Kuramuse discgolf

Juba tükk aega norisin töökaaslase kallal, miks mind pole discgolfi mängima kutsutud ja tema oma seltskonnaga kogu aeg käib. Õieti on küll kutsutud, aga alati päevadel, kui ma olen tööl, või ära sõitnud, või olen vaba ja Viljandis, aga hakkab sadama vihma. 

Kui töökaaslane jutustas, kuidas kokk köögist oli saanud selle diskiga piki pead, naersin mina kõige valjemini ja ütlesin, et nii juhtub, kui ilma minuta mängimas käiakse.

Igatahes, täna siis läksin mina ka. Mina ja neli meest. Ütleme nii, et kõik mehed olid profid ja mina väga koba. Ma viskasin seda diski suht huupi ja mida halvemini mul läks, seda rohkem huupi hakkasin ma viskama. Ühel hetkel viskasin selle kuskile võsasse, kus olid väikese lapse kõrgused nõgesed.

"No nii, džentelmen läheb toob selle välja," ütlesid mu töökaaslase sõbrad talle. Ta läks, ja sõbrad ise läksid ka, ja mina ise vaatasin nägu krimpsutades kõrvalt, sest mul oli neist kahju. (Mitte piisavalt kahju, et oma sandaalidega ise nõgestesse minna.)

"Viska veel üks kord sinna," andis üks neist nõu, kui ketas leitud.

Ja juba mängu algul ütles üks neist, et suurem osa ajast kulubki mitte mängimisele, vaid ketaste otsimisele. Tervel alal oli kõrge rohi, osa sellest oli võsa ja puid oli ka palju. Üks meie seltskonnast kaotaski oma ketta ära. (Enamasti pidi kombeks olema oma ketta peale nimi ja telefoninumber kirjutada, et leidja saaks selle tagastada.)

Loodus oli väga ilus, sealt avanes Viljandi järvele ilus vaade, ja ilm oli ka väga kaif, aga pärast kahte tundi discgolfi oli mul kõrini mis kõrini, ja lisaks hull pissihäda.

"Kas see kestab veel kaua?" küsisin ma haledalt. Töökaaslane ütles, et umbes kuus korvi on veel. Kui me olime juba viis minutit järgmise korvi juures oodanud, et ühe teise seltskonna mängijad ära viskaksid, ütlesin, et ma pean koju pissile minema.

"Seal on mets," näitasid mehed.

"Ma ei taha metsa!"

"Selver on kohe siin taga, seal saab ka käia."

Läksin käisin Selveris ära ja pääsesin eluga, enne kui oleksin lõhkenud. Siis helistasin töökaaslasele ja ütlesin, et tagasi ma küll ei viitsi minna. Ma arvan, et neil oligi lõbusam omavahel mängida, profid nagu nad olid.

Igatahes on tüüpiline, et inimene, kes kõige kauem karjub, võtke mind ka kaaasa, tüdineb kõige kiiremini ning otsib kohe võimalust põgeneda.

Ja see on ka tüüpiline, et kõige kobam inimene on kõige altim teistele "Koba!" või "Algaja õnn..." karjuma.

Jaa, edaspidi jääb discgolf minust küll puutumata.

Muidu eile tööl, kui ma paari üliküpse banaaniga maiustama olin asunud, vaatas töökaaslane mind kõrvalt ja ütles: "Mul on sulle hea uudis."

"Oo, mis?" kikitasin kõrvu.

"Rääkisin ülemusega, ja sa võid järgmisel kuul kogu palga banaanides saada."

"Spy"

"Spy" pidi olema selline tavaline nähtud-tehtud Melissa McCarthy komöödia. Seda isegi reklaamiti nii, et režisöör sama mis "Karmil paaril". Ja ma vihkasin "Karmi paari". 

Aga midagi mind ikkagi tõmbas, miks ma "Spy'd" vaatama läksin. Võib-olla fakt, et seal on ka Jude Law.

Igatahes, see oli täiesti hea film! Väga naljakas, palju actionit, Jude Law oli võluvalt juhm, Rose Byrne mängis gangsterit nii, et ma teda kartma hakkasin, Jason Statham oli üleüldse kõige naljakam. Iga kord, kui ta ekraanile ilmus, sai hirnuda.

Varastasin IMDb-st mõned Stathami tegelaskuju Rick Fordi tsitaadid:

Rick Ford: You really think you're ready for the field? I once used defibrillators on myself. I put shards of glass in my fuckin' eye. I've jumped from a high-rise building using only a raincoat as a parachute and broke both legs upon landing; I still had to pretend I was in a fucking Cirque du Soleil show! I've swallowed enough microchips and shit them back out again to make a computer. This arm has been ripped off completely and re-attached with *this* fuckin' arm.
Susan Cooper: I don't know that that's possible... I mean medically...
Rick Ford: During the threat of an assassination attempt, I appeared convincingly in front of congress as Barack Obama.
Susan Cooper: In black-face? That's not appropriate.
Rick Ford: I watched the woman I love get tossed from a plane and hit by another plane mid-air. I drove a car off a freeway on top of a train while it was on fire. Not the car, *I* was on fire. 

Ja Melissa McCarthy ei mänginud minu meelest seekord üldse ainult olen-paks-naljadele. Minu meelest oli ta tõsiselt hea. Ja kui ta end vahelduseks üles mukkis, siis väga ilus ka.

Soovitan!

Anti-schopping

Tegin täna midagi üsna ostlemisele vastupidist: viisin mõned riided Humanasse. Mõnda asja olen nii palju kandnud, et kõrini on, ühte pole üldse kunagi kandnud, ja mõnda tundub, et ei kanna enam kunagi. Ning mind ajab närvi, kui nad riidekapist mulle kasutult vastu vaatavad.

