42

Mul on nii naljakas kuu olnud. Nii hektiline. Mul kalender on olnud igasugu meeldetuletusi täis. Eelmisel nädalal käisin kolmel tööintervjuul ja ma isegi enam ei tea, mis toimub. Kes ma olen? Mida ma tahan? Mis on elu mõte?

Üks intervjuu oli väga kena ja ülinormaalne, kuni jõudsime palgani. Juhataja küsis, kas ma tahan kandideerimisega edasi minna ja mina ütlesin, et sellest palgast ei piisa minu jaoks.

Samas on selline väljaütlemine hea, sest äkki nad siis edaspidi tõstavad oma töötajatel palka...

Teine ja kolmas intervjuu olid juba selles mõttes naljakad, et enne minekut ma teadsin, et ma seal töötada ei taha.

Aga miks sa siis kandideerisid, Anne-Mai? Miks sa raiskad inimeste aega? Ma ei tea... 

Igatahes käisin mõlemas kohas ära ja lubasin neile täna teada anda oma otsuse. Hommikul helistati samast poest, kus ma olen jaanuaris päris mitu päeva abiks käinud, ja kutsuti homseks ka. Mulle ei meeldi poekassas olla, aga samas on mul vaba päev, ja neil on töökäsi vaja, ja loodus tühja kohta ei salli. Ütlesin, et okei ja yolo swag. Siis jätkas sealne personalispetsialist, et nende firmas on mulle üks natuke parem pakkumine kui see, mille nad mulle eelmisel nädalal tegid. Ma lubasin selle üle järele mõelda, läksin käisin duši all ja sõitsin oma tänasele tööampsule. Ma olen lihtsalt nii segaduses. Lõunapausi ajal siis helistasin sinna kahte kohta, kuhu olin lubanud teada anda. Ma ei saa helistamata jätta, kui lubasin. Ühel neist oli suva ja ta ütles, ahaa, okei, aga teine keelitas mind järele mõtlema ja kutsus kohvile, et me siiski mingile konsensusele jõuaksime.

"Ma mõtlen selle üle," lubasin nõrgalt, ja istusin maha, et lõunat süüa. Ja arvate õigesti, et siis helistati veel ühest neljandast kohast ja sinna lähen intervjuule hiljem sel nädalal.

Appi. Ma ei taha üldse midagi otsustada. Ma tahan ära joosta. Ja ikkagi, mis on elu mõte?

The Rosie Project

Neelasin siin vahepeal alla kaks raamatut: Graeme Simsioni "The Rosie Project" ja selle järg "The Rosie Effect".

"The Rosie Effect" hakkas mulle silma juba ammu. Kord oli seda mainitud Ekspressis, siis nägin seda pidevalt raamatupoes oma järjekordsel sorimisretkel (ma püüan praegu raamatupoodidest eemale hoida, sest sinna sattuda on piinarikas. Minus käib pidevalt võitlus: "Anne-Mai, sul ei ole praegu kindlat tööd!" - "Aga ma TAHAN seda raamatut!"), siis tuli veel välja, et Bill Gates isiklikult on seda lugenud ja soovitab väga. Niisiis võtsin mõlemad raamatud raamatukogust, et mu hing lõpuks rahu saaks.

Esimene osa oli tõesti päris hea. Peategelaseks on Don Tillman, geneetikaprofessor ülikoolis, kes on väga tark, aga sotsiaalselt ülikohmakas. Ta ei saa kunagi aru, mida teistele öelda või mitte. Näiteks kui ta üle pika aja oma parimat sõpra näeb ja see on stressi tõttu kõvasti juurde võtnud, teatab ta oma tähelepanekust esimese asjana ning teeb juurde ettepaneku koos trenni tegema hakata. Mitte õeluse pärast ja ka mitte aru saades, et see võiks teisele haiget teha, vaid ainult head soovides.

Ühel päeval mõtleb ta, et kolmekümne üheksa aastasena võiks tegelikult endale naise leida, ja haarab härjal sarvist ning teeb valmis pika küsimustiku, et leida enda jaoks täiuslik naine. Küsimustik sisaldab absoluutselt kõike, alates naise tervislikust seisundist kuni kriitilise mõtlemise olemisoluni. Suitsetajad on vastunäidustatud, horoskoopidesse uskujad ja veganid ka. Kuna Don ise teeb kõvasti sporti, siis on talle tähtis, et ka naine oleks hea tervise juures, nii tuleb potentsiaalsel naisel kirja panna ka oma pikkus, kaal ja kehamassiindeks.

