"Järgmiseks ütled, et kallasid endale meelega teed peale," naersin. Mees vaikis salapäraselt.

Kuna ma selleks hetkeks polnud veel jõudnud hommikusöökigi süüa, vaid olin kuidagi juba toimetamislainele sattunud, siis mees keeras mulle meie uue profi panniga (lõpuks ei jää midagi enam põhja kinni ning päriselt meeldiv on süüa teha!) kokku omleti ning sain lõpuks õieti päeva alustada.

Ilm oli kena ning päikeseline, kuigi ma pole naiivitar ning kannan endiselt kaasas oma kohevat roosat talvemütsi ning absoluutselt iga päev läheb seda vaja ka, aprill on salakaval... Tegin jälle tiiru Telliskivisse, mis selliste kauniste kevadpäevadega on veelgi võluvam kui talvel, lihtsalt kihab inimestest ja toimetustest, võtsin oma igapäevase cappuccino Rimist ja sättisin end vankrit kiigutades lugema. Mul on praegu kaks väga head raamatut käsil, nii et ootan oma igapäevaseid lugemispause. Üks kohv päevas, mille endale luban, on ka nagu ainus pahe, mille olen endale jätnud. (Jumal kui imelik on kohvile kui pahele viidata, aga rasedaid ja imetavaid naisi hoiatatakse selle suhtes ikka väga piiri pidama, sest beebi saab ka kofeiini kätte.) Kasutan oma topsi ka, millega saab kohvi soodsamalt ning boonusena ei tee keskkonnale halba. Kiikasin suurt Jazzkaare reklaami, mis festival praegu Telliskivis käib, ning hiljem kodus pakkusin mehele, et kui ta täna tahab minna, siis õhtul on Kadri Voorandi kontsert... mees on fänn. Aga ta ilma minuta ei taha minna. Aga mina oleksin ju beebiga kodus, üksi see beebs veel hästi ei taha hakkama saada.

Olime juba peaaegu koju tagasi jõudnud, kui Kaur jälle unele suikus ning mul ei jätkunud südant teda välja tõsta. Mõtlesin hoopis vaadata, mis aias toimub. Kaurile puuoksi ja muru ja päikeselaike näidata. Meil on aias hulgaliselt kiikusid ja üks selline, mis sobib ka neljakuusele beebile, nimelt suur ringikujuline mugav kiik. Kaur ärkas aias nagunii varsti üles ning tõstsin ta sinna kiike, kus ta oli omadega päris rahul. Kiikas huvitatult ringi, kiikumisliigutus muidugi meeldis talle ka. Nii palju oli vaadata! See oli nii vahva, et tahtsin meest ka kutsuda vaatama, aga telefoni jätan üldiselt jalutuskäikude ajal tuppa, et olla rohkem pärismaailmas. Leidsin meie akende alt grilli koos grillrestidega ja nendega ualtus täpselt meie akendeni koputama. Koputan mina ja koputan, aga andis alles meest oodata. Kui ta lõpuks aknale ilmus, oli jube ehmunud näoga ja ütles, et olin talle südari andnud. Aga see on puhas karma, sest endal tal on lemmikasi kellegi esimesel korrusel elava sõbra akna alla etteteatamata ilmuda, kui sealkandis juhtub olema, ja aknale koputada, et juttu ajada. Nii palju kui mina olen kaasas olnud, siis need sõbrad on ka üldjuhul päris ehmunud ja paluvad jumalakeeli, et ta neid enam ei ehmataks :D

Igatahes tuli siis mees ka aeda ja kiigutasime seal koos Kauri. Korjasin pisikestest lilledest kimbu, sel ajal kui Kaur kiigul kõhutas - leidsin, et seda on tal seal ütlemata mugav teha ja nii palju samal ajal vaatamisväärset, et nutt ei tule meeldegi - ja mind mõtlikult pilgul jälgis. Kokku selgus, et olime väljas kolm tundi! Vahva ju. Täna läheme kindlasti ka aeda avastama.

Ikka üks rind korraga

Kaur saab kõhutamises moraalset ja füüsilist tuge

 

Meil sai mehega eile 15 kuud koos oldud. Sain selle puhul ilusa lopsaka kimbu valgeid krüsanteeme.

"Viisteist kuud, see on juba peaaegu terve eluaeg!" ütlesin mehele unistavalt. Ta ajas silmad suureks.

"Kas see tähendab, et sul kopp ees?"

"Muidugi mitte, see tähendab, et ma olen uhke. Me juba max pikaajaline paar."

Päeva esimene pool eile tibutas vihma, nii et jalutades mõtisklesin, kus küll oma raamatut lugeda nagu tavaliselt väljas, eriti kuna mul on käsil uus põnev romaan "The good liar", mida juba kibelesin jätkama. Leidsin Telliskivis kuulutusteseina ja poetänava vahel varjualuse koos jalgrattaparklaga, kuhu sain oma käru parkida ja kakskümmend minutit lugeda, Rimi cappuccinot juua ja vankrit kiigutada, enne kui Kaur virgus ja andis teada, et tegelikult võiks ikka koju minna. Vahetevahel piilusin kuulutusteseina, mis andis teada erinevatest teatrietendustest ja kontsertidest, ning minus tekkis jälle suur tahtmine kuhugi minna, midagi kultuurset teha, midagi kogeda... nagu mul Telliskivi kandis alati tekib.

Õnneks läheme juba sel laupäeval Tiinaga teatrisse, juhhei!

Kui õhtul peale mehe kojutulekut päike välja tuli, tundsin mina ka energia tõusu ning sättisin end trenni. Tahan väga uuesti ree peale tagasi saada peale koroona tekitatud pea kahenädalast pausi. Kaks korda olen nüüd käinud ja teinud seni vaid kardiot, jõudu veel mitte. Ei taha üle pingutada, lähtun põhimõttest, et parem varblane peos kui tuvi katusel.

Mees jõudis minu äraolekul Kauril pudelitoidust kõhu täis sööta, ja võib-olla sellepärast ta enam rinnast nii huvitatud polnud. Natuke sõi, siis hakkas virisema, nii et isa viis ta magama. Öösel ärkasin korduvalt oma suurte pakitsevate rindade pärast, kust piima lekkis. Kaur magas nagu miška ega näidanud üles mingit rahutust. Ta vist olekski täna öö läbi maganud. Aga pool neli võtsin ta ise rinnale. Ühe rinnaga ta mind veel pooleldi aitas, teise rinna ajaks oli magus uni taas võimust võtnud. Tean nüüd, et suruda kunagi ei tohi, kui beebi süüa ei taha (lugesin hiljem, et tissistreigi puhul kindlasti kohe ei tohi vägisi last rinnale suruda, sest see suurendab ta vastumeelt veelgi ning on kaitsetu beebi suhtes paha), seega panin ta tagasi voodisse ja keerasin teise, pakitseva rinnaga taas magama. Ilmselt see on üks neist juhustest, mil oleks kasuks tulnud rinnapump, ainult et ma väga ei tunne, et ma üldiselt ühte vajaks. Kuidas aastatuhandeid on ilma nendeta hakkama saadud? Pigem see annab kehale vale signaali, et vaja veel toota, ma arvan.

Ilmselt kui ma tööl käiks, siis pump võiks olla vajalik, pumpaksin töö ajal Kaurile vajaliku piima välja ja järgmine päev saaks seda talle päevasel ajal anda.

Igatahes nüüd jõudis mees vaevalt mulle ilusa latte tuua ja tööle hiilida, kui Kaur eriti pakitseva rinnaga peaaegu ühele poole sai ja mulle taas rinnale magama jäi. Mis seal ikka, teine rind jääb taas oma korda ootama, tulin hoopis elutuppa ja seda postitust kirjutama. Las magab, nagunii magab ta ilmselt ööpäevas paar tundi vähem, kui peaks, sest ma pole seni kindlat ajagraafikut järginud. Nüüd vaikselt tahaks hakata ning juhuslikult teeb ta täitsa omal algatusel juba päeva esimest uinakut. Mulle aga ka meeldiv vaikselt oma toimetusi teha ja päeva alustada.

"Apteeker Melchior" ja muu

 

Mees läks peale haiguslehte esimest päeva tööle ja sättis lapse mulle voodisse söötmist ootama. Tulin köögist ja magamistoas avanes selline särav pilt

Nädalavahetus läks mõnuga ja tegusalt. Kõigepealt käisime reedel Sisustusmessil. Mehe poeg tuli ka ema juurest ja ühines meiega seal. Palju ilusaid lahendusi nägime, eriti heitsime pilku diivanitele ja vannidele. Ühes nurgas olid massaažitoolid. Mehe poeg istus kohe krapsti sisse ja hakkas proovima, mina veel kõhklesin, aga istusin ka sisse, sest proovimiseks need ju seal väljas olidki. Päris üllatas, kui tugevalt see tool mudis, mul oli isegi valus. Sääremarjad tõmbas niimoodi sisse, et ehmatasin hetkeks. Kui siis õlgade peale ka natuke tooli vajuma hakkas, oli mul tunne, et tool sööb mu ära :D Aga noh, seal oli teisi režiime ka, ja hea ju, kui tool oskab megatugevalt ka teha, kõigile masohhistidele ka midagi.

