Tunne kodulinna

Lugesin Ekspressi, kus oli mainitud, et Viljandis Kondase Keskuses võib näha uut näitust August Künnapult. Mul polnud aimugi, kes on August Künnapu, aga asi pole selles. Mulle tuli hoopis ette, et Kondase Keskuses võib kunsti näha. Mööda olin ma sellest hoonest küll kordi ja kordi kõndinud, aga mitte kunagi sisse läinud. Ma arvasin millegipärast, et seal õpetatakse lastele maalimist ja plastiliinist kujukeste tegemist, või midagi seesugust.

Ekspressist pead sa leidma tõde.

Seadsin siis sammud Kondase Keskuse poole, enne kui see kinni pidi pandama. Ühtlasi sain välja uuritud, miks Viljandis mitmes kohas suured maasikakujud maas on - just nimelt kunstnik Paul Kondase loomingus esinevate maasikate tõttu. Jälle millegi võrra targemaks saanud... 

Ma kopeerin keskuse kodulehelt seal praegu esitletavad näitused:

• August Künnapu realistlikud unistused maalides
• Hanneriina Moisseineni heli- ja koomiksinäitus
• Lars Wintheri Põhjamaade meeleolud
• Mika Vesalahti autoportreed

 

Ja püsivalt on vist kogu aeg võimalik näha Kondase loomingut. Ma alustan siis sellest. Päris kena oli. Kondas esindab naivistlikku kunsti, millest ma varem suurt pole teadnud. Aga ausalt, kõlbab vaadata küll. 

 

Kondas - Taara tammikus

Oot, kas ma just ütlesin, et ei ole naivismiga kokku puutunud? Aga Navitrolla? Mu suur lemmik Navitrolla... Ma vist ei ole pead vaevanud, mis stiili ta esindab.

August Künnapu näitus oli ka okei, aga mu lemmikuks täna osutus hoopis taanlane Lars Winther. Vot temal on huvitav lähenemine. Enamikel töödel oli must taust, ja palju pisikesi värvilisi inimesi ning kujundeid. Kõik on joonistatud eri nurga alt, muudkui käänuta pead, et ühte maali ära vaadata. Ma ei ole midagi säärast enne näinud, aga oli mokkamööda küll. Sügavalt originaalne.

Soe suvine vihm

Nii palju, kui ma täna ka väljas ei käinud, pidin pidevalt põiklema vihma eest. Kord teda sadas, siis jäi järgi, siis läks palavaks, siis uuesti pilve, mis oli hea, sest see andis mulle hoiatuse kodu poole spurtima hakata. Pärast aga sadas juba täiesti selgest taevast ning mäge mööda voolasid rõõmsalt alla pisikesed ojakesed.

Aga laulis mulle Marilyn Manson.

I don't know if I can open up
I've been opened enough
I don't know if I can open up
I'm not a birthday present

...

I'm feeling stoned and alone like a heretic
And I'm ready to meet my maker...

"Sipelgamees" - kummaline valik, aga mitte kõige halvem

Järjekordselt kinonälg, järjekordselt vaja midagi valida. Õudukaid nagu väga ei taha - mitte kartmise, vaid madala IMDb hinde pärast (Samal põhjusel jäi vaatamata ka "Pikslid". Kuigi endale nagunii antud lubadus, et kinos enam ühtegi Adam Sandlerit sisaldavat filmi ei vaata. Säästab närvirakke).

Nii jäi sõelale "Sipelgamees". Selle treilerit nähes olin ükskord enne naernud ja märkinud, kui ajuvaba idee. Sipelgas-superkangelane, mida veel? Ja ma nagunii vihkan superkangelaste-filme ning ei suhestu kogu selle subkultuuriga üldse.

Kaalukausiks sai  Sipelgameest kehastanud Paul Rudd. Ta on lihtsalt selline mõnusake. Natuke nohiklik, natuke äge. Kohe tuleb meelde ta soeng "Ankrumehes". Ning filmis "See on 40" oli ta ka päris hea.

Ja nagu tuleb välja, võib ta ka superkangelast mängida. Natuke ebatõenäolist, aga see on ka filmi sisse kirjutatud. Ta pidigi selline natuke äpu olema. Kuigi ta oli murdvaras, kes filmi algul ühte majja sisse murdis. Siis oli ta küll päris osav ega näinud mustas ka mitte kõige halvem välja.

 

Kas panna Sipelgamehe ülikond selga või mitte? (Spoiler alert: paneb küll)

Michael Douglas Sipelgamehe taga olnud teadlase rollis oli ka võrratu. 

Ja naerda sai päris palju. Ma olin enne lugenud kriitikat, et liiga palju huumorit, aga minu jaoks oli täpselt parasjagu.