Tegelikult oleksin nende koha hea meelega kohe uute rõivastega täitnud, aga ei leidnud Humanast midagi ilusat. Läksin parem Pärimusmuusika Aida väliterrassile lattet jooma ja lugema. Mõnus oli seal paljaid jalgu kõlgutada ja alla orgu vaadata.

Maxima ees müüakse maasikaid ja ma ostan sealt päris tihti. Ma ostan alati terve kilo ja söön alati selle kilo kohe ära. Ostmisplaan oli mul ka täna, aga selleks ajaks, kui poest välja sain, oli alles ainult üks karp, neiu leti taga oli kogu elamist kokku pakkimas ja talle oli juba isegi suure autoga järele tuldud. Üks naine juba uudistas seda viimast karpi ja mina seisin kurva näoga lähedal. 

"Viimane karp!" ütles tüdruk leti taga lootusrikkalt. "Kas läheb?"

"Kilo on ikka liiga palju," vangutas naine pead ja kõndis minema.

"Mulle läheb küll kilo!" hüppasin mina kähku ligi. Tüdruk oli väga rõõmus ja mina olin väga rõõmus.

Nii nõrk küll nüüd olla ei tohi, et ühte kilo maasikaid ära ei jõua süüa. Võta end kokku, naine! 

Ja lõunaks pasta ubade, juustu, kurgi ning seesamiseemnetega. Parim valik üldse.

Kedagi siin on õnnistatud kolme vaba päevaga järjest.

"Sa sõidad siis muidugi jälle minema," ütles töökaaslane selle peale, ja tal oli õigus. Homme lähen Pärnu. Seal on hansapäevad, aga ma ei tea, kas ma kino kõrvalt nendele üldse jõuan. Tuleb suurem filmipäev!

Autocorrecti ja surma ees oleme me kõik võrdsed

Hyva jaani!

Liis ja mina veetsime jaanid Viljandis, all järve ääres. Lõke oli suuur ja ilus ning laulis Meie Mees. Liis oli pöördes.

Oh my Lorde

Ma olen täiesti vaimustuses Lorde'ist. Alati, kui ma bussiga sõidan, kuulan ma teda Youtube'is. Viis, kuidas ta laulab, on nii erinev. Kuidagi salapärane ja mõjuv. Ja ta kirjutab oma laule ise! Ja ta on ainult 18.

Milline enesekindlus, võtta endale esinejanimeks Lorde. Ma lugesin Wikipediast, et ta on haaratud aristokraatiast ja tahtis olla Lord, millele lisas lõppu e, et oleks selge, tegu on naisega. Aga minu jaoks seostub see nimi üldse jumalaga, ta nagu kuulutaks end jumalaks maa peal.

Mu lemmikud on Buzzcut Season:

Tennis Court:

"Tennis Courti" video on lihtsalt geniaalne. Lorde vaatab kogu aja kaadrisse ega laula üldse kaasa, välja arvatud sõna yeah.

Because I'm doing this for the thrill of it, killin' it
Never not chasing a million things I want

Eile, kui Toomemäel tenniseväljaku juurest mööda jalutasime, hakkasin automaatselt ümisema:

Let's go down to the tennis court, and talk it up like yeah

"Aha!" ütles Liis. "Keegi on Lorde'i kuulanud."

Yellow Flicker Beat:

#pealkiri

Saime perega (miinus Minn) eile kokku Tartus, et tähistada isa sünnipäeva. 

Bussis, kui ma parajasti Youtube'ist Lorde'i ei kuulanud, kuulasin pealt ühte isa ja poega, kes minu taga istusid. Nad rääkisid kuidagi nii asjalikult, mängisid kaarte, ning isa süüdistas poega sohitegemises. Nad tundusid olevat üks sportlik pere.

"Kas kümnekilomeetrist jooksu on ka olemas?" küsis laps.

"On küll, palju. See on selline standarddistants."

"Siis kõigepealt ma jooksen seitse kilomeetrit, siis treenin natuke ja jooksen kümme kilomeetrit. Ja kunagi jooksen juba kolmteist."

Millegipärast on nii armas näha või kuulda isa oma lastega tegelemas. 

Kui ema Puhjas bussi peale tuli, mõõtis ta mind ülalt alla ja ütles üleolevalt: "Igasuguseid siia bussi peale ka lastakse."

Siis hakkas ta mu seelikut näppima, endal samuti maani seelik seljas. 

"Kust sa teadsid, et see oli tänane riietus?" küsisin ma. "Isa ja Liis pidid samuti pikad seelikud panema."

Olime mõelnud minna šoppama, et osta isale mõned riided, aga üllatuslikult oli ta alles hiljuti ise uusi riideid ostnud ja tal ei olnud muud tegelikult vaja... Leppisime uute sandaalide ja plätudega, mis leiti umbes viieteistkümne minutiga. Kiireim osturekt üldse!

Poolvägisi ostsin isale siiski ka uue pluusi, kuigi ta kõigest väest vastu punnis, aga mis tal üle jäi.

Käisime Kapriisis söömas. Minu risoto seente ja parmesaniga oli vägagi talutav, üldse oli teenindus meeldiv ja mõnus. Kapriisis on nii kena sisekujundus ka. Pärast jalutasime veel Toomemäel - meil oli vedanud päikeselise ilmaga - ning Liis ja ema tuulasid kõik Tartu poed läbi. Isa pidas veel hästi vastu, aga mina väsisin väga ära, sest selline poodides käimine kurnab tohutult. Alles pärast CoffeeIn'ist latte võtmist ärkasin jälle elule.

Kokkuvõttes oli üks kena päevake koos perega.

Kodus kuulsin umbes kesköö paiku arvutit kõrvale pannes, et väljas ladistab kõvasti vihma. No ikka mõnuga. Pesin hambad ära ja valmistusin voodisse pugema, aga ei saanud rahu. 