Reede õhtul mees tegi pitsat, mis oli imemaitsev, ja mängisime hilise õhtuni (poole üheteistkümneni) Uno Flipi, mis on uus, õelam versioon Unost ega saa kunagi otsa. Aga vahva oli midagi kõik koos teha. 

Laupäeval saabus minu ema, kes tuli külla ja Kauri hoidma. Üritasime hommikul käigu pealt koristada, samal ajal kui Kaur oli erakordselt viril ja oleks tahtnud kogu aeg süles olla. Aga korda me kõik saime. Ema peal, käisime kõik veidi sõitmas ning läksime Järve Keskusesse sööma. Mehe poeg vestles söögi ajal hästi palju ja avas end, selle asemel, et telefonis olla, mis oli tore. Mulle tundus, et ema kuidagi tõi teist energiat ringi. Kella kolmeks läksime loomaaeda, kus meiega liitus ka veel viimast päeva Eestis olnud Minn. Jalutasime ringi, vanaema lükkas rõõmuga Kauri käru, nii et meie mehega saime niisama ringi kõndida ja käest hoida. Ilm oli õnneks kena ja päikseline. See Tallinna loomaaed on selline, et seal kõndida on kena, aga kuigi palju loomi seal just ei näe. Nad on alati kuskil ära või pole neil külastustundi...mingid aedikud on remondis või muud säärast. Aga samas ongi nendest loomadest, eriti suurematest kaslastest, alati kahju. Keegi ei peaks vangistuses elama. 

Selle üle oli küll hea meel, et nägime elevanti. Seda au mul veel oma silmaga polnud olnud. On ikka ilusad loomad, osava londiga. Nahk oli hall ja krobeline. See oli juhtumisi isaelevant, milles kellelgi ühtki kahtlust ei jäänud, sest elevant pissis parasjagu lopsakalt ja keris selleks alla sellise massiivse schlongi, et mul suu lahti jäi. Pugesin mehe hõlma alla ja itsitasime mõlemad vaikselt. Ümberringi vaadates oli näha, et itsitasid ka kõik teised pealtvaatajad. 

Õnneks keris elevant oma toimetustega valmis saades schlongi jälle kuskile kõhu peale tagasi ja võisime parasjagu raputatuna edasi minna.

Jätsime Minniga hüvasti ja rallisime tagasi koju, et kähku kino jaoks valmis seada. Läksime mina, mees ja poeg ning ema jäi koju Kauriga tegutsema. Film oli "Apteeker Melchior" Coca cola plaza lux-saalis, kus istmed alla käivad ja jalatoed üles. Küll oli mõnus jälle kinno saada! Snäkke osta ja treilereid vaadata (megalt tahaks kõiki neid treilerdatud filme ka näha!). 

"Apteeker Melchior" ise oli enam-vähem. Vaadata tasus, aga suurt muljet ei jätnud, peamiselt osatäitjate pärast. Näiteks peaosatäitja jättis natuke liiga emotsioonitu ja flegma mulje ja ka näiteks Marko Matvere osatäitmine tundus liiga kiirustatud ja mütsiga löödud. Mulle tundub, et seda filmides oleks võinud natuke rohkem aega võtta... once more with feeling, noh.

Aga Eesti filmi peab toetama ikka ning nii mõtlesid ka kõik teised, sest saal oli täis.

Kui peale filmi koju jõudsime, siis oli juba ukse vahele kosta Kauri seletamist, rääkis emale oma beebikeeles maailma asju. Olid omavahel jälle kahekesi väga kenasti hakkama saanud.

Pühapäeval läksime Reval Spasse beebide ujumisse ja ise ka saunasid nautima. Beebide ujumises põrkasime kokku sugulastega, kellest just emaga eelmisel päeval olime rääkinud, et nemad on kaksikud saanud. Nüüd olid need kaksikud koos ema-isa ja vanaemaga ujumas samas tunnis kus meiegi. Väga vahva kokkusattumus! Laste ema ütles, et minu meest koos Kauriga nad olid kaks nädalat tagasi seal tunnis näinud, aga ei teadnud siis, et need on nemad, kuna mind siis polnud, olin tööl. 

Kauril erilist ujumistuju polnud, tõmbas ruttu virilaks. Treener ka mitu korda naeris Kauri haput nägu peale liiga paljusid sukeldumisi. Küsisin treenerilt, miks Kauri käed lehvivad vees hõljudes taga, mitte asjalikult ees, ja ta ütles, et see tuleb kerelihastest, täpselt nagu neuroloog oli öelnud. Et need pole veel nii tugevad. Nüüd saab Kaur küll eriti hullu treeningkava peale. Äsja, kui ta kõhutas, heitsin ta ette, et ta mulle otsa vaataks ega heitudes nutma hakkaks nagu tavaliselt, ja laulsin talle kogu oma repertuaari lastelaule ära. Noh vaatas ka ega nutnud see aeg.

Oma sugulasi kaksikuid Kaur basseinis kuidagi rõõmsalt tervitada ei osanud...Kui tuli tunni lõpp, kus beebid kõik kokku ringi hõljutati nagu koosolekule, siis tegi Kaur nutmisega otsa lahti (treener ütles, et üks beebi siis alati hakkab nutma ja teised järgivad eeskuju). Kaur on suunamudija :D Aga vahva ikka see kokkusaamine, väike poiss ja tüdruk, kelle vanavanaema on Kauri vanavanaema õde. Lahe mõelda. Ja kui väike maailm ikka on.

Aktsiatega rikkaks saamise spikker

Otsisin poest hoopis "Vogue'i", aga seda ei olnud. Selle asemel hakkas näppu "Aktsiatega rikkaks saamise spikker", Äripäeva poolt välja antud Investor Toomase 20 börsiaasta õppetunnid, kus analüüsitakse kõiki tema tähtsamaid tehinguid ja nende mõju ja õppetunde. See maksis 15 eurot, sama palju, kui keskmine raamat, aga kuna ma olin juba end seadnud mingi ajakirja ostmise lainele ja see tuntus hulga kasulikum valik kui "Vogue", siis võtsin ta ära.

Hakkasin lugema juba tänaval, samal ajal vaikselt lapsekäru õõtsutades. Väga huvitav oli. Ma olen usku, et mida rohkem end selliste teemadega ümbritseda, seda rohkem see mõttemaailma mõjutab ja rahatarkasid valikuid tegema paneb.

Mul on endal kaks Tesla aktsiat ja käputäiega Enefit Greeni ja Wise'i ning lisaks on kasvukonto ning mehega oleme minu konto alt ka Kaurile kasvukonto teinud, kuhu tema igakuine lasteraha jookseb. Samuti avasin eelmisel aastal endale pensioni 3. samba. Ühesõnaga summad on suht väiksed, aga algus on tehtud. Enamus mu investeeritud rahast ongi praegu Tesla all ning olen selles suhtes veidi kaheti meelestatud. Tegelikult oleks ju targem osta dividendiaktsiaid, mis sulle vaikselt tootlust pakuksid, ilma et nendega midagi tegema peaksid, hinda jälgima ja müümist mõtlema. Tesla dividende ei maksa ega hakka minu meelest kunagi maksmagi praeguste sõnumite kohaselt, seega neid ostes on ainus võimalus teenida neid hiljem kasumiga müüa. Mees, kellel on Tesla aktsiaid ikka kõvasti rohkem, jälgib aktsia hinda mitu korda päevas, on soodsama hinna juures ostnud neid võimenduslaenuga juurde jne. Mina jälgin väga harva, siis, kui LHV äpp satub lahti olema. Üldiselt arvan, et kunagi, kui hind on minu jaoks piisavalt kõrge (näiteks 3000 eurot, heehee) müün ära ja rohkem sellest enam ei mõtle. Esialgu lasen neil lihtsalt rahus olla.

Aktsia hind sõltub ikka miljonist asjast ja enamuses lihtsalt kõigi inimeste suvast, sellest, kuhu meelsus liigub. Minu meelest on seda võimatu ette ennustada. Näiteks Teslal võib minna väga hästi ja teatatakse järjekordsetest headest tulemustest või uutest eesmärkidest, aga aktsia hoopis kukub. Sellele aitab küll ka kaasa Elon Muski vastutustundetu säutsumine. 

"Spikris" on minu meelest kõiki aktsiaid ja nende firmade näitajaid lõpmatuseni analüüsitud, üleanalüüsitud. Väga huvitav lugemine oli, eriti minusuguse võhiku jaoks, aga minu kindel arvamine on, et see kõik ei pea nii keeruline olema. Nagunii on paljuski vaja peamiselt õnne. Mina küll ei kavatse oma tulevasi aktsiaoste teha niimoodi firmasid lahti hekseldades ja sadat erinevat näitajat võrreldes ning mõtiskledes, millal nüüd oleks õige hetk osta... ei, ma lihtsalt ostan. Need näitajad võivad osutada mingile üldisele trendile firmas, aga kohe kindlasti mitte sellele, kas aktsia on edaspidi tõusmas või langemas. See viimane juhtub ikka suht ettearvamatult. Ma kavatsen oma ostuotsuseid teha  - paha-paha - emotsiooni pealt ning rahulikult vastu võtta ka kaotused ehk langevad aktsiad. Seni ma küll eriti mingit tunnet pole tundnud, kui vaatan parasjagu punases olevaid portfelli osi. 