"Miks sa kehamassiindeksit ise välja ei võiks arvutada? See tundub ebaviisakas küsimus," märgib Doni sõber.

"See on ühtlasi ka matemaatilise võimekuse test. Kui ta on võimetu seda oma pikkuse ja kaalu põhjal välja arvutama, siis ei sobi ta mulle."

Siis eksib ta ukselävele Rosie, natuke hull punapea, ja Don kutsub ta välja, sest arvab, et ta on küsimustiku edukalt läbinud. Nad lähevad kohtingule, kusjuures Don veendub, et Rosie on talle absoluutselt vastunäidustatud: ta on suitsetaja, kannab liiga palju ehteid, ei söö liha ja teeb kõike impulsiivselt. Lisaks töötab ta baaridaamina, mitte kõrgeltharitud spetsialistina, nagu Don eelistaks.

Tuleb välja, et Rosie pole üldsegi küsimustikku näinud ja tuli esiteks tema ukselävele hoopis teises asjas. Aga kuna nad juba kokku said, hakkavad nad koos Rosie isa otsima ja muud põnevat tegema.

Muidugi võib juba pealkirja järgi aru saada, kes siis Doni naise küsimuses lõpuks teistele pähe teeb, aga päris lõbus on kogu see protsess ikkagi.

Kuigi Rosie osutub poole raamatu pealt hoopis üliõpilaseks, kes psühholoogias kraadi teeb ja baaritööd ainult poole kohaga, nii et selle asjaga saime ikkagi tünga. Ta polegi selline tuulepea!

Igaüks, kes on näinud sarja "The Big Bang Theory" ja lugenud "The Rosie Projecti", võib kohe tõmmata ilmselge paralleeli Sheldon Cooperi ja Doni vahele. Nad on lihtsalt nii sarnased tegelaskujud.

Üks lõbus koht raamatus on näiteks selline, kus Don läheb Rosiele ühele vilistlastepeole baari appi, sest neil on vaja viiekümne võimaliku isakandidaadi DNA-d varastada. Kuna Don adub, et ta ei tea kokteilivalmistamisest suurt midagi, hangib ta raamatu ja õpib selgeks kõik maailma kokteilid - sest tal on nii hea mälu. Ja baaris osutub ta kohe ilmselgeks superstaariks, kes oskab iga toidu ja iga tuju juurde kokteili soovitada, teab kõiki koostisosi peast ja teeb kõigile teistele töötajatele, sealhulgas Rosiele, silmad ette..
See oli selline lahe koht. Kusjuures kokteilivalmistamine hakkab professorile niimoodi meeldima, et ta veel raamatu järjes omaks lõbuks mõnel õhtul nädalas baaris tööl hakkab käima.

Nii et üldiselt mulle "The Rosie Project" päris meeldis, eriti kui arvestada, et see oli autori Graeme Simsioni esimene raamat üldse. Hea töö. Kuigi naiskangelanna ehk Rosie hakkas raamatu edenedes mulle aina rohkem närvidele käima. Ta oli suhteliselt õel ja püüdis kogu aeg Doni muuta ning talle selgeks teha, et ta üliplaneeritud elu on nõme. Et on nõme teada täpselt ette, mida sa iga päev nädalas süüa teed, ja selleks täpselt igal hommikul turul koostisosad ette osta, nii et toiduraiskamine on minimaalne. 
Minu meelest oli see just lahe. Ja kui nad pärast koos hakkavad elama, siis söövad nad kogu aeg lambikaid asju ja viskavad lademes toitu ära, sest Rosie ei soovi seda süsteemi oma ellu. Nuuks.
Lisaks jookseb Rosie kogu aeg eest ära ja ütleb, et nad on Doniga üksteise jaoks valed, samal ajal kui Don käib ja mitu korda tema kätt palub, et ta ikka ümber mõtleks. See on ju veits kurb.