"No okei siis..." ohkasin, panin kummikud jalga ja jope selga ning läksin kell pool üks väikesele jalutuskäigule. Sadas nii kõvasti ja kõik lõhnas värskelt, nagu vihma ajal alati. Ma ei teinud kaasavõetud vihmavarju üldse lahti ning pladistasin loikudes.

Kodus panin kuivad riided selga, pugesin teki alla, võtsin lahti Anderseni muinasjutud. Sattus olema üks lugu väikesest kuusepuust, kes alati tahtis olla suurem ja alati tahtis kasvada kuskil mujal ega pannud kunagi tähele olevikku. Ja pärast seda, kui ta oli maha raiutud, jõuluõhtuks ehitud ja pärast pööningule visatud, mõtles ta, kui tore oli tal olnud kasvada päikese ja tuule käes.

Hm, selles võib olla mingi moraal, mõtlesin magama heites.

 

Jäime eile öösel sõbrannaga ning ühe tema sõbraga kauemaks juttu rääkima ja vahuveini jooma. Me moodustasime ühe kummalise seltskonna ja jutt oli ka seinast seina, vahel täiesti lambikas, vahel isegi natuke asjalik. 

Mingil hetkel küsis sõbranna, mis teema nende pagulastega on, ta ei olevat üldse kursis. Ma siis seletasin talle, mis teema nendega on, ja oma seisukohta ka. Sõber hakkas mulle vastu vaidlema.

"Sa ju elad ja töötad Soomes," ütlesin ma talle. "Sa oled põhimõtteliselt ise immigrant. Kuidas sa saad siis nende vastu olla ja selliseid asju öelda?"

"Mina ei ole immigrant!"

Lõpuks sõbranna peatas mind, et keegi tülli ei läheks. Tema sõber tuli geniaalsele mõttele minna klubisse, viimasele õhtule, enne kui see suvepuhkusele läheb.

"Kullake, klubi on juba kinni," vaatas sõbranna kella, mis näitas neli läbi. Väljas oli juba täiesti valge ja linnud laulsid. Ma natuke ehmusin, sest pidin hommikul Tallinnasse sõitma, aga yolo.

No ütleme, et hommikul pärast kolmetunnist magamist ei olnud kõige kenam üles saada, aga selles süüdistada polnud mitte kedagi peale iseenda. Kinnitasin endale, et ma tunnen end täitsa hästi ja süda ei pöörita, natuke jäin uskuma ka.

Tallinn oli tore. Sain sahmaka vihma kaela, aga selleks ajaks, kui Tiina aktus kätte jõudis, oli läinud soojaks ja päikeseliseks. Miks ma küll nii harva Tallinnas käin? Solarise Lido on eriti mõnus (ja hinnad head).

Nüüd on Tiinal bakalaureusekraad käes, tubli!

Aktus oli Estonia kontserdisaalis ning enne seda oli kontsert. Esinesid siis lõpetajate crème de la crème ja sümfooniaorkester. Rahvas oli ekstaasis. Vaheajal kuulsin, kuidas minu taga keegi elegantne naine kirjeldas, kuidas tal oli kananahk ihul olnud, sest nii ilus oli. Ja et tal on juba ostetud mingid kontsertide hooajapiletid.

Kahjuks pean ütlema, et minu puhul oli see nagu pärlite sigade ette loopimine. Või mitte päris, sest ma sain siiralt aru, et ilus oli ja väga hästi ette kantud, aga ma lihtsalt jäin kogu aeg magama. Ma ei saanud silmi lahti hoitud, sellal kui kaunilt riietatud Eesti eliit mu ümber hinge kinni hoidis. Vahepeal nägin kõrvalt, kuidas Marili silmalaud hakkasid kinni vajuma, sest ta oli ka väga väsinud, aga tal oli piisavalt palju viisakust alati üles võpatada ja silmad lahti hoida.

Tiina laps plaksutas orkestri lavale tulles hoolega teistega kaasa, aga keris end siis kohe kerra ja magas vanaema süles kogu kontserdi maha, saades sellega ühe tõeliselt kuningliku unelaulu osaliseks.

Ning une teemadel jätkates, ma lähen nüüd õige magama ja teen oma vahelejäänud öö tasa.

Hoia alt!

Nagu H&Mi avamine

Nii kui Tiina buss Viljandis maabus, jäime vihma kätte. Olime plaaninud minna Lossimägedesse jalutama või piknikku pidama, aga see plaan jäi kohe ära ning maandusime mu lemmikusse pitsakohta teed jooma ja juustupitsat mugima. 

Tiina tõi mulle oma aiast korjatud lilli ja melissi, millest sai väga head teed. Üsna kohe tekkis tal mõte minna hoopis Tartusse kinno ja kuna Viljandis oli ilm nagunii halb, mis mul sai selle vastu olla. Ma olen ju kinomaniakk.

Käisime korra minu pool, jõime klaasikese veini ning suundusime tagasi kesklinna. Jõime enne bussile minekut Hesburgeris kakaod ja smuutit ning lugesime kumbki oma Justin Petrone raamatut, mina "Minu Eesti 3" ja Tiina "Misjonäripoosi". Kui Marili enne telkima minekut minu pool ööbis, siis jättis ta oma tuttuue "Minu Eesti 3" minu poole, et raamatut mitte kaasas tassida, ja ma pidin selle kähku läbi saama, enne kui Tiinale edasi andsin. 

Meil hakkas väga naljakas, kui me seal kumbki oma Justini raamatut lugesime. 

"See tuletab mulle meelde Sepa ja Avandi Tätte-reklaame, kus Tätte on igal pool," märkis Tiina. "Tätte topeltgarantii."

"Justini topeltgarantii!" itsitasin ma.

Hesburger vs kultuur

Hesburger vs selfied

Sain oma raamatu läbi vahetult enne, kui buss Tartu kesklinna keeras. Täpne ajastus! Pidime jooksma nagu maniakid, sest film algas viis minutit enne
bussi saabumise aega.