Investor Toomase taga olevad Äripäeva ajakirjanikud on oma portfelli pidevalt lahti võtnud ja halvemaid (või mõnikord miskipärast ka paremaid) aktsiaid maha müünud. Muidugi see oli ka kogu projekti mõte, et inimesed saaksid ühe aruka kaalutleva investori ostu- ja müügiotsuseid ja mõttekäike jälgida ning portfelli kasvul või kahanemisel silma peal pidada. Kindlasti on Investor Toomas julgustanud nii paljusid eestlasi ka ise oma raha kuhugi paigutama. 

Aga hästi palju oli joonistatud graafikuid näiteks mingi aktsia liikumisest läbi aja ning siis alla punktid pannud: siin Toomas ostis, siin müüs, aga näed, valesti tegi, oleks pidanud hoopis hiljem müüma või üldse mitte müüma. Või näed kui lollisti tegi, müüs siin kõige madalamas punktis, varem ja hiljem oli aktsia kõrgemal, nagu graafikul tagantjärele näha. Need graafikud olid minu meelest nii mõttetud, sest tegu on tagasivaatega, ja tagasivaatav pilk on ju alati terav. Olevikus sa ei tea, mis kuhu liigub, olevikus sa teed oma otsused ikka parima äranägemise järgi. Kristallkuuli pole kellelgi.

"Aru ma ei saa, mis nende aktsiatega üldse niimoodi tõmmelda ja neid müüa, eriti kui nad dividendi maksavad?" küsisin mehelt. "Isegi kui nad punases on, las nad olla seal portfellis. Kunagi tõusevad ikka jälle."

Mees mõtles natuke ja ütles: "Sellepärast, et selle raha saaks paigutada mõnesse tulusamasse aktsiasse. Seal seistes nad kaotavad sulle potentsiaalset kasumit."

Eks ta tõsi vist ole.

Aga mina lihtsalt mõtlen, et õnne peab olema. Ja riskeerimisjulgust ka. Ja et kaotusi ei tohi südamesse võtta, sest elus on ju nii, et mõned kaotad ja mõned võidad. 

Ja veel mõtlen, et see investeerimismaailm on ikka nii põnev ja juba ootan, et oma käppa ka sinna potti rohkem torgata!

Kaur jälle ülevaatusel

Käisime jälle beebiga neuroloogi juures. Viimati käisime korralisel kolmanda kuu visiidil, aga tegime seda kogemata juba enne Kauri teise kuu sünnipäeva, nii et neuroloog ütles, ta ei saa nii vara veel teatud asju vaadelda, ning kutsus meid neljanda kuu paiku tagasi.

Kaur ikka veel ei kõhuta väga meeleldi. Alati hakkab nutma. Arst ütles, et selle vastu aitab ainult... rohkem kõhutamist. Et kerelihased tugevneksid. Küsis, kas laps juba keerab ka. Mina uhkelt, et kõhult seljale jaa, vastupidi veel mitte.

"See kõhult seljale on rohkem nagu äravajumine, kui lihased pole piisavalt tugevad. See pole see õige keeramine. Seljalt kõhule on see, mida me tahaks saavutada," ütles arst. Ma vajusin norgu. 

Ta ise ka igapidi keeras ja pööras Kauri ning näitas, kuidas teda kõhutamise ajal masseerida ja aidata. Hoidis kõristit Kauril näo ees, et Kaur seda haaraks, aga sel hetkel Kauril polnud mingit isu kõristit haarata. Kui ta seda lõpuks tegi, siis nähtavasti mingi vale haardega, paluti harjutada temaga haaramist nii, et pöial vastanduks.

Ühesõnaga mina arvasin, et mul on superbeebi. Samas nagu tiksus peas, et pole ammu temaga ühtegi nö uue oskuse omandamist olnud. Et teeb nagu täna sama, mis tegi eile, iga päev. Kõhuli üürgab ja siis me korjame ta sealt ära...

Aga super-teistest-ees-professionaalse beebi asemel on hoopis veidi nõrkade kerelihastega beebi, kellega on vaja rohkem harjutusi teha. Missugusele emale seda kuulda meeldiks... Samas neuroloog on ülikena ja taktitundeline inimene ja väljendas kõike just nii, nagu ühele emale väljendada tuleks. Ja tore, et käime ilusti nendel ülevaatustel, saab proff asjal silma peale hoida ja õigel hetkel jälile, kui midagi on. Kahe kuu pärast läheme tagasi ka.

Veel võeti Kaurilt vereproov, et uurida, kuidas tal raua ja B12 vitamiiniga on. Selle võtmine polnud teps mitte lõbus lugu, nuttis teine haledalt minu süles. Kolm suurt ampulli lasti täis seda verd. Tuli välja, et rauaga kõik korras, aga B12 võiks hakata juurde andma, et tal endal juba depoo tühjaks jooksmas. Ostsin selle juba ära ja kaks korda päevas annan talle.

Kui mees meid auto peale korjas, olin veits pisarane. Eks palju parem oleks olnud kuulda, et beebi on arengus nagu mihkel teistest ees, kui et vajab järgi aitamist. Aga katki pole ju tegelikult midagi, saabki temaga rohkem ja teadlikumalt tegeleda.

Kõigi kõhutamise katsete peale on siiski ka päevadel peale arsti nutt kiire tulema olnud, aga nüüd siis võtame ära ja proovime nati aja pärast uuesti.

Kui tead, et midagi ei või, siis seda suurem isu...

Käisin hommikul hambaarsti juures, soodapuhastust tegemas. Palusin vaadata, kas mingeid auke on ka tekkinud, ta leidis kaks tükki tagumistest hammastest, aga korda praegu ei teinud, sest seda ei olevat hea koos soodapuhastusega teha. Panime selleks uue aja. 

Ma ei tea, mis toimub, et mul aina augud hammastes. Varem ei olnud kunagi midagi ja nüüd iga kord kontrollis käies on. Magusat söön samal ajal vähem kui kunagi varem ning suuhügieeni järgin ka piinliku täpsusega... Ei tea, kas on asi raseduse ja sünnituse kõrvalmõjudes või mis.

Vähemalt käin nii tihti kontrollis ja kohe saan jaole siis.

Soodapuhastus ise oli nii lebo, ainult igemed veidi veritsesid pärast, aga see olevat normaalne. Hambad olid küll tsipa valgemad pärast, aga ma tegin seda pigem selle mõnusa puhta tunde pärast, hambad on nii mõnusad libedad. Ei tea, kauaks seda mõju jääb, sest joon siin kohvi :D Tean, et ööpäev peale protseduuri ei peaks tarbima midagi määrivat ja kohv seda kohe kindlasti on... aga ma läksin nii pahuraks ja uimaseks ennist. Sättisin siis koos beebiga magama, et äkki väike uinak parandab asja, aga kes magamisest kuuldagi ei tahtnud, oli beebi. Ta ei nutnud mu kõrval voodis hädaliselt, aga tal oli igav. Sahmis ja seletas ja tahtis tegutseda. Loopis väikesi käekesi üles-alla ja vaatas mind säravate silmadega. Lõpuks ohkasin, tõusin üles, panin pesu kappi ja tegin endale selle tassi kohvi, sest ma parem olen veidi tumedamate hammastega kui uimase-pahura tujuga. 

Seda viimast on saanud läinud nädalatel kohe rohkem kui vaja. Peamiselt on ilmselt põhjuseks olnud beebi söömisstreik. Me sellele lõpuks põhjust ei leidnudki, vist oli "tissistreik", mis tähendab, et laps ei raatsi süüa ja rinnal lebada, kui samal ajal võiks huvitavat maailma avastada. Rinnas piim on olemas, isu on olemas, sest samal ajal ta võib käsi suhu toppida ja üürata, aga sööma ei hakka, sest... ei viitsi. No selline asi ajas juhtme kokku. Ma läksin ikka päris kiiresti tigedaks. Kui selliseid juhtumeid on päevas neli, siis võite ise endale ette kujutada. Ja kuidas ma varem teda tavaliselt maha rahustasin? Rinnale pannes! See moodus oli nüüd siis ära jäänud.

Õnneks tundus, et kuna ta endale öösel jälle ühe söögikorra lisas (tõuseb jälle öösel kaks korda), siis saab ööpäeva lõikes ikka piisavalt piima kätte. Muidu on rõõmus ja pissib sama palju kui enne, kakasid vist on üks-kaks ööpäevas vähemaks jäänud. 

Järgmine nädal on perearsti visiit ka ja saame kaaluiibe teada.

Viimastel päevadel õnneks ta hakanud veidi paremini jälle sööma. Sööb küll kiiresti ära ja enam rinnal ei asjata pikemalt, aga eks ta efektiivsemaks muutunud ka piima kättesaamises.

Võiks end jälle pakkida kokku ja jalutama minna. Ilusad päikeselised ilmad siin olnud. Tuuleke on küll külm, aga peas kannan talvemütsi ning pargin end kuhugi tuulevaiksesse kohta, seisan, kiigutan lapsevankrit ja loen oma raamatut või Ekspressi. Kevad!

Jälle tööl!