Maal järve ääres

Käisin Tiina juures külas ning veetsin tema ja ta lapsega kaks päeva. Tore oli, olin täiesti teisel lainel. Mängisime aias sulgpalli, kusjuures laps püüdis ka kogu aeg aidata, käisime Saadjärve ääres ja läksime isegi ujuma. Vesi oli küllalt külm, aga juba sees olles hakkas mõnus, nagu alati juhtub. Rannas oli veel inimesi, kes meie vette minnes ka ujuma läksid, sest eeskuju nakatab.

Õhtul, kui last magama panime, jäin jälle peaaegu ise tuttu. Mingeid poolunesid nägin küll, enne kui Tiina märku andis, et laps magab ja võime voodist ära minna. Tiina lihtsalt luges unejuttu nii rahustava ja vaikse häälega, et see lausa uinutas.

Ise hakkasime õhtul Mariliga skaipima ja jagasime totraid Harry Potteri teemalisi gife. Snape'i omad olid parimad. Pärast tekkis tuju mingit õudukat vaadata, valisime "Annabelle'i". Peamiselt sellepärast, et see ei tundunud liiga õudne. Teema oli ühes kurjast vaimust seestatud nukus, kes hakkas oma perekonda kiusama. Noh, püüdis pidevalt neid ja nende väikest last ära tappa, tavaline asi. Neil läks aega, kuni nad aru said, et asi oli nukus, ja siis nad proovisid teda ära visata, aga ta tuli ikka tagasi. Üllatus!

Tegelikult oligi film pigem naljakas kui õudne. See nukk oli lihtsalt liiga kreisi näoga, iga kord hakkasin naerma, kui teda näidati. Nojah, paar õudset kohta oli ka, näiteks siis, kui pereema läks alla keldrisse ja keldris igasugu õudused hakkasid juhtuma. Ta püüdis põgeneda, aga iga kord, kui liftiuksed avanesid, oli ta jälle seal keldris. Vot see oli natuke kriipi.

Kui me magama hakkasime sättima, tõstis Tiina lambist mu näo ette ühe nuku. Mingi oma vana mänguasja. Ma karjatasin. 

"Sae pekki, Tiina! Miks sa nii tegid?"

Tiina irvitas ja püüdis nukku minuga samasse tuppa, teise voodi peale asetada.

"See nukk ei jää siia!" teatasin ma hüsteeriliselt. Nii palju siis sellest, et ei karda...

Siis magasin ülejäänud öö raskelt nagu kott. Lausa ei mäleta, et oleks kunagi külas nii hästi maganud. 

Teisel päeval sõime lapsega aias telgis herneid - mulle tuli meelde, kuidas sai ise lapsena aiamaal värskeid hernekaunu jahitud ja neid pisikesi magusaid herneteri söödud - ja käisime ratastega sõitmas. Siis sõitsime kõik koos Tartu, käisime aasia toitu söömas ja kellegi tungival nõudmisel kesklinna mänguväljakul. Mängisime ka turisti ning tšekkasime üle Jaani kiriku.

Kui ma Viljandisse jõudsin, olin täiesti läbi. Polnud ime, et laps õhtuks ära väsis, ma ise olin ka kutupiilu.

Ja sellepärast ongi Muse parim live-bänd

Sõitsin bussis Tartust Viljandi ja kuulasin Youtube'ist muusikat. Maroon 5 olen jälle tihedamalt nautima hakanud. See tuletab mulle mu teismeliseiga meelde. Jah, nad on raadiopop, aga selline korralik pop. Uhkelt mainstream ja hästi produtseeritud, kuulatav ja tantsitav. "Animals" näiteks on väga hea lugu.

Siis aga sattusin ühele Muse'i live-esinemisele. Nad on valitud maailma parimaks live-bändiks ning seda salvestist kuuldes ma absoluutselt ei imestanud ka. Kahjuks pole mul endal olnud õnnelikku juhust Muse'i kontserdil kuulda, aga see on mu nimekirjas: asjad, mis tuleks kindlasti ära teha.

Tegu on mu suurima lemmikuga bändilt: "Undisclosed Desires".

Matt Bellamy hääl on ka otse lauldes sume ja sügav, isegi kui ta samal ajal ringi jalutab ja fännidele käteplakse jagab.

Vaimustav...

Nalja peab ka saama

Valasin kahele mehele lauas õlut. Üks tellis juurde: "Palun väike õunamahl. Roosa kõrrega."

"Kas lapsele ka midagi?" küsisin ma.

"See ongi lapsele..." alustas mees, enne kui ta sõber irvitama jõudis hakata. 

"Well played!" ütles sõber ja ma läksin muiates lauast minema. 

Pärast püüdsid nad mulle tagasi teha.

"Siin õunamahlas polnud üldse viina," kurtis mees. "Laps hakkas nutma."

Teises lauas jõuti nimesilte lugeda ja märgata, et meil töötab praegu kaks Anne-Maid.