"Nagu H&Mi avamine oleks!" lõõtsutas Tiina.

Vaatasime "Supilinna Salaseltsi". Tiinale juba teine kord seda näha, aga vähemalt osutus valikuks miski, mis talle meeldib, mitte mõni ajutu komöödia,  mille mina oleksin valinud. Film oli tõesti päris hea, kvaliteetselt tehtud ja hoogne. Kummaline oli näha mitte-masendavat eesti filmi. Ja kuigi film esilinastus kuu aega tagasi, oli saal täis.

Õhtul sõitsin otse Puhja, Päär Bezuhovi ja ema juurde.

"Ma mõtlesin, et täna pole vaja enam poes käia," ütles ema, "aga kui sain sõnumi, et sa tuled, jooksin kohe poodi banaanide järele."

Soe või külm?

Kui eile kodust välja astusin, oli parajasti suvine ja soe. Viie minuti jooksul jõudis minna külmaks ja tuuliseks, nii et kui ma töölt läbi hüppasin, et võtta kaasa oma sinna ununenud pudeliavajat - seda läheb vaja! - märkis töökaaslane judisedes, et tal on külm isegi mind vaadates.

Just nii ma riides olingi, ainult kampsunike peal. Kui ma Rimist välja hakkasin astuma, puhkes väljas padukas. Vangutasin pead ja taganesin ruttu tagasi Uku Keskusesse.

Veetsin aega oma lemmikus kesklinna pitsakohvikus, kus on alati sõbralik ja kiire teenindus ning hea toit ja kus mulle nüüd alati tuuakse arve "püsikliendi soodustusega". Valget teed serveeritakse imepisikese nunnu kannukese meega ning mulle meeldib alati seal seda magusat teed juua ja oma raamatuid lugeda.

Rahva Raamatus leidsin uute raamatute sektsioonist oma ekstaasiks Sophie Kinsella viimase Ostuhullu-raamatu. See on tegelikult juba pool aastat vana, ilmus sügisel, aga mitte kuskil pole seda varem saada olnud!

 

Ajuvaba ja lõbus nagu alati

Õhtu lõpetasin Youtube'ist akupunktuuri ja refleksoloogia teemalisi videosid vaadates, püüdes samal ajal guugeldada, kas refleksoloogia (jalatalla punktide mõjutamine ja uskumine, et need omakorda mõjutavad erinevaid piirkondi kehas) on teaduslikult tõestatud. Ma hästi ei usu, et on, aga vaatasin ikkagi ära pika venekeelse video ja tegin markeri teise otsaga oma jalal kaasa.

Täna kähku poest läbi käies olin selga pannud seeliku, aga sain kohe aru, et see lootus ei ole ennast õigustanud. Kui Tiinale bussi vastu hakkan minema, siis jäävad teksad. Ja jope. Võib-olla talvesaapad ka.

Mitmed mu sõbrannad on lasknud välja trükkida päris pilte ja need siis seinale riputanud. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et see on hea mõte iga päev mõnel armsal hetkel endale meelde lasta tulla.

Tegin laupäeva hommikul tellimuse ja sõitsin kohe Tartusse ning korjasin pildid üles. Mulle väga meeldib tulemus. Näiteks mu kirjutuslaua kohal on pildid kohtadest, kus mulle on kõige rohkem meeldinud, üks sein on perele ja teine sõpradele ning üks pühendatud kõigile mu lastele ajast, kui olin au pair.

Plaanid, plaanid

Juuni hakkab vaikselt ilmet võtma. Teisipäeval tuleb mulle külla Tiina, mis on täiuslik, sest saame ühtlasi ka tema sünnipäeva tähistada. Kahekümnendal on Tiina lõpetamine Tallinnas, kahekümne esimesel saame kogu perega Tartus kokku, et tähistada isa sünnipäeva, ning jaanipäevaks sõidab Viljandisse Liis. Olen jaanipäeval küll tööl, aga ainult kella neljani, mis põhimõtteliselt võrdub vaba õhtuga. Ja küll me siit mõne lõkke juba leiame.

Lisaks tuli emal suurepärane mõte hüpata juuni lõpus läbi Pärnu hansapäevadelt ning Liisul mõte jäädagi juuli algul paariks päevaks Pärnu. Kõlab hästi...

Lugesin ühel õhtul Ralfi filmiblogi, kus suurem osa arvustatud filmidest tunduvad olevat õudukad. Jumal tänatud, et ma mõnda neist veel vaatama ei hakanud, sest juba arvustuste lugemisest nägin samal öösel õudusunenägu. On ikka mõnel närvikava... 

Unenäos traageldas ringi üks kummitus ning ma mäletan, et ühel hetkel tuli mulle läbi une meelde, ma ei usu ju kummitustesse. Siis tekkis hetk, kus ma võitlesin une reaalsusega, kus ilmselgelt oli kummitus olemas, lõpuks andsin alla ja püüdsin teda noaga hakkida.

Uus käekott - lõpuks ometi

Jumal, kui kaua olin endale uut käekotti otsinud. Tegelikult mitmuses, käekotte. Viskasin oma kaks pisikest üleõlakotti minema, kuna mõlemad olid katki. Lootsin, et ostan siis ruttu uued, aga sellest on minu meelest vähemalt kuu, ja ma polnud ikka uut väikest kotti leidnud.

Eile kõndisime Liisuga Terranovast mööda ning kuna mul oli vaja Viljandi bussi peale jõuda, tegin kiire otsuse ja ostsin sealt kaks kotti. Vahel on tore, kui kiire on, sest pole aega molutada ning asjad saavad lihtsalt tehtud. 

Ning jah, ma tean, et Terranova on selline blah pood, kvaliteeti ja disaini üldiselt null, aga mulle need kotid tõesti meeldivad ja ma loodan, et need kestavad natuke aega.