Mõtlesin ükspäev, et õieti võiks jälle käe valgeks teha töötamisega. Ideaalne keskkond selleks, mida olen ka varem väga edukalt kasutanud, on Goworkabit. Enamasti kui ma seal kuhugi tööotsale kandideerin, siis ka saan. Seal on väga mõnusasti võimalik valida endale sobivaid tööampse, vaadata mõistagi töö sisu (mina valin klienditeenindusega seotud ampse, aga olen korra käinud ka näiteks öösel poes inventuuri tegemas), tunnihinda, töötunde...

Vaatasin, et mul pangaarve vajaks natuke värskendust, sest ehkki olen oma emapalgaga rahul, tuli esimesel kuul see üle alles poole märtsi arvestuses. Esimese täispalga saan alles mais.

Mees oli ka varem öelnud, et kui tahan millalgi mõne tööampsu teha, siis tema saab kodukontori päeva teha ja Kauri vaadata. Nüüdne aeg isegi seda ei vajanud, sest käisin tööl pühapäeval, mil tal nagunii oli vaba, ning terve see nädalavahetus oli meil plaanideta jäänud, sest planeeritud Lätis-käik ilma tõttu ära jäänud.

Mul oli ka tahtmine jälle korraks oma päeva millegi töisega täita... võib-olla siis hiljem jälle naudiksin rohkem oma vaba graafikuga päevi beebiga kodus.

Ja viimaks mõjutas mind kaudselt see, kui ressursirikas mees alati on. Tal on põhitöö, aga ta tegeleb alati saja asjaga veel ja teenib lisa. Küll ta valmistab ise kimchid ja müüb sõpradele, küll parandab arvuteid või teeb kodulehti. See on üks tema omadusi, mis mind kohe alguses võlus: et ta on nii toimekas, alati teeb midagi ja alati leiab võimalusi. Tean, et mis iganes meil kunagi juhtuks, hätta me temaga ei jääks. Tal on isegi peas tagavaraplaan, mida ta saaks teha, kui tal äkki poleks praegust tööd.

Üks hommik hakkas ta tööle minema, kui äkki uks uuesti käis, ta tagasi tuli ja köögis sobrama hakkas.

"Kolleeg tööl jauras, et tahab osta sibulalõikurit," teatas ta mõne hetke pärast võidukalt, "ja mul tuli meelde, et meil ju on see, täitsa kasutamata!"

Ta tõstis üles veel karbis sibulalõikuri, mille üks sõber oli meile andnud, sest tal oli üle, ja mida me polnud kordagi kasutanud. Selle müüs mees siis kontoris maha.

No alati leiab mingeid võimalusi :D

Mul ka nagu tiksus peas, et tahan ka juurde teenida. Kui tunneks, et kuu lõpus pole väga raha, siis ei tahaks lasta mehel toiduarveid kinni maksta, vaid pigem teeniksin ise juurde. 

Niisiis laupäeva õhtul võtsin Goworkabiti lehe lahti, kandideerisin ühele kohale, ei maininud mehele sellest sõnagi, enne kui kindel polnud, ja läksin trenni. Trennis juba sain sõnumi, et mind valiti. Siis kirjutasin mehele ka, et kalliiis...mis sa arvad, kui ma homme läheks. Mees oli õnneks kohe nõus, sest suuremaid plaane meil tolleks pühapäevaks polnud kui koos beebiga ujumistundi minna. Minu töötunnid olid ka idekad: üheteistkümnest kuueni. Väga hea sobiva pikkusega päev.

Issand, ma tol ööl ei maganud kohe üldse. Nii närvis olin jälle tööle mineku pärast, kuigi see pidi olema vaid üks päev. Võtsin netist selle toidukoha menüü, kuhu ettekandjaks mind oodati, ja hakkasin öösel last toites seda pähe õppima ja muuseas guugeldama, mis mõned toitude nimetused ja kastmed üldse on. Olgu, mitte ainult mõned, vaid pooled. Kõik kõlas nii võõralt! Mees püüdis mind öösel rahustada ja turvaliselt kaissu võtta, kuid uinuda ei suutnud ma siiski.

Hommikul viis mees mind sinna toidukohta ära, ise sõitis otse edasi beebiga ujuma. Mul oli veidi kahju meie ühisest koos veetmata pühapäevast, mõtlesin, kui tore oleks nüüd kõik koos basseinis sulistada, mitte siin võõras kohas teha midagi, millega ma juba kuus aastat pole tegelenud - nii kaua aega tagasi olin viimati ettekandja. Aga no näete, kohe efekt olemas, hindasin meie tavalist vaba aega jälle palju rohkem.

Kohapeal selgus, et poleks maksnud üldse nii närvis olla. Mu ülemus oli asjalik, seletas, mis teha vaja, ja hakkasime inimesi ootama. Küsitlesin teda veel risti-põiki menüü kohta, et teaksin sellest kõike, ja seda läks hiljem paari kliendi küsimuse peale vaja ka. Siis oli hea meel, et olin eeltööd teinud, muidu tobe tunne lauas. See pühapäev aga osutus väga aeglaseks pühapäevaks ning tihti oli hoopis palju ootamist. Oleksin eelistanud isegi rohkem tegevust. Kella kolme paiku küll tuli kerge tramm ja siis vuhtisin mina muudkui letist tellimusi võtta, vahepeal jooksuga laudu koristades või oma lauateenindusega laudade juurde kiirustades. Päris kiiresti pidin kassasüsteemiga tuttavaks saama, aga no ma olen asjalik ka :) Raskemad asjad valmistas nagunii ülemus ise. Näiteks lattede tegemist ta isegi ei hakanud mulle õpetama, ütles, et ühe päevaga seda selgeks ei õpi nagunii. Ma oma varasemas töökohas Viljandis kuus aastat varem olin küll sarnase masinaga iga päev piima vahustanud, aga ma olen ära unustanud! Tegin nüüd enda jaoks paar korda lattet ja see tõesti ei olnud üldse rahuldavalt vahus. Peaks huvi pärast Youtube'ist videosid vaatama, et kuidas see käiski. 

Kella kahe paiku vajusid mulle sinna sisse üks kena mees armsa beebiga - mees tõi lapse sööma. Meil oli ka kunsttoidu variant olemas, aga mees tegi seda minu rindade pärast - et need seitsme-kaheksa tunniga ei plahvataks. 

"Lattepiima vahustamiseks tuleb topsikut hoida kalde all ja siis lihtsalt liigutad edasi-tagasi," ütles mees blase näoga.

"Kuidas sa seda veel tead?" 

Mees olevat käinud kunagi baristakoolitusel. Noh, ta lihtsalt teab kõigest kõike. Väga praktiline inimene.

Igatahes kliendid seal kohas olid väga kenad, ei ühtegi halba kogemust mul. Sain isegi kümneka jagu tippi... Meenus jälle üks suur boonus ettekandjatööl, milleks on jootraha. Koju jõudes laotasin oma jootraha suurelt nähtavale kohale, mees vaatas kadeda näoga. Viljandis ettekandjana töötades olin ka alati nii teinud. See andis sellise rahulolutunde mitu korda, mitte vaid jootraha saades. See tekitas rikka tunde.

Selle koha ülemus ütles ka, et mind peaks edaspidigi tagasi kutsuma, kui töötajatekriis on. Leppisime kokku, et kui mõlemale poolele sobib, siis edaspidigi. Aga jälle, mind enamasti kutsutakse Goworkabiti kaudu tehtud otsadele tagasi ja enamasti pakutakse sealsamas ka püsivat kohta, kui ma vaid tahaks. 

Kokkuvõttes olen nii rahul, et käisin. Sain palka, sain tippi, sain jälle töömaitse suhu. Ja meest tuleb jälle megalt kiita, sest nad said Kauriga nii hästi kahekesi hakkama. Polnud probleemiraasugi. Käisid sõpradel külas beebit näitamas, ujumas, jalutamas. Andku jumal kõikidele lastele selliseid isasid :D

Koroonapäevik

Lõpuks, peale kahte aastat, on koroona ka mind kätte saanud. Natuke naljakas, et olin varem nii palju väljas, suhtlesin tööl saja inimesega päevas, käisin kogu aeg kohvikus ja mitu korda nädalas kinos, ning külge midagi ei saanud. Küll aga sain selle külge nüüd, kui olen suurema osa ajast kodus ning käin siseruumidest vaid toidupoes ja trennis. Okei, koroona korjasin külge ilmselt siiski kas beebivõimlemisest või juuksurist, sest just nendes kohtades käisin viis päeva enne pühapäeva, mille õhtul sümptomeid tundma hakkasin. Aga lõppeks vahet polegi. Minu jaoks on ta endiselt enamike inimeste poolt lebolt läbipõetav ülemiste hingamisteede viirus, mis poleks kunagi pidanud saama nii palju tähelepanu, kui ta sai, ega röövima mitu aastat meie kõigi vabast elust.

Üldiselt polekski saanud minu elus olla paremat aega selle läbipõdemiseks kui nüüd lapsega kodus olles, kus see ei häiri minu tööelu ega sunni minu pärast hulka inimesi isolatsiooni - minu töö juures oleks vähemalt varem, suurema paanika ajal, juhataja haigestumine tähendanud suht kindlalt pisikese poe kinniminekut mõneks ajaks - ainult et ühe asja pärast on väga kahju. Homme peab mu ema oma suurt juubelipidu ja ootasime seda mehega väga, et sinna sõita. Meil oli kinni pandud hotellituba Tartus, valmis juba varutud isegi vannipommid, et seal vanni nautida. Mängisime mõttega sõita Lõuna-Eestisse juba päev varem, Suurel Reedel, ja ööbida reede õhtul veel kuskil teises kohas. Ootasime sugulaste nägemist üle pika aja, rääkimata oma lähemast peremullist ja õdedest. Aga nüüd jäi see kõik suurema jututa ära, mis on väga kurb ja millest mul nii kahju.