"Kas teil peavad kõik Anne-Maid olema?"

"Meil on see nõudmiseks, et üldse siia tööle saada," vastasin ma. "See meesteenindaja, tema on ka tegelikult Anne-Mai."

Tüngadest aga nii palju, et üks tüdruk kurtis, et tal üks pluusinööp kadunud.

"Saabki rohkem tippi," ütles Nati.

Ma lõin sekka: "Mäletad seda korda, kui sa üldse ilma pluusita tööl olid? Kakssada eurot tippi."

"Kakssada nelikümmend isegi," ütles Nati.

Tüdrukul jäi suu lahti: "Päriselt olid ilma pluusita tööl?"

Ja niimoodi tekivadki kuulujutud.

Täna algab Viljandi Folk, aga mina sõidan hoopis minema, Tiina juurde. YOLO.

Mul on täna suur rõõm minna tööle alles kella 12ks. Lippasin hommikul poodi, et värske Ekspress võtta ja seda kohvi ning hommikuprogrammi juurde nautida. Põrkasin kokku töökaaslasega, kes oli enne tööle minekut Õhtulehte ostmas. Milline uudishimulik seltskond meil seal tegutseb. 

Töökaaslane vaatas mu kiire hommikuse shopingu kassalindil üle ja märkis, et nii palju toitu on. 

"Ja vaip," lisasin ma, sest olin kaasa haaranud ka pisikese, 1.69 maksva vaiba, mille riiulilt leidsin. "Mul oli hädasti hommikul vaipa vaja." 

Parajasti siis, kui Ekspressi lahti lõin, hakkasid Sky Plusi tegelased stuudios Ekspressi kajastama. See mõjus natuke häirivalt, jõuda lehte keerates kogu aeg teemani, millest nad just rääkisid. Lehes oli pikk artikkel pagulaspoliitikast ja sellega seotud julgeolekuriskidest. Huvitav, aga pigem negatiivses võtmes kirjutatud.

Üldiselt olen õnnelik, sest ostsin eile hommikul endale oktoobrikuuks piletid Madridi, Helenit külastama. Lõpuks. Ma olen juba aastaid tahtnud minna ja lubanud minna, nüüd lõpuks saab see tehtud. Samuti hankisin just pileti ühele kontserdile Viljandi lauluväljakul, kuhu Heleniga augustis läheme.

Ning perega teeme järgmise kuu algul ühe kiire reisikese Haapsallu!

Hääletamishooaeg avatud!

Käisime eile Heleniga Pärnus ja läksime hääletades, nagu vanasti. Nagu meil suviti tavaks on. Tema tuli kõigepealt häälega Viljandisse ja sealt läksime koos edasi. 

Kõigepealt läks üsna kaua aega, et auto peale saada, aga kui lõpuks saime, oli autojuht selline täitsa huvitav. Palju reisinud, elanud Egiptuses ja Tais ning töötanud seal giidina. 

Auto pealt maha saades märkasime esimese asjana, et Pärnus oli tsipa külm. Me olime mõlemad lühikestes pükstes, Helenil oli vähemalt jakk, aga mul polnud sedagi. Pole jumal andnud mõistust, et riidesse panna.

Käisime selles aasia toidukohas söömas, kus ma alati käin. Kuna meie autojuht oli rääkinud palju aasia toidust ning kiitnud tai vürtsikat sööki (ta väitis, et vürtsid aitavad kõigi tõbede ja hädade vastu ning teevad isegi hambad valgeks), siis võttis Helen sellel lainel olles vürtsikat krevetisuppi. Mina lainele ei sattunud, minu nuudlid olid absoluutselt mittevürtsikad nagu alati.

Jalutasime randa, kus oli lihtsalt metsik tuul. Metsik. Lained olid vägevad. Helen otsustas ikkagi ujuma minna, samal ajal kui mina värisesin külmast ja mõtlesin, kas ma jään ellu seal rannas pingi peal istudes. Mässisin kaasavõetud saunalina endale ümber ja Heleni jaki pea ümber ja istusin seal nagu araablane, kuulates hiljuti telefoni tõmmatud TEDi kõnesid. (Need on väga huvitavad, soovitan.)

Helen oli ära pool tundi ja tagasi tulles säras, öeldes, et vesi oli väga soe ja lained head. "Sa pead minema!"

Ma raputasin ainult pead. YOLO oli täiesti maha keeratud. Selle peale läks Helen ise uuesti.

Tagasi Pärnu äärde jalutades kuulasime telefonist kõvasti muusikat ja tantsisime kaasa. Helen jutustas mulle ümber "Don Quixote" sisu ja autori Cervantese elulugu, tsiteeris oma lemmikkohti ja ütles, et ma pean seda lugema, sest see on maailmakirjanduse klassika ja märgilise tähtsusega raamat. Kusjuures ma tõesti peaks seda lugema, lisasin selle oma nimekirja.