Mõlemad on kenat neutraalset värvi ning neutraalse, lihtsa disainiga. Kandsin suuremat juba täna väljas ning see mahutas kogu minu kraami - ma tassin alati palju asju kaasas - ja hilisemad ostud toidupoest ka.

Männimäe Humanast aga leidsin paar suvepluusikest ja tumesinise seeliku töö juurde. Humanas olid kõik asjad täna 1 euro!

Juba kujutan neid pluuse endal seljas päikeselises Pärnus...

"Jurassic World"

Liisumissiisu ja mina käisime eile Tartus "Jurassic Worldi" vaatamas. Tegu oli 3D filmiga, ja me valisime selle vaatamata 3D-le, mitte selle tõttu.

IMDb-s oli filmile antud kõrge hinnang, midagi üle 8, mis oli üks põhjustest, miks ma selle valisin. Liis oli nõus, aga teatas inside infot, et film pole Ameerikas veel väljaski ja et hinnang on produtsentide ja muude asjast huvitatud isikute poolt kunstlikult nii kõrgeks aetud.

"Selle tegelik hinnang tuleb arvatavasti kuus kuni seitse palli," ütles Liis teadjalt.

Peale filmi nägemist olen tõesti üsna pettunud IMDb usaldusväärsuses. Ma annaksin talle tõesti näiteks kuus koma viis, aga kindlasti mitte üle 8. Film oli natuke liiga pikk (kaks tundi) ja natuke liiga ettearvatav. Kuigi samas, mida seal on mitte ette arvata? Sama teema nagu Jurassic Parkil kunagi: seikluspark dinosaurustega, kõigil on lõbus, üks dinosaurus pääseb kontrolli alt välja, kõigil pole enam lõbus, kõik surevad.

Sisu oli lihtne: kaks last, üks teismeline (täiesti blasee) ja teine väike (täielik geenius) saadetakse dinosauruste parki vaheaega veetma, kus nende eest peaks hoolitsema nende võõrdunud tädi Claire. Tädi Claire'il kui pargi juhatajal on käed tegemist täis ning lapsed antakse hoopis ta assistendi hoole alla. Kui ema seda teada saab, sõimab ta õel näo täis. Selle koha peal ma vihastasin: no sorri, et ta elab. Ja et tal on töökoht. Ta ei saa lihtsalt maha istuda ja lastega mängida, kui tal on park juhatada.

Pargi uus atraktsioon, Türannosaurus Rexist ja veel mitmetest muudest elukatest kokku keevitatud mutantdinosaurus, osutub intelligentseks ja intelligentselt kurjaks, põgeneb ja hakkab inimesi nahka pistma. Selle juures oli minu jaoks eriti kummaline pargi juhtkonna, Claire'i ning pargi miljardärist omaniku reaktsioon: mitte mingit erilist reaktsiooni. Nad hakkasid hoopis arutama, kuidas koletist ilma teda kätte saamata uuesti kinni püüda, kuna ta maksis ikkagi suure hulga raha. Neil oli täiesti ükskõik surnud töötajatest. Ma muidugi saan aru, et see oli filmi sisuliini jaoks vajalik, ning et nad ei tohtinud looma kohe ära tappa, muidu olekski film otsas, aga ma hakkasin lihtsalt mõtlema, mida mina teeks, kui minu hooletuse tõttu keegi surma saaks. Ma satuks šokki! Ma istuks värisedes nurgas ja lülituks välja! Ma ei vaidleks kellegagi selle üle, kas ta hääletoon on liiga kõva ja kas tal on praegu õigust dinosauruse saatuse üle kaasa rääkida või ei.

Ning veel: oleks ikkagi täiesti huvitav ja ootamatu, kui mõni lastest ükskord taolises filmis surma saaks. Nagu see väike geenius "Jurassic Worldis". Okei, ta on kümneaastane ja nunnu, aga see ei tähenda, et ta on surematu. 

Vot see annaks alles uue vaatepunkti. 

Mind jättis suhteliselt külmaks, kuidas vennad omavahel dinosauruse eest põgenedes ühise keele leidsid, kuidas tädi Claire lastest hoolima hakkas, ja eriti külmaks jättis mind Claire'i ja Chris Pratti kehastatud loomataltsutaja armulugu. Nad kohe ei klappinud omavahel. Olemata ei jäänud ka klassikaline suudlus olukorras, kus kõikjal ümber veri lendab, inimesed jooksevad amokki ja dinosaurused märatsevad. Hormoonid ikkagi.

Filmi boonuseks olid aga elutruud dinosaurused. Kui mõelda, et neid ei ole üleüldse olemaski ning nad on täielikult arvutigraafika teene, siis... võimas graafika küll. Jep.

Pärast filmi kõndisime mina ja Liis Riia mäest üles, et minna Asian Chefi sööma. (Reklaamiohvrid! Asian Chefi reklaami nimelt näidatakse kinos. Aga tegelikult oleme seal varem ka käinud ja meeldis.) Mina tellisin jälle klassikalised nuudlid, kuhu palusin seeni lisada. Ettekandjaneiu teatas krapsakalt, et midagi lisada ei saa, saab ainult ära võtta. Hetke pärast ta leebus ja ütles, et küsib igaks juhuks kokalt. Kokk oli ilmselt heldes meeleolus, sest sai. Liis võttis kevadrullid, mis olid ka täitsa okeid, aga minu nuudlid olid üle kõige! Portsjon oli megasuur, aga ma pistsin kõik suurema jututa nahka. 

Proovisin esimest korda elus jäist kohvijooki, iced lattet, aga ausalt öeldes minu maitsenäsade jaoks see midagi head ei tähendanud. Jätsin pool järgi ning edaspidi vist ei proovi.