Mul endal on nüüd, reede õhtuks, kõik haigussümptomid põhimõtteliselt kadunud. Palavikku pole, nina on täiesti lahti (tõtt-öelda on mul vähem nohu kui tavaliselt igapäevaselt) ning kurk ka ok, ainult aeg-ajalt kergelt ajab köhatama. Aga kui ma vähegi saan, siis ma ei köhi, siis ei saa seda köha ka kuidagi tekkida. Esiteks oleks jube tüütu ja teiseks ajaks öösel köhides see äkki kõrvalvoodis magavat beebit üles, mida ma ei taha. Ei viitsiks öösel jälle magama kussutada.

Küll aga jäi paar päeva peale mind haigeks mees, õieti hakkas tal pihta eile. Täna on tal palavik ja ajab ka köhima-nuuskama. Kahju teisest, püüan tema eest hoolitseda, aga seda raske teha, kui pidevalt on rinna otsas nuttev laps, mistõttu ma parajasti liikuma ei saa, et talle tassi teed või suppi teha. Loodan, et mehel homme juba parem. Hea ööuni peaks kaasa aitama. Ainus, kelle pärast mul tegelikult mure on olnud, on beebi. Tema sai siin nädala sees palaviku, ilmselgelt hakkas minu viirus külge. Püüdsin küll teda mitte musitada ega temaga väga rääkida, aga sellest polnud tolku. Ei oleks võimalik, et talle see ei nakkaks, kui minul on ning me päevad väga ligidal koos veedame. Ja jummel kui raske oli teda mitte musitada ning mitte temaga jutustada. Tundus, et ta ise muutus siis ka vaiksemaks ja tõsisemaks, et miks emme niisugune on... Aga võib-olla oli ta vaikne vaid oma palaviku pärast. Mitu ööd oli ta viril, ärkas palju ja nuttis kurvalt. Mees pani talle palavikuküünalt tagumikku, tema sellest vaimustatud ei olnud, nuttis ja kakas mähkimislauda täis, vaeseke. Nii raske oli oma beebit niimoodi näha. Ta oli nii tõsine, täiesti enda vastand. Esimene hommik, kui tal palavik ära kadus ja ta meile jälle naeratas, oli selline kergendus.

Nii et jah, kuigi tervete täiskasvanute jaoks on koroona minu arvates ausalt väheoluline haigus ning poleks pidanud kunagi saama nii palju paanikat ja häbimärgistamist enda ümber, siis oma neljakuuse beebi puhul ma pabistasin küll. Aga oleksin pabistanud, misiganes viirus tal oleks olnud. Õnneks tundub, et praegu tal juba okei, igati rõõmus ja naeratav jälle teine ning otsaesine kenasti jahe. Ainult et söömise asemel nutab päevasel ajal juba kaks päeva. See ajab mind päris endast välja. Näen, et ta on näljane, imeb oma käsi, aga sööma ei hakka. Rinna juurde paika sättides nutab nagu metsaline, näost punane. Suure hädaga natuke sööb, siis jälle nutab. Vahel sööb kohe pikemalt, ma juba hingan rahulikumalt, siis teise rinna juures jälle sama lament. Ei olnud tal ühte kindlat külge, millel ta lamada poleks tahtnud, vaid jamas mõlema rinnaga vaheldumisi. Ja siis vahel, lampi, jälle sõi. Jumal, kuidas see närve sõi. Me lihtsalt ei saanud aru, mis tal viga. Mees igati võimles ja trikitas temaga, krooksutas, paitas ja masseeris, aga maha rinna juurde langetades paaniline nutt jälle. Võtab mees ta enda sülle istuma - tema süles on naeratav õnnelik laps, kes lobiseb suure suuga. 

Oi ma olen need kaks päeva närviline ja pahas tujus olnud. Lausa pelgasin neid söögiaegu. Aga vot öösiti pole midagi, sööb nagu miška ja läheb kohe spatti tagasi. Seal ei ole mingit järjepidevust ning mingit põhjust me välja mõelda ega välja guugeldada ei suutnudki. Ainult närvis suutsin olla.

Tundide kaupa nutu kuulamist teeb seda inimesega. 

Nüüd õhtul ta jälle ühest rinnast natuke sõi ja langes jälle hüsteeriasse. Mina juba jätsin ära islandi sambliku tee joomise, et äkki on see rinnapiima maitse kibedaks teinud või midagi... ilma mingi nähtava tulemuseta. Siis torkasime lapse vanni ning peale seda sõi ta täiesti rahulikult, täiesti armsalt ja juba poolunes umbes kaks tundi jutti. No mine võta kinni. Vast sai siis lõpuks päevase normaalse koguse kätte.

Nüüd poisid juba tuduvad magamistoas ja mina lähen käin ka pesus ära ja mõtlen, kas olen juba unine või on tahtmist mõne Netflixi rämps-reality jaoks. (Ilmselt see viimane.)

Kes teeb, see jõuab

 

Kui sul on ümber hulk mänguasju, mille hulgast valida, aga sina keeraks pigem maailma pahupidi ehk hakkad lammutama oma mängukaart. Ta reaalselt püüab seda suhu toppida ja on frustreerunud, kui see ei taha minna :D

Kui emme nii väga Ekspressi armastab, siis peab seal ju midagi head olema?

Kunstisaalis-kunstisaalis... Kaur takseerib emme guašipilte mõtliku näoga

Üks ilus muinaslugu

Ühel ilusal tänaval Tallinnas on üks roosa maja. Selles majas esimesel korrusel on kena kolmetoaline korter. Ja selle korteri elutoas on maas suur värviline lapitekk. Teki peal pleediga kaetuna magab üks väike poiss hommikust väsimust välja.

See poiss on maailmas elanud alles kolm kuud ja varsti-varsti täitub neljas. Maailm on nii ilus ja huvitav! Väike poiss teab, et kõik asjad, mida ta oma ümbruses näeb, tuleb kinni haarata. Kõvasti oma väikesesse pihku. Ja edasi tuleb kõik need asjad suhu panna. Suus on palju retseptoreid ja praeguses vanuses on see poisi kehas kõige tundlikum koht. Sellepärast peab ta kõike-kõike maitsma, et saada asja olemusest aru.

Selle poisi nimi on Kaur. Kauril on emme ja issi, kes armastavad väga üksteist. Kaur siis otsustas ka sinna seltskonda minna. Kaur valis väga hästi, sest Kauri kodus on armastus. See armastus helendab ja soojendab kõiki selle kodu elanikke. Kauri emme armastab kõigepealt iseennast ja seejärel issit ja seejärel väikest Kauri. Seepärast on Kauril turvaline kasvada, et tema ei ole selle kodu keskpunkt, vaid tal on lihtsalt luba seal keskpunktis kulgeda. Kaur võib igal ajal lesida oma lapitekil ja vaadata emme toimetamist. Kaur võib tulla emmega teise tuppa ja siputada abivalmilt pesukausi kõrval, kui emme pesu kuivama paneb. Korra võttis Kaur ka issi märja soki ja maitses natuke, et tunda saada, mis see selline on.

Emme ja issi usaldavad üksteist. Issi usaldab, et sel ajal kui tema väljas kontoris tegutseb ja raha kokku ajab, kasvatab emme Kaurikest kodus kõigi oma parimate põhimõtete kohaselt, laulab talle laule ja loeb raamatuid. Emme usaldab, et ta võib alati käia juuksuris, maniküüris või kulme korda tegemas ning poistel on sel ajal kõik kõige paremas korras. Kaks või kolm korda nädalas saadab issi emme trenni ja sel ajal ka poisid teevad kenasti omi asju ning kunagi ei ole neil midagi häda. Pigem on issi Kauri lemmik, sest keegi teine ei oska teda niimoodi hüpitada, nii naljakaid nägusid teha või tema keeles aguu! karjuda. 

Algul Kaurile meeldis väga vankris sõita ning ta jäi tihti juba esimeste sekunditega peale õue jõudmist magama. Värske õhk on hea! Praegusel ajal Kaur nii väga vankrifänn ei ole ning tihti saadab emme jalutamist Tallinna peal kaeblik lää. Kahjuks läheb emme ikka edasi ning kui lää algab juba jalutuskäigu alguses, rullib vanker ikka edasi täpselt sinna, kuhu emmel oli plaanis minna. Muidu peaks ju tihti kodus istuma, nii ei saaks. Emme teab, et küllap see lää ka mingil hetkel tasa jääb.