Mees, kes meid auto peale võttis, läks küll Riia poole, aga lubas natuke edasi sõidutada. Tema oli muuseas elanud Taanis, USAs ja Guatemalas ja teadis jälle selliseid lugusid jutustada, et suu jäi lahti. Kahjuks hakkas ta rääkima ka pagulaspoliitikast, mille suhtes tal olid väga kindlad vaated. Piisab vist sellest, kui ma mainin, et ta kasutas väljendeid nagu "ahvid" ja "Lõuna-Aafrikas oleks väga tore olnud, kui poleks neid neegreid olnud". Ma jäin selle peale natuke vaikseks ega osalenud enam diskussioonis. Ühtlasi selgus, et me olime sõitnud mööda teeotsast, kus oleks pidanud Viljandi poole sõitma. Me ütlesime, et hääletame tagasi, aga juht ütles, et viib meid ise sinna teeotsani. See oli väga armas, ainult et ta sõitis terve tagasitee umbes 30ga. No ikka megaaeglaselt. Kõik autod sõitsid meist mööda. Ilmne, et mees tahtis meeldivat vestlust kauem jätkata, aga mina läksin natuke närvi, sest kell oli juba pool üheksa õhtul. Lõpuks hüppasime õigel teeotsal maha ja hääletasime edasi. 

"Kuidas meile küll sellised reisisellid alati juhtideks satuvad?" küsisin Helenilt.

Helen arvas, et rohkem reisinud ja kogenud inimesed lihtsalt on altimad hääletajaid peale võtma, milles võib küll oma iva peituda.

Autosid, mis sel kellaajal Viljandi poole sõitsid, oli juba üsna vähe, külm oli ka. Me lihtsalt tantsisime tee ääres muusika järgi, et sooja saada, tõmblesime arutult ja tegime robotit. Viljandi suunas sõitvate autode möödumisel tegime pausi, normaliseerusime ja hääletasime, aga vastassuuna jaoks ei vaevunud ja need said showd näha. Auto peale võtsid meid ühed Positivuselt naasvad noored, kes olid väsinud ja kurnatud ning vabandasid, et juttu ei jõua ajada. See sobis meile hästi, lasime lihtsalt silma looja ja kuulasime rokki, mida nad meile raadiost lasid. 

"Ma pole kolm päeva netis käinud," kurtis meiega tagaistmel istunud neiu oma sõpradele, ning ma muigasin. Mul oleks samuti võõrutusnähud, kui ma kolm päeva netti ei saaks.

Viljandisse jõudsime kell kümme. Olime poole päeva pealt otsustanud, et Helen võiks ööseks jääda, sest olime tahtnud minna ühele kontserdile Viljandi lauluväljakul. Kontsert oli meie kohalejõudmise ajaks arvatavasti juba läbi. Rohkem ei jõudnud me enam üldse välja, jõime minu pool ühed joogid ja vajusime kell kaksteist voodisse nagu kukununnud.

Ja tänaseid uudiseid vaadates tundub, et valisime Pärnu jaoks õige päeva, sest täna oli seal üleüldse uputanud. Ha!

"Saada mulle sõnum," ütlesin töökaaslasele. "Siis on mul nii rõõmus oma telefoni kätte võtta, nagu mind oleks keegi meeles pidanud."

Paar tundi hiljem läksin üles ja leidsingi oma telefonist sõnumi: Tsau ! Sa nii tubli olnud täna!!!!! YOLO

Hehe.

Kaks tüdrukut, kes meil suvel abiks on, arutasid eile jälle mu naeru. 

"Ma pole kunagi nii haiget naeru kuulnud kui Anne-Mail."

"Sa oled lihtsalt kade," ütlesin ma kandikuga mööda tuhisedes. "Sa soovid, et sa oskaksid ka niimoodi naerda. Aga harjutamine teeb meistriks, pikapeale tuleb ka sinul välja!"

"Palun, ei!" vajus ta leti alla kokku. Issand, milline draamakuninganna.

Teise tööpäeva õhtuks oli pool mu jutust julgelt sisutühi. Läksin lauda ja kuulsin poole kõrvaga, kuidas teised tüdrukud arutasid: "Kas sa oled kuulnud Anne-Maid kunagi mitte iba ajamas? Mina ka ei ole."

Kusjuures uute tüdrukutega, keda meil praegu päris palju on, ongi see huumori asi harjumatu. Mitte keegi ei saa aru, kas ma räägin tõsiselt või teen nalja. 

"Sa võid täielikku jama ajada, aga näoilme jääb muutumatuks," ütles üks mulle eile. Ise ma seda üldse ei taipa, ja need, kellega ma olen kauem koos töötanud, on ka ära harjunud.