Natuke päikest on kõik, mis vaja

Olen viimastel päevadel olnud mingis imelikus tujus. Jõudu ei ole, meeleolu on halb, ärritun kiiresti. Kell oli juba üks päeval, kui ma vaikselt mõtlema hakkasin, kas täna üldse teki alt välja tulen ja midagi asjalikku teen.

Õnneks tulin ja õnneks tegin. Tuletasin endale meelde, et energia sünnib energiast: kui ma end ei liiguta, jäängi uimaseks. Pesin pesu ära ning läksin banaanide, nektariinide ja suure veepudeliga varustatult Lossimägedesse "Minu Californiat" lugema. Avastasin väljast täiusliku suvepäeva. Mõnus soe päike, natuke mahedat tuult... Panin jalga oma H&Mi püksid ja selga musta maika ning mul oli nii absoluutselt mõnus. 

Naljakal kombel jalutas mulle vastu palju inimesi, kes kandsid pikki pükse, jakke ja kaelas salle. Seekord ei olnudki mina külmavarese rollis.

Sain esimest korda sel suvel natuke jalgu ka päikesele näidata. Olin lühikesi pükse kandnud küll, aga sukapükstega. Kaheteistkümnes juuni...Hm... Selle tempoga saan sel aastal ujuma umbes augustiks.

"Minu California" sain läbi. See on täpselt selline päikeses lugemise raamat, hoogne, huvitav ja positiivne. Autori ja tema perekond on fotode järgi otsustades nii ilusad. Nii californialikud. Autor, Ede Schank Tamkivi, isegi mainis raamatus, et ta sõbrannad hakkasid talle viitama kui Barbiele. 

Kuna perekond elas esimese aasta pereisa õpingute tõttu Silicon Valleys, on hästi palju juttu tehnoloogiasaavutustest, uutest äppidest, kõigest muust trendikast, mis Californias in on. Ma kuidagi suhestusin nii hästi Edega, sest ta meeldis mulle kui inimene. Vahel lasi paista oma ebakindlusel, et abikaasa ja perega kaasa kolides kaotas ta justkui oma rolli ühiskonnas ning pidi hakkama koduseks emaks, vahel aga tundus ülienesekindel:

"Just mina olengi see naine, kes suudab olla pilvitus abielus ülihõivatud ja -nõutud mehega, suudab anda parima kasvatuse kahele ilusale ja andekale lapsele, suudab jätkata enda kõiki uksi avatuna hoidvat haridusteed ning teha säravat karjääri, parem veel mitmel ametikohal korraga!"

Kogu see pere tundus lihtsalt nii aktiivne, nii asjalik. Tegid sporti, reisisid, murdsid tööd teha, korraldasid üritusi, võtsid osa, huvitusid...

Ei noh, tore raamat.

Mina aga läksin edasi veel Pärimusmuusika Aida väliterrassile, sirutasin jalad välja, nautisin lattet, rummikooki ja jätkuvat päikest, šoplesin natuke Männimäe Selveris, ostsin terve kilo maasikaid, koristasin ära kodu ning tegin korralikult süüa. Nii tore, kuidas ühest loppis päevast võib saada asjalik päev. See päikeses veedetud aeg lihtsalt laadis mu patareisid nii hästi. 

Ning võib-olla on oma osa ka toiduainetel, mida olen viimastel päevadel püüdnud hoolega manustada - kõik, mis sisaldab rauda. Granaatõunamahl, maasikad, oad, seesamiseemned, sihvkad, avokaado... Loodame, et midagi neist ka mõikab.

Linn on nüüd nii imelikult tühi, kui hansapäevad läbi on. Reedel uitasime seal töökaaslasega ringi. Ma ostsin ainult süüa ja juua, sest kõik muu oli üpris ülehinnatud. Mul oli vaja villaseid sokke, aga kaksteist eurot ma nende eest ei maksa. Maasikad ja murelid läksid aga vägagi kaubaks.

Te oleksite pidanud nägema seda aktiivset müüki, mis seal käis! Kaks erinevat liha- ja kalamüüjat haarasid mu töökaaslasel hõlmast. Tema pole seda tüüpi nagu mina, et lihtsalt kõnnib edasi, kui ei huvita, nii et need müüjad pressisid aina peale:

"Ei jonni! Võtame selle kala kaasa! Pakime sisse!"

"See on natuke suur..."

"Nii nõrk oledki või? Mis see kala siis ära süüa ei ole."

Mul jäi suu lahti väljendite peale, mida need müüjad kasutasid. Aga noh, eks igaüks püüab endale leiba teenida...

Miniloomaaed oli ka väga nunnu. Ma ei tea, kas kõik seal olevad loomad on loomu poolest blaseed või kogu selle käppimisega lihtsalt ära harjunud, aga nad lasid end rahumeeli paitada. Lambavill on ikka nii paks ja pehme...

Kui me töökaaslasega sisse läksime, ütles väravat valvanud naine, et tore, et mõned suuremad ka huvitatud on, mitte ainult lapsed. Südames alati laps...

Järgmised kaks päeva tööl olid sellised, et ma püüan neid enda mälust kustutada, äkki neid siis enam ei eksisteeri. Kui ma laupäeval koju sain, oli juba mitte enam hilja, vaid vara. Valge, ja linnud laulsid. Marili ja üks tema sõber olid minu poole ööseks tulnud, enne kui järgmisel päeval edasi hääletasid. Ma laekusin pool neli, läksin pesema ja hakkasin oma hullumeelsest päevast rääkima, sest miks teised peavad magama, kui mina ei saa. Neli tundi und ja uuesti tööle! Uni on nagunii nõrkadele.

Eile oli üks vaba päev, mille täiesti maha magasin. Korraks käisin väljas, õhtul pool üheksa heitsin uuesti voodisse ja olingi kutu. Ehk sellest piisas mu energiataseme tõstmiseks? Eks täna tööl vaatame.