Öösiti Kaurile meeldib pikalt magada. Paar viimast õhtut ta enam rinnal tuttu pole jäänud, aga emme võtab seda võimalusena aidata tal ise uinumist õppida. Säravate lahtiste silmadega Kaur võetakse sülle, talle räägitakse vaikselt, et nüüd läheb ta oma voodisse tuttu, ja pannakse voodisse külili. Valget müra laulev jänes pannakse käima, Kaurike saab musi põsele ja teki peale. Lutt on ka juures, aga lutti Kaur enam väga ei tahagi. Emme ei pea juures kussutama ega Kauri kaua vaatama, sest juba vajuvad silmakesed kinni. Tuli läheb kustu ja emme saab rahus oma õhtuseid protseduure teha ja issiga juttu ajada.

Öösel ärkab Kaur üheainsa korra ja küsib kaebliku häälega süüa. Mõnel ööl ta võib-olla ei ärkakski, magab teine õndsa näoga, aga hiljemalt kella neljaks ärkab emme ise ja kuna rinnad on kõvad ja piima väga-väga täis, tõstab Kauri ise rinnale. Kaur sööb läbi une kõhu kõvasti täis ja puuksutab natuke uniselt. Siis tõstetakse Kaur tõstukiga tagasi oma voodisse, jänes laulab natuke veel oma müra. Kui emme teki peale paneb, naeratab Kaur läbi une.

Ja Une-Mati puistab ka emmele veel liiva silma, nii et emme käib korraks issi soojas kaisus, sosistab, et ta on kallis, ja veereb jälle oma poolele magusasse unne.

Tark kodu

Me elame nutikodus, st teleka kõrval kapil on seade, mille kaudu Google'i roboassistent meiega räägib. Mees kasutab seda tihti igasuguste küsimuste lahendamiseks, mis tal tekivad. Ta ei viitsi guugeldada, vaid küsib lihtsalt valjusti:

"Hey Google, how long should I bake bagels for?"

Väga mugav. Olen ka ise hakanud seda kasutama, näiteks ükskord lapse nuttes küsisin Google'ilt, miks mu laps nutab. Ta andis mulle kohe nimekirja eri põhjustest vastavalt tõenäosusele.

Vahepeal Google'i assistent ka trollib meid, vähemalt mulle tundub nii. Rõngassaiade küpsetamise küsimusele vastas ta: "Vabandust, aga ma ei oska sulle sinna sõidusuuniseid anda."

Võib olla, et lihtsalt kuulis meest valesti, aga...

Ma küsisin siis: "Hei Google, kas sa mõnikord trollid meid?"

Google'i seade helendas värviliselt, mis tähendas, et ta oli mind kuulnud... aga ta ei vastanud mitte midagi. Mida ei juhtu tavaliselt kunagi.

Hm.

Pani mees siis tookord rõngassaiad ahju ja palus Google'il panna endale nii ja nii mitme minuti pärast meeldetuletuse.

"Mille kohta meeldetuletus on?" küsis assistent.

"Bagels."

Teatud aja minutite järel hakkaski kostma helin ja Google teatas, et tegu on meeldetuletusega.

"Mida sa meelde tuletad?" tahtsin teada.

"Nagels," vastas Google krapsakalt. Ma hakkasin itsitama. Misasjad on nagelid? 

Mäletan, et kunagi kasutasime kahekesi ka Google'i assistendi filmimängu võimalust. Mees ütles, et hei Google, me tahaks mängu mängida, ja valisime filmitsitaatide oma. Kui arvate, et see oli kerge, siis eksite. Ma olen suur filmifriik ning ma enamuste puhul jäin küll vastuse võlgu. Samuti oli seal suht vähe aega mõelda, oli "Ära mõtle, kohe ütle!" Aga vahva oli, ma mängin iga kell midagi raskemat millegi liiga kerge asemel. Ja ta ise arvestas punkte, sest mina ja mees olime eri võistkond. Äge ju.

Proovisime ka laulude äraarvamise mängu. Saime valida eri dekaade. Jällegi ma tean suht palju nt 2000ndate muusikast, aga seal oli küll enamasti mök-mök. Polnud selliseid lihtsaid valikuid nagu Spice Girls, vaid ikka selliseid, millest ma tihti polnud kuulnud. Või kui olin, ei tulnud korraga meelde, mis see oli. Meile lasti paarisekundilist lõiku mingist laulust ja siis oli paar sekundit aega arvata. Kui arvasid kasvõi laulunime õigesti, aga esitajat mitte, said pooled punktid ikka.

Mees tegi mulle seal veel pähe.

Aga jah, kui istun diivanil ja toidan last ja vahel igav on, kiusan Google'it lambiküsimustega. Olen talt küsinud, kes sõja võidab - tema allikate kohaselt on Ukrainal head võimalused (õige vastus!). 

Ühel laupäevaõhtul, kui jälle assistenti küsimustega kiusasime (olin küsinud, mis on assistendi meelistegevus, ja ta vastas, et laulmine, ning laulis mulle ühe laulu), pööras mehe poeg end arvuti tagant meie poole ja jäi kavala näoga kuulama. Siis pöördus ta Google'i poole palvega, et see puuksutaks :D Ja täpselt seda ta tegi. Mees proovis kohe ise sama küsida ja teda assistent ignoreeris. 
"Sa pead selle õigesti sõnastama," ütles poeg teadjalt.

Ning viimaks annab nutikodu ka muid tüngategemisvõimalusi. Meil, kes me oleme oma telefonide kaudu selle kodu elanikud, on ligipääs näiteks elutoa laetule kruttimisele rakenduse kaudu. Ainult paar kindlat pirni, mis on sellega ühendatud. Istume meie mehega ühel õhtul, mees teeb süüa, kui korraga ta poeg talle helistab. Umbes sel ajal vaatan mina, et laetuled vilguvad. Seda tegi parajasti mehe poeg oma kodust ema juures ning oli frustreeritud, et me polnud tähele pannud ega reageerinud. Helistas peale, et küsida, ega meil midagi vilgu kuskil :D

See oli kuidagi minulik asi, mida teha. Ma sada protsenti teeks sama tünga ning samamoodi helistaks peale ka, kui reaktsiooni ei järgneks.

Kaks sõrmust

Tulin trennist, mees valmistas seenesuppi ning tita kõikus tema kõrval oma toolis.

"Kuidas teil siin läks?" küsisin.

"Ei lää-inud," ütles mees.

"Kas see tähendab, et ta läätas või ta ei läätanud?"

"Ei läätanud."

*

Kui ostsime Lidlist sõõrikuid ja ma lasin enda omad mikrokas soojaks...liiga soojaks, nii et sööma hakates valgus ühe seest šokolaad igale poole laiali. Mees sai naerda  - isegi mu sõrmused olid selle šokolaadiga koos.

Päev hiljem oli köögilaual lahti Ekspressi pulmaeri, leheküljelt "Kuidas hoolitseda oma kihlasõrmuse eest". Ma hakkasin nii naerma seda nähes. Mees väidab, et see oli juhus, aga naljakas juhus siis.

*

Üldsegi, ma kannan kahte kihlasõrmust, mis on suht-koht identsed. Asi juhtus nii, et kõigepealt sain ühe sõrmuse, mis osutus neljanda sõrme jaoks liiga suureks, nii et hakkasin teda lihtsalt keskmises sõrmes kandma. Nii oli mugavam ka, sest ma pole varem neljandas sõrmes sõrmust kandnud ja tundus harjumatu. Mingi kuu või paar hiljem hakkasin sõrmust hommikul keskmisesse sõrme panema ja no ei lähe. Tee, mis tahad, ei lähe. Mõtlesin, et kas ma olen lolliks läinud või mis. Ühe ööga ei paisu ju sõrmed niimoodi. Siis nägin silmanurgast, et mees vaatab mind kavala näoga.

"Kas sa... kas sa vahetasid sõrmuse ära?" küsisin kõhklevalt. Ta hakkas naerma.

Ta oli tõepoolest ostnud uue sõrmuse mu neljanda sõrme mõõdus ning salaja mu ehtekarbis ära vahetanud. Ma olin hämmingus, et seda küll vaja poleks olnud. Sõrmused on pärit eri poodidest, aga sama motiiviga. Kui ütlesin, et oleksin vabalt võinud seda keskmises sõrmes edasi kanda ning et ma polegi neljanda sõrme omaga harjunud, nägin, et mees vajus natuke norgu. Siis lubasin kähku, et võin ju proovida, äkki harjun ära. 

Ja kahe päevaga olin harjunud ja käsi ei tundunud enam imelik, kui midagi neljandas sõrmes oli. Siis aga, kuna mees seda eelmist kuhugi tagastada ei soovinud, mõtlesin, et miks ma ei võiks samahästi neid mõlemaid kanda? Mul oli nagu Bilbo Bagginsil: "After all, why shouldn't I? Why shouldn't I keep it?"

Nüüd kannan dekadentlikult ühte sõrmust vasaku käe neljandas ja teist parema käe keskmises sõrmes. Ainult kui küüntesse lähen, siis võtan ühe neist ära, et ta midagi ei küsiks:D

*

Sõitsime autos ja ma vaatasin mõtlikult ees sõitvat Tallinna linnaliinibussi, mis kuulutas: "Tallinn, roheline pealinn!"

"Aga miks... miks üldse on riikidel pealinnad?" mõtisklesin valjusti. "Milleks neid vaja on?"

Mees ei osanud midagi tarka kosta.

"Neid tõesti pole millekski vaja," jõudsin järeldusele. "Valitsus võib ju olla mistahes linnas. Milleks tal üldse seda tiitlit vaja on? Naljakas. Vean kihla, et sellele pole sa kunagi mõelnud," viskasin võidukalt.