Aga üks kiiksuga seltskond on meil koos küll.

"Ülemusel on selline programm," jutustasin ma eile ühele jõhvikale. "Ta toetab erilisi inimesi. Mis sa arvad, miks sina siia tööle said? Ükskord ma nägin, kuidas üks normaalne tüdruk käis töövestlusel. Ta ei jõudnud intervjuust edasi, ülemus tuli ja ütles, et sellel ei ole ju mitte mingit kiiksu."

"Päriselt või?" vaatas jõhvikas mulle suurte silmadega otsa. Ma ohkasin vaikselt.

Amy Schumer ja ropp komöödia

Umbes aasta tagasi tuli mul tuju naerda ja ma trükkisin Youtube'i fraasi "stand up comedy". Meeste kõrval tuli mul otsinguvasteks ka üks naine: Amy Schumer.  Ma polnud temast enne mõhkugi kuulnud, aga vaatasin ühe ta püstijalaetenduse ära, ja päris naljakas oli. Märksõnaks ropp huumor. Ma polnud varem üheski sarnases show's kuulnud, et keegi niimoodi räägiks. 

Ja siis avastasin, et tal on Comedy Centralis oma sari ka: Inside Amy Schumer. Need olid juba pärlid. Kõik need klipid on kenasti Youtube'is üleval ning parimaid neist olen ma kindlasti oma kümme korda vaadanud. Täiesti juhuslikult on ka nende sketside märksõnaks ropp huumor. Olgu, ausalt öeldes on need head umbes suhtarvuga 2/3 - kaks kolmandikku on naljakad ja üks kolmandik meh. 

Kui Liis mulle jaanipäeval külla tuli, küsisin temalt, kas ta on kunagi Amy Schumerist kuulnud.

"Ma just tahtsin sinult seda küsida," tegi Liis suured silmad. Ja nii me vaatasime enne lõkkeplatsile minekut jälle neid sketse ja naersime.

Minu suurimad lemmikud:

Amy on suvaliselt partnerilt saanud herpese ja püüab jumalaga diili teha, et asja tühistada. Jumalast hakkab kahju.

Viimane skets, üheöösuhtest, on eriti hea: järgmisel päeval pikutab mees diivanil ja mängib videomänge, sellal kui naine räägib sõpradele "müstilisest sidemest", mis nende vahel oli, läheb avab pangas ühiskonto ja paneb pulmadeks kiriku kinni.

Pane aga edasi, Amy. Ma hoian kätt pulsil.

*

Mul oli üllatavalt produktiivne päev. Peale hommikusööki, kui tahtsin jälle hajameelselt arvuti taha istuma jääda, suutsin end siiski püsti ajada ning endale karmilt öelda: "Tee midagi!"

Ja tegin midagi. Pesin pea ära, koristasin kodu, pesin pesu, ostsin mitme päeva söögi ega plaani nüüd natuke aega toidupoodi naasta (see on ulmeline, millised summad mul seal kuluvad). Viisin papi ja paberi vanapaberikonteinerisse, mis asub päris kena kõnni kaugusel, aga tegin endale siis sinnakanti asja. Sealt lähedalt Humanast leidsin endale uued õhukesed kardinad kõikidele akendele. Ma polnud märganudki, et Humanast saab niisama tekstiile ka. 

Nüüd olen päris rahul uue ilmega. Selline... õhulisem ja romantilisem on.

Siis tegin korraliku lõunasöögi värskest kartulist ja kurgist-tomatist ning läksin Pärimusmuusika Aida kohvikusse lugema. Tahtsin lõpuks ometi ühest oma targast raamatust jagu saada, sest lugemist ootavate raamatute virn on nii kõrge. Ja siis õnnestub mul alati mingi "kergem" raamat sinna vahele susata, sest need on lihtsamad lugeda, ja targemad muudkui ootavad.

Seal terrassil päikese käes on ülimõnus. Manööverdasin end kogu aeg nii, et pea jääks varju, aga jalad saaksid päikest, ja käisin altkorruselt uut jäätisekokteili, lattet või veini võtmas. Ja oligi paari tunniga raamat läbi! Väga huvitav oli.  

Mulle nii meeldib, kui need autorid oma tekstis teistele autoritele ja teadustöödele ja uurimustele viitavad. Kui oled paraja hunniku taolisi raamatuid läbi lugenud, hakkavad nimed korduma ja on juba mõnusalt tuttavad (näiteks Daniel Kahneman ja Amos Tversky). Ning kui käesoleva raamatu autor tsiteeris Richard Dawkinsit, sain aru, et olin tsiteeritavat lõiku just paar nädalat tagasi lugenud. Äratundmisrõõm!