Raamatu teises osas on nad koos New Yorki elanud ja Rosie otsustab lambist ilma Doniga nõu pidamata rasedaks jääda, sest... miks mitte? Juba see alguseosa ajas mul veidi kopsu üle maksa, ja edasi läks aina hullemaks.
"The Rosie Effect" on umbes kaks korda vähem hea raamat kui selle esimene osa. Juba selle konkreetse väljaande formaat oli nii nõmedalt suur ja lai, et mul oli igavene tegemine seda kaasas tassida - ja ma alati tassin oma raamatuid kaasas, et bussis lugeda.
Aga nagu, teises osas on Don ainult natuke psühho ja enamasti päris normaalne ning teeb kogu aeg kõik selleks, et Rosiel ja lapsel parem oleks, nagu näiteks uurib netist, mida raseduse ajal hea süüa ja vältida oleks, valmistab Rosiele armastusega lapsesõbralikke toite, tellib internetist eriti turvalise vankri ja muud säärast. Ja Rosie on kogu aeg lihtsalt täielik bitch. Seda oli nii hull lugeda. Kui talle süüa tehakse, saab ta vihaseks, ütleb, et ei taha seda, ja tellib pitsa. Vanker on tema meelest liiga kole ja raske ja Don on insta tõbras, et sellise tellis. Siis korrutab ta kogu aeg, et Don üleüldse ei sobi isaks, ja tormab lõpus minema lennuki peale, et tagasi koju minna ja last üksi kasvatada, mille peale keegi muidugi peab talle järele jooksma ja teda anuma, et nad ikkagi sobivad kokku.

Ma lihtsalt vangutasin seda lugedes pead. Ma tean, et raamatus ütleb kogu aeg, kui ilus Rosie on, aga kui ta samal ajal on massive bitch, kas see mäng on ikka küünlaid väärt? 

Kokkuvõtteks, esimene raamat oli päris sarmikas ja ma soovitan seda. Teise võib rahuga vahele jätta :D 

Kõik on fassaad

Istusime Katrega konkreetselt tund aega mullivannis ja ajasime juttu. Minu jaoks oli juba naljakas olnud, et me esimese asjana mullivanni läksime, aga peale tundi aega tegin ettepaneku ka ujuma minna.

"Uuuhh, mitte mingil juhul," ütles Katre, "see vesi on nii külm."

Basseinivesi oli tegelikult päris soe. 

Ma tegin ettepaneku siis sauna sooja minna, tšillisime aurusaunas, kuni ma olin ümberkukkumise äärel ja välja jooksin.

"Nüüd lähen ma igatahes ujuma," ütlesin ma. 

"Ja mina uuesti mullivanni," teatas Katre.

"Kas sa tõesti ei kavatse üldse basseini minna?" küsisin ma imestunult. Peamiselt sellepärast, et ta ise oli mind ujuma kutsunud.

"Ma olen jube külmavares." 

Ta katsus varbaga lastebasseini vett ja karjatas kergelt.

"Kuidas sa siis suvel meres käid?"

"Ega ma ei käigi eriti. Peab ikka väga soe vesi olema."

Ma sulpsasin sisse ja ujusin paar ringi. Vesi tundus isegi peale saunas istumist soe ja hea.

Ma teen alati nalja, et ütlen, nagu läheksin ujuma, aga tegelikult istun kogu aja mullivannis ja aurusaunas, aga nüüd nägin ma inimest, kes päriselt nii teeb :D 

Mmm, lähen täna tööle üheteistkümneks ja see on lihtsalt parim asi. Nii tore pikk hommik koos kohvi ja blogiga. Ja see koht on nii meeldivalt lähedal mu kodule. Ma olen harjunud juba meeletuid vahemaid bussis läbi sõitma, et jõuda kuhu iganes ma selleks päevaks end munsterdanud olen.

Peace!

Fuck that noise

Seoses tööle kandideerimisega on iga kord, kui ma oma telefoni tšekkan, seal mingi vastamata kõne tundmatult numbrilt. Helistasin täna oma pauside ajal neile usinalt tagasi ning panin laupäevaks kaks tööintervjuud kinni.

Siis kutsus mind vahetuse vanem või teenindusjuht või keegi kõrvale ja ütles tõsise näoga: "Mine palun korraks juhataja kabinetti."