"Ei. Ei saa öelda, et oleks," ütles mees pilklikult.

Ehitusmessil

Üks hommik tegi beebi juba häält, kuid mina keerasin veel külge ja teesklesin, et mind pole olemas. Mees sirutas üle minu ja võttis beebi oma rinnale. Ise lesis ning beebi istus tal peal. Hakkas siis ise Kauri altpoolt hüüdma, naljakaid nägusid ja loomahääli tegema: "Kaur! Aguu! Kaur, vaata siia!"

Kaur alla ei osanud vaadata, sest mis ajast ikka maapind temaga rääkinud on, pööras pead ning leidis hoopis minu, kes ma olin selleks ajaks juba istukile tõusnud ning sättisin end valmis talle süüa andma. Kaur naeratas mulle laialt ning oli väga armas oma hommikuselt püsti juukseudemetega.

"Ei, Kaur, siia, ma olen siin! Aguuu!" hüüdis issi alt, aga Kaur otsis jälle enda ümbert hääle allikat ja leidis jälle ainult minu. Emme, jee! Kaur läks jälle rõõmsaks ja vehkis mulle käekestega. Nii see kestis mitu minutit, mees läks järjest kärsitumaks, minul olid naerust juba pisarad silmis. Kaur aga vaatas mind lisaks naeratusele ka kerge hämmeldusega. Muidugi on emme kõikvõimas, aga et ta ka niimoodi ilma suud liigutamata rääkida oskab... ja veel nii jämeda häälega... see on midagi uut.

Lõpuks pidi mees alla andma ja last lihtsalt enda poole kallutama, nii et too lõpuks issit märkas. Oh seda rõõmu siis!

Ta on üldse täielik issikas. Minul võib ta vahepeal süles läätada ja rahutu olla, eriti siis, kui mees töölt veidi hiljem tulema jääb. Aga pruugib vaid issil sisse astuda ja aguu! karjuda, kui Kaur on kõige naerusuisem väike beebi maailmas. Ta vaatab issit lihtsalt sellise armunud ilmega, mida kõrvalt nähes lihtsalt süda sulab. Kõik issi näoilmed ja loomahääled leiavad ka tänuliku naeru kõkutava publiku. 

Mees väidab, et minu nägu olevat tema saabudes täpselt samasugune :D

*

Käisime eile Ehitusmessil. Päris huvitavaid asju leidus seal. Iga putka juures, kus seisatada, hüppasid kohe ligi müügimehed ja -naised ning hakkasid seletama. Ma olin algul natuke kohmetu ning tahtsin taganeda, aga siis mõtlesin, et kui nagunii päevad otsa kodus olen ja ainult beebiga räägin, oleks patt suhtlemisvõimalustele ära öelda. Lähen muidu veel väga rooste ja varsti ei oska täiskasvanud inimeste seltskonnas enam a'd ega o'd öelda. Nii et siis puhusime ka juttu ja lasime endale erinevaid tooteid ja lahendusi demonstreerida. Mingi kiikuv maja terrassile oli päris lahe. Katus peal ja kaheksale inimesele kohta ning kogu see asjandus kiigub vaikselt. Päris mahe oleks ju seal lugeda. Ronisime sisse ja kiikusime ka kõige Kauriga.

Ja nii ilusaid vanne leidub! Kivist, seest ilusad lumivalged ja väljast võib olla näiteks tumehall või kreemikas. Või on terve vann stiilselt must.

Lülitite putkas läksin täitsa hulluks ja aina klõpsisin. Neid oli nii palju erinevaid lahendusi, eri mahedates värvides, veidi retrohõngulisi. Mees ütles, et lapsele oleks selline lülitite näidiste sein hea klõpsida. Siis paari minuti pärast parandas end, et mis lapsele, hoopis mulle oleks see väga hea ajaviide.

Ühesõnaga andku jumal meile raha, häid ideid, kuhu seda kulutada, me juba leiame.

Robotolmuimejate maailm on ka metsikult arenenud, nüüd on selliseid variante, millel on oma suur paak "kodukohas". Sinna täidad ühe suure paagi puhta veega, teise laseb ta ise musta vee, kolmandasse anumasse kogub tolmu. Ise peab seal vist kord kuus puhastamas ja vett lisamas käima. Tahtsin hakata märkima, et seda tolmuimeja-alust mopilappi on siiski vaja aeg-ajalt ise pesta, kui müügimees lisas, et neid mopilappe peseb masin ka ise peale igat korda. Siis jäi mul küll suu lahti.

Käisin just mehe poja toast robotolmuimejat ära toomas, kuna ta tegutses seal, aga ei saa ise üle kõrge läve tagasi. 

"Oi, see on küll tublisti tehtud," ütlesin tolmuimejale teda sülle vinnates ja kraanikausi juurde puhast vett lisama viies. "Sulle on nüüd natuke puhast vett ka juurde vaja..." 

Jäin vait, sest mulle tuli meelde, et see ei ole beebi ja temaga ei ole vaja igat sammu arutada :D

Kaunis kolmapäev

Hommikul oli niii mõnus unekas sees. Küll oleks veel maganud, aga mees ütles õrnalt, et jooga, kallis. Ajasin end üles ja läksin, joogamatt kaenlas, elutuppa. Selleks, et end motiveerida, lähebki vaja personaaltreenerit. Sellepärast staarid näevadki nii võrratud välja. Keegi peab olema, kes sind trenni tegema suunab ja sunnib, siis sa juba alt ei hüppa. 

Väljas oli võrratu valgus: soe, kuldne, kevadine. Ja samas sadas pehmelt lund juurde, lisaks juba öösel tekkinud lumevaibale. Autod olid kaetud. Mõtlik ja ilus oli, talve ja kevade kohtumine.

Poole võimlemise pealt imbus tuppa mees, laps kaenlas. Beebi oli ilmselt kohe peale minu lahkumist ärganud, mees oli teda potis pissitanud ("Tegin kaks katset nagu sina! Alguses ta ei tahtnud, aga ma ütlesin talle, et ma ju tean, et sa tahad, ja panin teise korra veel, ja ta hakkas pissima!") ja riidemähkme alla pannud. Kaur asetati oma lapitekile, kus ta jäi mind asjaliku näoga vaatlema.

Hüüdsin talle oma pooside vahepealt: "Kauuruuu, tšauu!" Ta kinkis mulle suure naeratuse, keskendudes seejärel oma mängukaare jalaga tonksamisele, nii et kaare otsas rippuv öökull võbises. Õpib põhjuse-tagajärje seost.

Tegin kiire namaste, rullisin mati kokku ning lippasin postkastist oma kolmapäevase Ekspressi järele, sellal kui mees teevett pani.

Selline mõnus hommik oli meil äsja.

Päev on ka päris hea ees ootamas. Tahan teha suht varajase jalutuskäigu, ja Kaur lubas mind koduste toimetustega aidata. Siis tahaksime kõik koos käia läbi Ehitusmessilt, kuna oleme püsivalt kodulahenduste lainel, ja õhtul jõuan veel jõusaali, juhhei.

Ekspress tundub täna ka väga sisukas ja huvitav.

Kaur kergelt kiljub jälle siin kõrval. Ta teeb seda viimased umbes nädal aega ja see on üks väheseid tema harjumusi, mida ma väga kõrgelt ei hinda. See lõikab vahel luust ja lihast läbi ja ta teeb seda nii heameele kui pahameele väljendamiseks. Ütlen talle vahel õhtuti, et unusta kiljumine hommikuks ära, aga ta seda seni pole teinud. See pidavat olema täiesti normaalne kõneaparaadi arenemise aste ning pigem hea, et ta seda teeb. Aga kui meil koer oleks, siis see oleks taolistest kõrgetest helidest küll juba lahkumisavalduse lauale pannud.

Tsirkusekaur

Käisime beebikesega beebide võimlemises. Oli täitsa meeleolukas. Meid oli kuus kuue beebiga, viis poissi ja üksainus plika. Kaurile muidu päris meeldis, eriti meeldis talle teisi beebisid jälgida. Ainult kõhutamiste ajal hakkas ta nutma. Lõpus pandi kõik beebid ringi keskele kokku koosolekut pidama, aga Kauril tuli jälle nutuvõru suu ümber ning ta pidi emme sülle rahunema tulema. Treener ütles, et küllap uusi muljeid on nii palju, et väsitas tita ära.

See, pluss talle tõesti ei meeldi kuigipalju kõhuli olla. Eks peab seda siis lihtsalt rohkem harjutama. Teised beebid olid küll väga arenenud ja osavad ja võimlesid nagu tsirkusekooli kasvandikud. Üks harjutus, mis hõlmas endas tita tõstmist ja saltodega enda ühele ja teisele õlale ning kuklale ning siis jälle mahapanekut, meeldis küll Kaurile ka. Tegime seda peegli ees ning ma nägin, kui rõõmsasti ta mu õlale jõudes naeris.

Et titad piima välja ajavad, tundub üsna tavaline olevat. Kaur tegi seda õnneks ainult riietehoius, veel enne saali minekut, aga tüdrukbeebi ajas piima ikka pidevalt, terve treeningu ajal välja. Ema aina koristas ja koristas ta järel, pihtides, et kodus pesumasin pidevalt huugab. Eks see on nii individuaalne ja meie läkakaur pole kõige ekstreemsem juhtum, kuigi päris suure hoolega teeb ta seda küll.