Pidžaamas poodi, yolo

Töökaaslane tegi mulle pudelikorgist kujukese. Ma ei tea, kas see pidi mind kujutama, aga ta käskis seda mul igal pool kaasas kanda, sest see pidi õnne tooma.

Piilusin ettevaatlikult kujukest, kes tundus pahaendeliselt irvitavat, ja küsisin ettevaatlikult, kas mul hakkab viltu vedama, kui ma seda kaasas kannan.

"Ma ei paneks sulle kunagi needust peale!" vastas töökaaslane nördinult.

Kuigi see on täpselt selline asi, mida needuse peale panijad ütleksid.

Kuna ma lõhkusin oma mõlemad laualambid juba ammu ära (üks polnud üldse minu süü, see lihtsalt lakkas töötamast), olen ammu elanud hämaras laelambivalguses. Uut lampi on Viljandist võimatu leida. Anttilast, mille väliskülge ehib suur silt "Valgustid", on hoopis mingid imelikud 40-eurosed lühtrid, mitte ühtegi normaalset laualampi. Üheski elektroonikapoes pole samuti. Kui ma olin viimati kõmpinud Männimäel avatud uude elektroonikapoodi ja ka seal müüjalt pärinud ning avastanud, et seal pole üldse valgusteid, vihastasin juba tõsiselt. See linn pole ometi nii väike!

Ja iga kord, kui ma Tartus käisin, unustasin lampe vaadata. Mitte et ma viitsiks lampi ühest linnast teise vedada.

Ühel hommikul avastasin interneti-shoppamise. Ma ei osta netist tõesti kunagi midagi, välja arvatud kontaktläätsed. Aga leidsin Sisustuskaubamajast kaks tavalist, normaalset laualampi ja tellisin kohe ära. Hind oli hea ja ise ei pidanud kuskil poodides ringi trallima. Sain ka esimest korda pakiautomaati kasutada.

Ainus miinus oli see, et tellimisest kättesaamiseni läks täpselt nädal, mis minu jaoks on tsipa kaua.

Täna hommikul tegin silmad lahti, oli ilus päikesepaisteline ilm, ja tuju hea. Pesin näo ära ja lippasin Maximasse täpselt samas riietuses, milles olin maganud, et osta uus Ekspress, kohvi ja pontšikuid. Mõnus pikk suvine hommik. Oo kui hea on juulikuu.

"Ted 2"

Käisin "Ted 2" vaatamas. Minu tutvusringkonnas leidub ainult mõni üksik inimene, kes sellist filmi kinno vaatama läheks, seega ma läksin üksi.

Noh, läheb täiesti samasse katlasse kui "Tedi" esimene osa. Kui meeldis esimene, meeldib ka teine, ja kui esimene peale ei läinud, pole mingit mõtet ka järge vaatama minna.

Mulle algul "Ted" muljet ei avaldanudki, aga seda üle vaadates hakkas juba natuke naljakam tunduma. Ning järje treilerit nähes panin selle kohe oma nimekirja.

Imelik oli see, et Mila Kunist enam filmis polnud, kuna ta ootas võtete ajal parajasti last. Nii kummaline, kui ühes osas abiellutakse või jäädakse kokku, ja teises osas ühte osapoolt enam pole. Sama võõristus oli ka "Kiiruse" teise osa puhul - kus on Keanu Reeves? - ja "Printsessi Päevikute" järjes, kus algul lühidalt selgitati, et Michael ja Mia on sõbralikult lahku läinud. Mida iganes.

Tedi white trash naine oli päris naljakas. Nunnu, kuidas nad aasta pärast pulmi põhimõtteliselt juba üksteist vihkasid ja üle maja roppusi karjusid, ja kuidas kaisukarule tuli mõte, et nad peaksid lapse saama, et enam ei tülitseks. Laps lapseks, lugu läks hoopis teise kanti, aga ülejäänud filmi said kaisukaru ja naine omavahel ideaalselt läbi. 

Üks päris random hetk oli üsna filmi lõpul, kui Johnny õnnetusse sattus ja Tedile teatati, et ta on surnud. Kõik jõudsid juba ta voodi ümber nutta ja liigutava kõnegi ära pidada, kui Johnny üles kargas ja karjus: "Tüng, värdjas!"

Johnny tüdruk sai šoki: "Mis kurat sul viga on?", aga Tedile meeldis nali hullupööra. Ja siis läks ukse tagant mööda arst, kes oli neile teatanud, et Johnny surma sai, ja ütles, et neil on humoorikas haigla.

Vot sedasi.

Natuke muusse auku: avastasin eile õhtul, et jubedalt tahaks endale jalavanni teha, ainult et pole kunagi pesukaussi hankinud ja mitte kuhugi polnud seda vanni teha. Olin nii kindel, et Maximas leidub pesukausse, ja lippasin pool tundi enne sulgemist sinna.