Mu esimene reaktsioon oli: "Kas ma olen midagi teinud?"

Aga kuna ma ei olnud midagi teinud (välja arvatud see, kui kohutavas koguses ma kaupu maha pillan. Ma olen lihtsalt uskumatult kohmakas), eeldasin, et nad tahavad mulle tööd pakkuda. Sest täna oli nagunii selline päev, mil kõik minust tükki tahtsid.

Nii oligi. Juhataja - keda ma vist nägin üldse esimest korda - ütles, et neil on minusuguseid inimesi vaja. Ma naeratasin laialt. Ka sellise jutuga võiks keegi mulle iga päev ligi astuda. 

"Mulle tuli meelde, et sa oled meil täna viimast päeva," ütles vahetuse vanem, "ja mul lõi tuluke peas põlema."

Ma küsisin, palju nad palka maksavad. See number avaldas mulle juba vähem muljet, aga ma teadsin seda nagunii. Ütlesin, et mõtlen sellele, ja võtsin juhataja numbri. (Kui mul täna öösel igav, siis tean, kellele helistada :D)

Homme lähen oma vana ülemusega ujuma. Ta kutsus mind ja mul oli nagunii plaanis kolmapäeval ujuma minna. Jumala eest, mul on iga kord, kui me suhtleme, seda ikka veel raske uskuda. Mulle tuleb kogu aeg meelde, kuidas me vanasti läbi ei saanud. Ja kui me töökaaslastega bowlingus käisime, oli naljakas temaga koos hängida.

Nüüd on sellest saanud see, et me hängime kahekesi? Mis maailmaga toimub?

"Kirjuta M-ile ka," kirjutas ta. "Äkki ta tahab ühineda."

Mu ainus reaktsioon oli meeeeeeh. If I wanted to be declined all the time, I'd just use my credit card.

Mul on viimasel ajal olnud palju aega mõelda. Isegi liiga palju, olgu. Aga ma ikkagi jõudsin järeldusele, et miski, millest sa kogu aeg ainult negatiivseid emotsioone saad, ei ole sõprus. Ja sellisel juhul on targem seda enam mitte teha.

Osalt on mul nii raske uskuda, et ma mõtlen praegu nii inimesest, kellest kunagi olin nii vaimustuses. Ta oli nii tore! Ma mäletan, kuidas ma talle ütlesin, et nii tore, et sinna kohta tööle läksin, sest kohtusin temaga. Ma rääkisin kõigile temast :D Ja nüüd sellele tagasi mõeldes ma ainult mäletan, et ma olen neid sõnu teistele rääkinud, aga ma ei suuda enam taastekitada vaimustust, mis neid sõnu tekitasid. Ma isegi ei mäleta seda tunnet enam.

Elus on vist tihti nii, et kõige suuremad lõkked põlevad kõige kiiremini läbi.

Igatahes on mul homme mõnusalt kiire päev. Peale ujumist on veel üks tööintervjuu ja õhtul on mingi tasuta loeng, kuhu ma loodan ka jõuda. Jess!

Aa mina vää?

Olin oma ajutisel tööl, kui märkasin, et mind üks noormees põrnitseb. Mõtlesin, et olen tal ees või midagi, kui kaupa sätin, aga ta astus ligi ja küsis, kas ma töötasin kunagi Viljandis, sellises-ja-sellises kohas.

Vastasin jah. See on megalahe, kui mingi klient sind veel Tallinnas, aasta aega hiljem ära tunneb. Mul oli sarnane hetk endal, kui lennujaamas töötades üks tüüp väga tuttav tundus ning mina temalt küsisin, kas ta käib tihti ühes Viljandi söögikohas.

Igatahes tänane noormees mäletas isegi minu nime. Ta ei olevat ise ka ammu Viljandis käinud, aga küsis minult, kas Willy (üks mu endine töökaaslane) veel töötab seal.

"Ei tööta," vastasin ma dramaatiliselt. "Kõik on muutunud."

"Ma mäletan, kui ma käisin ühel sügisel seal istumas ja küsisin Willylt, kus Anne-Mai on," meenutas ta. "Ja sina olid parajasti kuskil reisil. Kas polnud äkki Hispaanias?"

Mul hakkas natuke kriipi ja natuke naljakas.