Hansalinn ja hansapäevad

Viljandis on hansapäevad ning kaks esimest neist on mul täitsa vabad. Käisin linna peal päeval ja õhtul seda melu nautimas. Nii mõnedki turistid olid juba tuttavad, sest nad olid meil söömas käinud. Üldse on linna peal nii palju tuttavaid nägusid, sest et linn on väike.

Avarongkäigus olid mingi saksa linna esindavad puhkpille mängivad vanamehed. Nad olid nii vahvad, igaüks neist nagu pasunat puhuv jõuluvana. Mul kiskus nägu nii naerule, kui neid vaatasin. Üldse oli päris meeleolukas. Homse päeva veedan kindlasti ka linna peal.

Palgapäev on mõnus. Mulle meeldib raha kõrvale panna, mulle meeldib iga kuu tsipa erinevatele loomade varjupaikadele annetada, ja mulle meeldib šopata. Täna ostsin endale Anttilast uue ilusa punasekirju voodipesukomplekti ja raamatupoest "Minu California". Ehkki ma olen "Minu"-raamatuid lugenud terve hulga, oman ma neist vaid mõnda üksikut. Neid, mida ma oman, nende teema on mulle ikka väga korda läinud, ja tegelikult neid olen ma ka ikka ja jälle üle lugenud. Kogu Ameerika-teema on mo jaoks nii huvitav. "Minu Las Vegas" näiteks oli väga hea, esiteks selle pärast, et autor läks Ameerikasse algul au pairiks ja ma suhestusin selle teemaga hästi, aga juba poole raamatu peal ta lahkus oma perest ja edasi olin juba huvitav tema olelusvõitlus, kuidas ta hakkama sai, raha teenis ja elukoha leidis, endas kahtles ja ikkagi sinna edasi jäi.

"Minu Californiat" poleks ma tingimata just ostnud, kui ta raamatukogus olemas oleks olnud, aga ei olnud. Ja nii palju, kui olen lugeda jõudnud, on ta hea. Kogu Silicon Valley teema on nii glamuurne. 

Igatahes, peale rongkäiku hüppasin korraks töökaaslaste juurest läbi ja jõin klaasikese valget veini. 

"Üks laud küsis mult täna, kas ma teen oma unistuste tööd," säras üks töökaaslane. "Sest ma olevat selles nii hea."

"Nii armas!" Jäin natukeseks mõttesse. "Minult küsis üks laud eile, kas ma olen purjus. Sama hea, eks?"

"Põhimõtteliselt."

Teine töökaaslane, kes kõrval seisis, küsis suurisilmi: "Päriselt või?"

"Issand jumal," pahandas esimene, "jälle sa jääd kõike uskuma."

Ta on viimasel ajal tõesti kogu mu jauramist uskuma jäänud nagu mingi nuub.

Aga kui me pikalt tööl oleme olnud, siis on kogu meie jutt jauramine, sisutu ja mõttetu. Kui keegi on teist või (harva) kolmandat päeva järjest tööl, siis õhtuks läheb lappama. Mida väsinum inimene on, seda rohkem ta naerab ja lolle nalju teeb, vähemalt meil on küll nii. 

Ükspäev astusime ühe kokaga töölt välja ning ta tegi märkuse ühe hansalava kohta: "Ongi telk püsti." That's what she said!

Südaööl surnuaias

Ma sain endale uue kodulooma:

Üks meie kokkadest istutas oma taime ümber ja sai meeletu koguse istikuid ning minul õnnestus üks endale saada. Mis tuletab meelde, pean poest läbi hüppama ja talle martsipani viima.

 

Nüüd on mu kodus joovastav sirelilõhn. Ning iga õhtu, kui väljas jalutan, on aina soojem ja soojem. Isegi kui on tuuline, siis see tuul on soe ja mahe. Juunikuu.

Ühel õhtul hakkas mul kodus igav ning läksin välja jalutama. See oli vist esmaspäev ning linn oli välja surnud. Ma elan surnuaia lähedal ning sinna ma suundusingi. Poleks kunagi arvanud, et ma lähen vabatahtlikult öösel surnuaeda, aga seal oli nii vaikne ja rahulik ning ilus, sest palju puid. 

Kui ma kuulsin ühest põõsast sahinat, ei mõelnud ma: surnud inimesed! või tuul! Ma mõtlesin, et hulkuv koer! ja pistsin plehku.

Täiuslikkus hommikusöögi kujul

 Kõik mu uued riided:

Need püksid on niii mugavad

Tegin eile suuremat sorti koristuspäeva, pesin kaks masinatäit riideid, korrastasin sahtleid ja pesin isegi aknaid. Elan esimesel korrusel ja akende pesemiseks pean ma välja minema. Kui ma neid sügisel pesin, siis üles ronima ja kõrgemalt pesema ma küll ei vaevunud. Ülemised aknad olid küll sellises seisus, et neist ei läinud läbi. Eile siis tirisin tooli välja ja tegin puhta töö. Naaber käis mind manitsemas: "Tüdruk, ära alla kuku! Madalalt kukkumine võib veel see kõige hullem olla."

Mõtisklesin selle üle natuke. Ei, ma ei usu. Mida kõrgemalt kukud, seda hullem. 

Ülejäänud päeva, kui ma aknaid avasin või sulgesin, olin hämmingus, kui läbipaistvad need on.

Anderseni muinasjutud edenevad üpris visalt, sest ma loen samal ajal kolme raamatut veel. Ja see raamat on lihtsalt nii paks. Samuti on Andersen osutunud küllaltki veidraks inimeseks. Näiteks üks lugu, peakirjaga "Kured", kus väikesed poisid tegid nalja kurepoegade üle, lõppes nii, et pojad kasvasid suureks ja kure-ema tegi ettepaneku, et nüüd nad toovad igale lapsele väikese õe või venna, aga poisikesele, kes nende üle kõige rohkem oli naernud, toovad surnud venna, ja nutku ta siis. Aga poiss, kes neid oli kaitsnud, talle toovad nii venna kui õe. Ning kuna tolle nimi on Peeter, saab edaspidi kõigi kurgede nimeks olema Peeter, lõpetas kure-ema võidukalt.