Kuradi salakaval pood. Seal ei ole pesukausse. Seal pole kunagi seda, mida vaja. Välja tulin ma "Sakala" värske numbri, kahe paki tee, suure koti murelite, sihvkade ja suure plastist asjade hoiukarbiga. Mõtlesin, et kõlbab see ka. Ja hiljem saab seal asju hoida. Asju on mul küll.

Kodus pistsingi jalad karpi ja lugesin "Sakalat". Olen hakanud seda mõnikord ostma, sest nii põnev on end väikelinna intriigidega kursis hoida. Või õieti mitte. Aga kui kuskil juba elada, miks mitte nende lehti lugeda.

Kuumus vs mittekuumus

Mul on nii kahetised tunded seoses suveilmadega. Kui mul on vaba päev, siis on soe ilm parim. Ma veedan pool elu kuskil pargipingil raamatut lugedes. 

Kui ma olen aga tööl, siis on päike põrgulik. Me traavime terrassi ja saali vahel ning väljas tellimust võttes ma lihtsalt tunnen, kuidas päike läbi pluusi kõrvetab. Ülemus käib vahepeal küsimas, kas me ikka piisavalt vett joome.

Eriti viks on selline olukord, kui jõuad tööle ja kaup on just tulnud. Peale kastide tõstmist oled läbimärg enne, kui päev on alatagi jõudnud.

Eile näiteks oli vaheldumisi päikest, vihma ja rahet, taustal müristas, aga inimesi ei morjendanud absoluutselt. Ka rahega oli meil terrass pooltäis ning nii, kui see järgi jäi, asusime laudu kuivatama. 

Üldse olid reede ja laupäev kaks väga töist päeva. Eilne oli jälle mingi hansapäevade-sarnane kogemus. Me kutsume seda trammiks, kui saal ja terrass on täis, tööd on lakkamatult ja iga vabanenud laud kohe uuesti hõivatakse. Eile oli päev otsa tramm. Vahel ma mõtlen, kust meil see energia tuleb, et kuusteist tundi järjest niimoodi traavida. Jõudsin teist ööd järjest peale kahte koju, käisin pesemas ja vaatasin ennast vannitoa peeglist. Ribid puha väljas, sest süüa pole aega (aga küll ma selle täna tasa teen). Mul on üks pisike kõva pall, mida ma jalgade masseerimiseks kasutan. Kui seda eile öösel jala all veeretasin, olid kõik kohad jala all valusad ja tundlikud.

Ning kui mul täna hommikul vara äratuskell helises, sest et ma pidin Tartusse sõitma ja sealt Tiina juurde, siis oli mu ainus mõte: "Ma tõesti ei suuda." Saatsin Tiinale sõnumi ja me lükkasime külaskäigu homsele. Kõik energiavarud on mul praeguseks otsas ja peale kiire poeskäigu, et toiduvarusid täiendada, ma täna voodist tõusta ei plaani. 

Kuigi Tiina ähvardas, et ta mind enam tunda ei taha, aga ma loodan, et homseks ta leebub.

Ning kuidas meil veel eile lappama läks. "Lappama läheb" meil inimesel tavaliselt teise tööpäeva õhtuks. Kui keegi on kogemata kolm päeva järjest tööl, siis eriti hullult. Igatahes, mida väsinumad me oleme, seda rohkem me naerame ja seda mõttetumate asjade üle. Näiteks minu naeru üle.

"Anne-Mail on kõige hullem naer üldse," irvitas üks tüdruk, kes meil suvel asendab. "Kõige hullem, mulle on see juba külge hakanud." Ta demonstreeris oma kõkutavat naeru. Meil hakkavad kõigile jubedalt teiste sõnavara külge, ja nüüd siis ka naer. Näiteks päevitades kurtsin sõbrannale, kuidas ma räägin nüüd täpselt nagu tema: lebo-lemps, insta, yolo, swag.

"Tänks täiega!" ütlesin ma. 

""Tänks täiega" väljendi varastasid sa köögist Liisi käest," irvitas ta vastu.

"Ah jaa..."

"See on banaaninaer," ütles Nati minu naeru kohta. Ja kui ma talle eriti närvidele käin, siis nähvab ta: "Ah, söö banaani!"

Kui Nati eile küsis: "Nii palju mõttetut loba, kust sa selle kõik võtad?", oskasin ainult käsi laiutada. Jumala anne.

 

Liis on sabotöör

Vahepeal oli pere jälle koos: mina ja Liis käisime Puhjas ning Mirjam tuli Rootsist. Mida see tähendas, oli suur hulk lauamänge ja lobisemist.

"Liis, kas sa tahad Sabotööri mängida?" küsisin ma. "Kuigi sa oled arvatavasti jälle üks sabotööridest."