"Oli küll Hispaania."

"Mind sa vist ei mäleta?" küsis ta. "Ma käisin seal mõnikord istumas, aga väga harva, ainult siis, kui Viljandisse sattusin."

Ma pidin tunnistama, et tõesti ei mäleta. Rääkisime natuke veel ja meenutasime Willy lõbusaid jutte ning siis läksime kumbki oma rada. Umbes kaks minutit hiljem hakkas mul aju tööle ja meenus, et ma vist ikkagi tean seda tüüpi. Ma ei mäleta tema nime ja mul ei jätkunud isegi viisakust seda täna küsida, aga kui see ikkagi oli tema, siis on küll tegemist piinliku juhtumiga, et ma ei mäleta. Sest sel juhul olen ma temaga isegi tantsinud. Nad istusid sõbraga leti taga ja jõid rummikokse, ja kui meie töökaaslasega peale tööpäeva lõppu klubisse suundusime, olid nemad ka seal, ja ma mäletan, et me tantsisime ja jalutasime koos koju ja ta rääkis mulle midagi balletist.

Täiesti haige. Mul on tõesti halb mälu nägude peale. Ma soovin, et mulle oleks ta kas kohe meelde tulnud või siis üldse mitte... siis vähemalt ei tunneks ma ennast praegu nagu retard. 

Tegutsesin edasi ja varsti astus ligi üks teine noormees, kes küsis, kust võib leida piparkooke, ja kui ma talle näitasin, tegi mulle komplimendi. Ma tänasin teda ja läksin oma toimetuste juurde tagasi, aga varsti seisis ta uuesti mu kõrval ja pildus mind uute komplimentidega üle, küsis, mis muusikat ma kuulan ja millal ma uuesti tööl olen.

"Mitte kunagi enam," ütlesin ma dramaatiliselt (mul on vahepeal kerge kalduvus dramaatilisusele). Või noh, tegelikult ka, sest see oli selle tööotsa puhul viimane päev.

Noormees oli väga viisakas, aga selline kergelt omamoodi, nii et kui ta soovis kontakti hoida, pidin natuke luiskama. Siis tahtis ta vähemalt facebooki kontot, mida mul, tänu jumalale, üldse ei ole.

"Igatahes suur tänu teile," ütlesin ma, "väga kena teist. Ja head päeva." Igal juhul on ju tore. Ma soovin, et mulle iga päev inimesed sellise jutuga ligi astuksid.

Jooksin oma asjadekoormaga taharuumi ja mõtlesin, et tähtede seis on vist natuke imelik. Siis tuli mulle meelde, et ma ei usu tähtede seisu mõju... nii et ilmselt on asi lihtsalt minus. I'm on fire :D

Teater elutoas

Kõik inimesed, kellega ma eilsel tööl kokku puutusin, olid üle mõistuse viisakad. Eriti vanemad inimesed, kes tahtsid abi millegi leidmisel. Ma mäletan, et peatusin hetkeks ja mõtlesin, et inimesed on ikka toredad.

Koju minnes ostsin jälle kaasa hummust ja juustukukleid ning siis littisin need kuklid oma võileivagrillis soojaks ja mässasin nende ja hummusega terve õhtu. Parim õhtusöök elus.

Üleeile käisin teatris. Mul tekib see soov kuhugi minna alati kohe ja eelistatavalt samaks õhtuks. Ma olen võimetu midagi poolteist kuud ette planeerima. Niisiis ainus koht, kuhu ma pileti sain, oli Teoteater ning etenduseks "Topeltwoody". See koosnes kahest Woody Alleni lühinäidendist. 

Ma polnud kunagi kuulnud Teoteatrist, aga kohale minnes nägin, et see oli imetilluke. See oli nagu kellegi kodu, ja ruum, kus etendus toimus, oli nagu kellegi elutuba. Lava asemel oli lihtsalt põrand ja istmeridu oli neli tükki ning publikut kahekümne inimese ringis. Võib-olla sellepärast ma polnudki Teoteatrist varem kuulnud - sest see on nii pisike.