Okei siis...

"Pitch Perfect 2"

Hoolimata pikast ja ülikiirest tööpäevast laupäeval, kus ma kordagi süüa ega maha istuda ei jõudnud - ma tean!! - ärkasin pühapäeval juba kell üheksa ja mõtlesin, et kui juba üleval, võiks näiteks Pärnus ära käia. See on ju nii lähedal!

Siis helistas ema ja ütles, et kui tal endiselt häälepaelte põletik ei oleks, võiks minna Pärnusse. See on jube naljakas, kuidas me vahel samu asju mõtleme.

Näiteks Liisuga Tartus konnates mainisin talle, kuidas mind eelmisel õhtul oli äkki tabanud tappev isu sõõrikute järele. Kummaline, sest kes üldse sööb sõõrikuid? Igal juhul pidin end veel enne Maxima sulgemist voodist välja vedama ja neid sõõrikuid ostma, muidu poleks ma ellu jäänud.

Liis teatas selle peale, et ka temal oli eelmisel õhtul olnud glasuursõõrikute isu, ainult et tema ei viitsinud poodi minna. Vist oli õhus midagi.

Mina aga ikkagi käisin Pärnus ära. Kohale jõudes selgus, et lastekaitsepäeva puhul esineb Ott Lepland. Enne Otti aga laulis hulk lapsi tema laule. Läksin oma tavalisse aasia söögikohta ja tellisin nuudlid köögiviljadega, millele palusin seeni lisada. Seekordne teenindaja oli väga tšill ja viisakas ega teinud seentest probleemi. Need nuudlid olid tõepoolest võrrrratud! Kuulasin neid süües mõtlikult, kuidas üks lapsuke juba teist korda "Kuula't" lõõritas.

Päris Oti magasin ma maha (ära pikka viha pea!), sest läksin teise Port Arturisse H&Mi šoplema. Mul oli vaja uut käekotti, pikki musti pükse tööle, ja sandaale suveks. Välja kõndisin uute bikiinide, lühikeste suvepükste ja värvilise seelikuga. Trikk on selles, et sa pead kohe unustama, mida sa otsisid - seda seal nagunii ei ole, nagu Elsa ütles: Let it go! - et leida muid võrratuid asju. H&M on tõesti hea, kui sa ei tarbi seda arutult. Ma tõesti ei mäleta, millal viimane kord sealt midagi ostsin, aga bikiinid näiteks tunduvad kvaliteetsed ja lõige on täpselt selline, mida olen kaua aega otsinud. Lisaks selgus kassas, et kõik asjad olid 20% protsenti alla, mida ma ei olnud enne märganudki. Täiuslik!

Kui ma "Pitch Perfect 2" vaatama jõudsin, olin juba ülirahul. Ausalt öeldes võin  esimese "Pitch Perfecti" kohta öelda, et see oli nii ja naa. Talutav, aga mitte megahea. Palju imelikke nalju, mis minu jaoks kohale ei jõudnud, ja laulmine polnud minu jaoks ka piisavalt hea. Teises osas oli vähemalt vokaalne osa kõvasti parem. Võib-olla oli asi ka selles, et nägin seda kinos, kus heli oli põhjas. Mida valjem, seda parem asi tundub.

Seekord oli režissööriks Elizabeth Banks ise. Ta tegi ka oma vana tuttava rolli a cappella võistluste teadustajana. Ta on kuidagi nii mõjuva olekuga ja klassikalise Hollywoodi näitleja välimusega. Mingi aasta tagasi ma isegi ei teadnud, kes ta on.

Naljad, eriti esimesele osale omased one-linerid olid ka nüüd pisut mööda. See vaikne aasialane, Lily, hüppas iga kümne minuti tagant välja ja teatas midagi imelikku, nagu "Minu plaan tulevikuks on teha ajareis" või "Ma magan pea alaspidi nagu nahkhiir", mis pani mu lihtsalt nägu krimpsutama. Lõigake see tšikk välja, ta pole naljakas! Pooled sarnased repliigid Anna Kendrickilt ja Rebel Wilsonilt mõjusid samamoodi piinlikult.

Äkki see on selle filmi kiiks, ollagi natuke... mööda, aga üldjoontes okei.

Tagasisõiduks ostsin Statoilist kohvi kaasa ja lugesin Anne&Stiili nagu boss. Sõbranna ootas mind bussi vastas, et koos sööma minna. Ükskõik kuhu, aga mitte meie tööle, olin ma palunud, sest mul oli juba kerge üledoos, aga sõbranna teatas, et just tingimata sinna, ja seal me ka maandusime. Kuni tema oma telefonis tšillis, lugesin mina läbi kõik paberlehed, ja jälle oli puudu ainult klaas viskit kõrval, et ma oleks nagu keskealine mees. Mulle jubedalt meeldib "Ekspress". Mul on küll digilehe lugemise õigus, aga paberleht on midagi hoopis muud. Ükskord oli seal mingi intervjuu/test skeptik Martin Välliku ja kahe astroloogiga, mis oli ülinaljakas. Ainult Vällik teadis midagi taevakehadest ja tähtkujudest, astroloogid maigutasid ainult suud ja kordasid midagi saatuse ja iseloomujoonte kohta.

Ja lihtsalt, et kõik teaksid, mul on külm. Minu poolest võiks vabalt ka juunis kütta. Meil võiks kütta aasta läbi, sest me saame ise oma radikaid reguleerida või hoopis välja lülitada. Need, kellel oleks soe, saaksid sooja välja võtta, ja külmavaresed nagu mina saaksid selle põhja keerata! On ju hea mõte?