Meil on mingi sisenali, et Liis on alati sabotöör. Sest ta alati on, rohkem, kui tõenäosus võiks ette ennustada. Küllap mingid isikuomadused löövad välja ja kallutavad teda iga kord kogemata sabotööri kaarti valima.

Tegime kolm mängu ja Liis oli iga kord sabotöör. Mirjam ka, aga tema üle ei teinud millegipärast keegi nalja.

Õhtul hakkas mul kõht valutama, sest olin liiga palju söönud. Heitsin vigisedes diivanile ja püüdsin Minni jalgadega eest ära lükata. Ema tegi mulle kummeliteed ja pai ning luges "Madlikest ja jaanikingu põnni" ette, nii et varsti hakkas parem.

Tema poolt oli see viga, sest järgmisel õhtul pidi ta meile juba "Karlssonit" ette lugema, ilma et keegi oleks haige olnud.

Neljapäeval sain Heleniga kokku. Ta pidas mulle pikki loenguid Hispaania ajaloost ja päevapoliitikast ning me rääkisime tükk aega Euroopa olukorrast ja pagulastest. Samuti põrkasime kolm korda kokku Tiinaga, kes oma lapse ja sõbraga Tartus jalutas. Tiina, miks jälitad?

Ja... nahk maha

Käisime paar päeva tagasi sõbrannaga päevitamas. Ta viis mu ühte kohta, millest mul varem aimugi polnud. Ütles, et see on ainus koht Viljandis, kus tema end vette kastab, sest seal on kõige puhtam vesi.

Maaliline mahajäetud puhkekeskus

Ühtlasi on seal vesi ka Viljandi kõige külmem, nii et mina ainult kastsin end paar korda sisse ning olin rahul jahutusega palava päikese eest. Sõbranna aga ujus mõnuga.

Kuna tema on päikesearmastaja, aga minu nahk on selline õrnake, olin juba ette natuke mures. Määrisin end kokku SPF50 päikesekaitsekreemiga ning uuendasin seda korduvalt. Pärast kahte tundi lauspäikese käes, kui iga normaalne inimene oleks ammu valmis koju minema, lunis tema veel, et me jääks, ja mina kui nõrgema tahtega inimene andsin alla.

Kuigi see pole üldse mõistlik.

Muuseas jalutas mööda üks kodutu vanamees ja ütles, et ma olen valge nagu surnud luik... võib-olla mõjutas see mu otsust edasi jääda.

Hiljem kodus selgus, et ainult üks koht, kuhu ma polnud kreemi piisavalt hoolikalt määrinud, oli ära põlenud: rinnaesine. Aga see ikka valusasti. Magasin mitu õhtut, külm kompress vastu rinda, ja alles nüüd, peaaegu nädal hiljem, tuli sealt nahk maha. Miks ta nii kaua ootas?

Päikesepuhkus

Liis ja mina käisime juuli algul Pärnus. Esimene päev, kui läksime, oli veel pilvine, aga juba õhtuks võttis päikese üles ning teisel päeval oli juba korralikult soe, tuli rand, päevitamine ja muu jama.

Ma jõudsin Pärnusse kohale Liisust varem, käisin kohe söömas, viisin oma asjad hostelisse ära ja laenutasin sealsamast ratta. Mulle hullult meeldib rattaga sõita ning rattasõit sai ka meie minipuhkuse märksõnaks, ma laenutasin ratast kahe päeva jooksul kolm korda. 

Suvises Pärnus tunnevad vist kõik samamoodi, sest kõik on laenutanud ratta, või kohalike puhul, veerevad ringi omaenda rattaga. 

Käisime Uue Kunsti Muuseumis, millest on kujunenud kerge traditsioon, sest me käime seal igal aastal.

Taimetoitlastele

Hardi Volmer... kui ingellik

Liis naudib kunsti

Mängisime mitu korda minigolfi, lasime kohalikel endale ööelu, täpsemalt ööklubi Vaarikas tutvustada, šoppasime ja kõndisime ringi paljajalu. Teisel päeval lõunastasime Nikolai Lehtlas, mis on üks keskmisest suurem pubi. Eelmisel õhtul oli see ainus koht terve linna peale, kus rahvast oli, nii et suundusime sinna ja jõime daiquirisid, mis maitsesid väga vastikult.

Söök aga oli seal ülihea, praed suured ja ilusad. Teisel päeval meiega ühinenud ema tellis salati, mis oli suurem kui minu juustušnitsel. Ma kujutan ette, et kui mõni oleks korraga tellinud enne salati ja siis prae, siis säärast salatit kätte saades ta minestaks ja püüaks praetellimust tühistada. Igatahes olid kõik toidud väga ilusad ja maitsekalt taldrikule asetatud, ning maitsesid ka head. Ehkki me kõik poole järgi jätsime, sest lihtsalt ei jõudnud.

Kokkuvõttes oli ülilebo ja megatšill.