Ühelt poolt selline intiimne õhkkond, mis võib mõnele olla ligitõmbav. See, et sa saad mängivat näitlejat peaaegu käega katsuda, on omalt poolt ju midagi enneolematut. Aga minu jaoks oli see natuke liiga intiimne. Kui sa oled üks umbes kahekümnest inimesest publiku hulgas, siis tekib nagu mingi vastutus naerda naljade puhul, mida sa tingimata naljakaks ei pea... või midagi sellist. Sa oled nagu vastutav, et näitlejad üldse mingi reaktsiooni saaksid.

Järgmine kord, kui ma teatripileti jahil olen, võtan ikkagi sihikule mingi suurema teatri, kus ma saan mugavalt teiste inimeste sekka ära kaduda.

Aga näidendid ise olid päris huvitavad. Nende nimed olid "Riverside Drive" ja "Old Saybrook" ning Woody Allenile kohaselt olid nad kiiksuga. Mõlemas oli selline pööre, mida mitte keegi ette poleks osanud aimata. Samuti olid peaaegu kõik näitlejad mulle tundmatud, aga see on esiteks selline väike teater ja teiseks ongi näitleja laiemale publikule tundmatu, kui ta teles ei esine. Ma olen päris suur teatrisõber, aga mulle tuttavad näod ei pärine nagunii Tallinnast, vaid on Tartu ja Viljandi teatrite omad.

Üks tuttav näitleja oli Vladas Radvilavicius, ja tema oli ka muidugi teleekraanilt nähtud. Ta oli muide päris hea.

"Old Saybrook", mis muidu oli üks suhetejant, kus kõik abielupaarid üksteist petsid, lõppes päris ilusasti. Lõpus räägiti palju andestamisest, mis pani mu mõtlema. Ma pole andestamises just kõva käpp. Ma saan teoorias aru, miks see hea on, aga ma ei lähe kunagi nii kaugele, et seda ise praktiseerida :D

Aga noh, mõtteainet mulle.

 

Pagana latiinopidu algab varsti. Ma pean poole tunni pärast kodust lahkuma ning tõenäoliselt oleks tark midagi oma välimusega ette võtta.

 

Kui jääd karussellist maha, võta isiklikult

Ärkasin öösel selle peale, et Päär mulle rinna peale ronis, armastava näoga otsa vaatas ja nurruma hakkas. Pidin keset ööd tükk aega veetma talle pai tehes, enne kui ta liiga raskeks läks ja ma külje peale pöörata tahtsin, mistõttu ta õrnalt oma teki peale libistasin.

Selle peale hakkas ta mind mitte vähem õrnalt küünarnukist näkitsema.

 

Bussis Tallinna istus mu kõrval üks joodik, kes kergelt haises ja lakkamatult õlut jõi. Vahepeal rääkis ta ümbritsevate inimestega ja selgitas, et ainult naudib oma õlut. Oleks minuga ka rääkinud, aga ma littisin insta klapid pähe.

Kui me kohale hakkasime jõudma, näitas ta mulle püstist pöialt ja ütles, et väga tore oli.

"Soovin, et saaksin samaga vastata," ütlesin mina. "Aga te haisesite terve tee ja see oli minu jaoks väga ebameeldiv reis."

Mõtlesin, et kui ma reisi algul olin kartnud talle midagi öelda, siis vähemalt võisin seda teha reisi lõpus. Et ta teaks.

"Jaa, ma tean," ütles ta viisakalt. Kui aus olla, siis palus ta kogu aeg vabandust.

"Kaks ja pool tundi on väga pikk aeg, mil kellegi haisu taluda," jätkasin mina. "Ja buss ei ole mõeldud alkoholi tarbimiseks."
"Kui sa ainult teaksid," ütles joodik heasüdamlikult, "mul oli perekondlik hädaolukord."

Ta ajas mulle veel tükk aega mingit jama sellest, kuidas ja miks ta täpselt Tallinna oli sõitnud, ning puistas mu veel tagatipuks komplimentidega üle. See ajas mul juhtme kokku. Raske on loengut pidada kellelegi, kes ilmselgelt teab, et ta haiseb, ja palub vabandust ja on nagu üks väike purjus päikesekiir, aga sama ilmselgelt teeb seda järgmine kord edasi.

"Ma lihtsalt loodan, et te järgmine kord enam sellises seisundis bussi ei tule," ütlesin ma lõpuks, ise väga hästi teades, et ta läheb küll.