Mõtlen veel veidi, kas lähen sinna teinekord ka, või püüame kodus neidsamu harjutusi järele teha. Meil on ka joogapall olemas - seal oli, tita palli peal, päris palju harjutusi - ainult lasin ta peale sünnitust tühjaks lasta, et enam pole vaja. Võib vist siiski uuesti täis pumbata.

Samas Kaurile ikka oleks hea teisi beebisid näha ja nendega harjuda, ja üleüldse seltskonnaga. Mõni kord vast lähen siis veel, kuigi see on oma üheteistkümne euroga neljakümne minuti eest suht soolane.

Täna on päris tihe lumesadu, talv teeb veel ja veel tagasikäiku, piilub ukse vahelt sisse, et ha! Siin ma veel olen. Pikka jalutuskäiku täna ei teinud, ainult korraks Telliskivisse ja tagasi. Nüüd ootan juba oma kella kuuest juuksuriaega. See on mulle nagu kohvikuskäik: loen uusimaid ajakirju, joon kohvi (enamasti teen endale ise kaasa, salongi oma on liiga mõru), boonuseks keegi tegeleb mõnusasti juustega. Mul läheb seal keskmiselt kaks tundi ning eriti peale lapse sündi naudin neid käike täiega, sest kui tihti ma ikka mitmeks tunniks üksi kuhugi lebotama saan?

Ja reedel tuleb üle minu esimene emapalk! Riik maksab mulle, et oma last armastaksin ja kasvataksin ja maja läikima lööksin. Elame ikka heas riigis küll. Ka seda postitust kirjutan siin praegu riigi raha eest.

Tsirkusekaur siin kõrval oma tekil on kuidagi mängukaare otsast kätte saanud krabiseva beebiraamatu, mille talle sinna kõlkuma panin, ja närib seda nüüd hoolega. Raamatukoi :D

I threw it on the ground!

Üks õhtu, kui mees Kauri ja ennast dušitas, kuulsin vannitoast hüüdu, et ma kähku vaatama tuleks. Kaur lesis mõnusasti oma vannikeses ja mees dušitas teda ülevalt ja laulis "lalallalaaaa" nagu tavaliselt. Dušivoolik jookseb Kauril niimoodi näo eest mööda ning sellest ajast saadik, kui ta on haarama õppinud, on ta oma väikese käega hakanud voolikust haarama. Nüüd aga on ta jõudnud väga oraalsesse faasi, kus maailmaga tutvub suu kaudu, ja oli dušivoolikut ka õrnalt näkitsema hakanud. See oli nii naljakas vaatepilt, et ma ka naerma puhkesin.

Laps on juba nagu kass, st kõik, mida saab ümber lükata, saab ümber lükatud. Tal on üks helendav öökullike, mille ma panen peamiselt tema raadiusse selleks, et ta saaks öökulli ümber lükata. Eile lugesin talle ette ja jõin pudelist vett ning käisin kaheks sekundiks mehele raamatust ühte naljakat pilti näitamas - Kuldkiharake põgenes karude eest täpselt sellise "Oh shiiiit!" näoga - ning tagasi tulles oli mu veepudel kummuli ning kõik beebi ümber ligunes vaikselt märjaks. Kes teeb, see jõuab.

Eriti hea meel mul ei olnud selle üle, kui ta meil reedel köögilaual lesis ning mees pani suure kaheliitrise piimapaki liiga lapse jalgade raadiusse. Hops! lendas see pakk maha ning pool kööki sai piima täis. Mees küll koristas ära, aga mina olin veel tükk aega pahur, sest piima pole väga hea kuskilt ära saada ja pidevalt oli sealt kohast mööda kõndides tunne, nagu jalge all veel naksuks. Pärast oli nõme tunne küll, et mis ma pahurdasin, aga ma olin pahane piima, mitte mehe peale :D

Panin sellest hetkest veto lapse köögilaual lesimisele või kõhutamisele ka, sest see on juba ohtlik, kuna ta keerab end nüüd. Nüüdsest võib ta ainult maas oma tekil tegutseda. Praegu just seal ta toimetab ning on end 180 kraadi keeranud nagu kellaosuti. Pea on nüüd akna poole, aga keerab ennast kringlisse ja piilub ikka mind

Eile, pühapäeval, käisime Kauriga esimest korda päris ujumistunnis. Hommikusöögi juurde mees hakkas uurima, kus ja millal beebide ujutamist tehakse, ja leidis, et Reval Spas on tolsamal hommikul kell 11 näiteks, ja kohti oli ka. Mõeldud, tehtud! Pakkisime end kokku ja läksime Revalisse, mis on üks mu lemmikspasid.

Tõesti kulus ära ja vahva oli. Mina küll tunnen, et mul on nüüd rohkem julgust last vees käsitseda, varem hoidsin teda kuidagi selili hõljumas ja vaatasin, et vett suhu ei läheks.

Kokku oli vist seitse beebit ning treener oli noor, ilus ja rõõmus nagu Miss Estonia. Meie beebil oli ainsana nii isa kui ema kaasas, aga meile meeldiski nii, sel ajal, kui üks tegutses lapsega, sai teine tema ilmet piiluda. Kaur oli täitsa rahul seal, sukeldus ilusti, nututa, hõljus ujumisnuudliga kõhuli ning hakkas vaikselt ka jalgadega juba kaasa aitama. Tahaks aeg-ajalt jäädagi käima, hea ujumisoskus on elus väga vajalik. 

Natuke ajas Kaurike ka piima välja, ja kui ma ütlen natuke, siis ikka päris palju. Osale saime kohe jaole ja pühkisin rätikuga ära, aga suurem osa sattus insta basseini ikka:D Ups.

Üks harjutus, mis mulle väga meeldis, oli see, kui beebid, nuudlid kõhu ja kaenlaaluste all, lükati ringi sisse kokku, koosolekut pidama. Nad kõik huviga vaatasid üksteist. Üks teine pisipoiss tundis Kauri vastu huvi ja puudutas ning mehe sõnade kohaselt ka küünistas teda, aga noh tegijal ikka juhtub.

Kiirelt jõudsime mõlemad pärast ka saunades käia, beebi oli täitsa rahulik. Spast välja ronides oli ilm nii ilus ja päikeseline, et koju minna veel ei tahtnud. Mina toitsin pambukest autos ning mees läks sebis meile latted. Siis läksime niisama suhteliselt sihitult sõitma, põikasime läbi mõne mõisa juures, et vaikselt hakata üle vaatama, kas mõni paistab nii kena, et seal kunagi üks pidu teha. Vist kolme juurde jõudsime, praegu veel miski väga muljet ei avaldanud. Võtsime Peetri Subwayst võikud kaasa ning mul tuli täielik nostalgia oma Subways töötatud aja suhtes. Nüüd satun Subways sööma umbes kord aastas ja alati võtan sama asja, vegepihviga võiku, kuna see lihtsalt on seal kõige parem. Nosisin seda poolikut võikut vaheaegadega mingi tund aega, kuna lasin sinna nii palju manti vahele panna. Mees küsis ikka ja jälle uskumatusega, kas ikka pole otsas.

Pärast õhtupoolikul tegime veel pika lopsaka jalutuskäigu Kalamaja parki, päike paistis sulnilt, tuul paitas külmalt. Kalamaja kant on ikka niii võluv, seal jätkub uudistamist. Küsisin mehelt, kas ta endale korterit või üürikorterit otsides kunagi Kalamajja ka midagi vaatama jõudis, aga ta ütles, et vaatama mitte kunagi, sest sealsetest hindadest lihtsalt ei käi jõud üle.

Seal on tõesti mingi oma vaib, hea meelega elaks seal, kui saaks, ja küllap mõtlevad nii ka kõik teised inimesed. See on üks mu lemmikpiirkondadest koos Nõmme ja Viimsiga.

Õhtusöögiks saime maitsvat seenekastet ja kui meie Netflixist "Suitsi" vaatasime, askeldas Kaur oma tekil ja tõmbas oma mängukaart ikka ja jälle ümber endale peale. Vahepeal lihtsalt vaatas kaart, kus parasjagu midagi ei rippunudki, megahuvitatud ja rõõmsa näoga, nagu et küll see maailm on alles imeline.

Kui hakkasime teda peale viimast toitmist rinnal uinununa magama viima, nagu me alati teeme, siis ärkas ta voodis insta üles, hakkas häälitsema ja käsi loopima. "Mis ma selle tegelasega teen?" küsis mees. Beebi silmad särasid pimedas õhinaga vastu ja ta oli rõõmus, aga üldse mitte unine.

Ma võtsin üle ja heitsin ise mõnusasti oma voodisse, näoga beebi kõrvale. Mõtlesin, et see on hea võimalus harjutada tema uinumisel abistamist ilma rinnata. Panin ta külili, luti suhu, paitasin natuke otsmikust ninani ja sulgesin ise silmad. Varsti magas ka beebi ning sain ise lipsata mehega Harry Potteri puslet lõpetama.

Kokkuvõttes oli kuidagi väga sulnis pühapäev.