"Armastus võidab kõik, tea seda," ütles joodik mulle säravalt, lisas üle vahekäigu istuvale väikese beebi emale, et lapsed on meie tulevik, hõikas bussijuhile palun vabandust, et ta haisenud oli, ja keksis bussist maha. Ma jäin lihtsalt pead vangutama ja muigama.

Tegelikult ainus võimalus, et enda seest see jõuetuks võttev ärritus välja saada, kui keegi avalikus ruumis niimoodi käitub, on talle seda öelda. Ühel sama pikal bussisõidul istus mu taga mees, kes väga valjusti iga minuti tagant tatti ninna tõmbas. See oli maailma kõige jõledam heli. Tegu oli mingi välismaalasega, kes vestles inglise keeles oma kaaslasega tähtsatest päevapoliitilistest sündmustest.

Juba siis, kui buss välja hakkas keerama, sai mulle selgeks, et lähen hulluks, kui ma midagi ei ütle. Seega ma keerasin ümber ja küsisin: "Do you need a tissue?"

"Ei, aitäh. Ma elangi niimoodi. Ma olen sellega ammu ära harjunud," ütles ta.

Ma keerasin tagasi ümber ja mõtlesin, et aga teised sinu ümber ei ole! Ja see ei ole normaalne!

"Vabandust, kui teid tüütan," ütles ta veel, aga ülejäänud bussireisi jooksul suutis oma ärritavat harjumust vägagi kenasti kontrolli all hoida. See oli üks kord, kus millegi ütlemisest oli kohe kindlasti kasu. 

Ja et positiivse noodiga lõpetada, siis mu orhidee on peale pikka perioodi, kus ma teda kuu aja jooksul ainult korra kastsin, lõpuks õitsema hakanud!

Andekas reklaam vs mitteandekas reklaam

Jalutasin ükspäev koju ja nägin bussipeatuses hullult head reklaami, Mesikäpa kommide oma:

Lausa nii hea, et peatusin ja tegin klõpsu

Minu meelest oli neil samast sarjast veel sarnane reklaam, mis ütles: "Parem komm peos kui komm poes!"

Pole midagi öelda, andekas.

Samas teisest küljest on raske midagi öelda uue Eesti märgi kohta. See on lihtsalt ajuvaba. Ma ei hakka isegi uurima, kui palju selle väljanuputamine maksma läks, sest ma ei taha end närvi ajada.

Ei saa vist olla selgemat näidet ülemõtlemisest kui see, millega lõpuks välja tuldi.

Ma panen parem üles paar totut Pääri-pilti. Üks on Päärist, kui ta läheb kuduva ema sülle kiibitsema ja lõnga närima ning näeb kogu selle värvigamma juures nii armsake välja:

Ja teine on Päärist, kui tema tahab magada ja mina tahan mängida. Ta võib selle uhke poemänguasjaga küll poseerida, aga igatahes ei kavatse ta sellega mängida.

 

Lõpuks jooksis ta end segaseks hoopis tavalise nööri peale, millele ma mingi pakendi küljest saadud plastjulla külge sidusin. He's a man of simple tastes...

*

Jalutasime spa koridoris, et kõik koos välja minna. Ema ja Liis läksid ees ja mina koos ema mehega olime taga. Viskasin Liisu õrnalt, nii õrnalt oma kindaga, ainult selleks, et näidata, et ma olen siin ja et ma hoolin. 

Kohe peale seda lendas läbi õhu ema mehe müts ja tabas ema uljalt kuklasse. Ema pööras hooga ringi, et mulle naha peale anda, ja mul kulus tükk aega tema veenmiseks, et mina polnud seekord absoluutselt süüdi. Ema mees seisis kõrval ja muheles vaikselt.

Moraalselt jäin ikkagi mina süüdi. Kõik ütlesid, et ma avaldan sellele perekonnale halba mõju :(

Eile sõitsin ema juurde, kuna ta on haige ja mul on nagunii vaba. Ema käis oma tõbisest olekust hoolimata ikkagi poes ja tegi suure lõunasöögi, nii et mind tervitas kohe sisse astudes ahjukartulite lõhn. Üldse sebis ta ringi ja teenindas mind igal moel, nii et mina osutusin absoluutselt kasutuks ja hoopis lisakoormaks. Kui ta üks hetk õhtul palus mul endale klaasi vett tuua, panin ma tähele, et see oli esimene asi, mida ma üldse tema heaks teinud olin.

Eile õhtul lugesin mina enne magamaminekut eestoas, Päär kõrval, ja ema sirvis tagatoas Ekspressi. Korraga läks uks lahti ja natuke mureliku olemisega ema tuli elutuppa, prillid ninal ja Ekspress käes. 

"Kas sa lugesid seda Kõusaare-artiklit?" küsis ta. "Ma ei saa ühest sõnast aru, seleta mulle. Mida tähendab dominatrix?" 

Ma ohkasin. "Ja niimoodi sa blogisse satudki."

"Ma polegi seal ammu olnud," ütles ema ja keksis oma tuppa tagasi.

Intervjuu peaministriga

Kuna ma olen nüüd tööotsi teinud, kipub nende ajastus mõnikord naljakas olema. Ma kandideerin valimatult, ja sain ühte kohta ööseks ning teise kohta järgmise päeva hommikuks. Ma olen nüüd päris kaua järjest puhanud, nii et mõtlesin, et saan hakkama. Võtsin mõlemasse kohta palju energiarikast süüa kaasa ja panin aga ajama.

Ja isegi täitsa okei oli. Sain kahe töö vahel tunnikese magada ja pidasin kenasti vastu.

Eile käisime võtsime M-iga linnas ühe kohvi. Kuidagi imelik oli. Mul ei olnud nagu midagi öelda. Ja M-i poolest peaks see tore olema, sest ta on mind korduvalt süüdistanud liiga palju rääkimises, aga ikkagi... Kuidagi kummaline. Samas tegime plaanid minna meie vana töökoha uue aasta peole. See pole mitte meie filiaali, vaid kogu firma oma, toimub kuskil restoranis ja kannab nimetust "Latino Party".

"Kas sa oled kindel?" küsisin ma flaierit käes keerutades kõhklevalt, sest eelnevalt olin ise selle flaieri üle kõvasti nalja teinud. "See kõlab nii naljakalt. Ja me isegi ei tööta seal enam."

"Jaa, aga me võime ikkagi minna. Ja see oleks miski, mida teha," ütles M sisendavalt.

See oleks tõesti miski, mida teha. Nii et maksime osalemistasu ära. Ja jumal hoidku meid. Sest flaieri peal oli "Riietus pidulik (soovi korral latiinolik)". Ma mäletan, kuidas ma selle lause üle naersin.

Sõitsin koju, külma ilma eest pakku. Tiina pidi minu juurde tulema ja me olime arutanud võimalust linnas õhtul midagi teha, aga ma olin kaheksakümmend kaks protsenti kindel, et Tiina pageb samuti külma tuule eest sisse ja sõidab insta minu poole. Kuid nii, kui ma koju olin jõudnud ja suvikõrvitsa välja võtnud, et süüa tegema hakata, helistas Tiina, hääl nii elevil, ja ütles, et me võiks kinno minna. Mis seal ikka, kraamisin oma asjad kokku ja sõitsin insta linna tagasi. 

Tiinal oli minu jaoks sünnipäevakingitus, täiuslik ja armas, koosnes asjadest, mida ma raudselt kasutan :)

Kui me õhtul koju tagasi jõudsime, olin ma nii näljane, et pilt tahtis eest minna, ja suvikõrvits oli ikka tegemata.

"Kas sa hakkad seda nüüd, õhtul tegema?" küsis Tiina, ja ma jäin nõusse, et oli tõesti päris hilja. Sõime midagi kiiret ja vaatasime Sepa ja Avandi aastalõpuintervjuud uue peaministriga. Tiina oli seda juba kaks korda näinud ja soovitas väga.

See oli lihtsalt sürreaalne. Ma pidin korduvalt küsima, mis toimub ja kas see on ikka päris või äkki oli neil see intervjuu enne kokku lepitud.

"Päris, päris," kinnitas Tiina.

Sepp ja Avandi olid vahepeal liiga õelad ja liiga kiuslikud. Ma ei ole Jüri Ratase fänn, aga mul ei ole ka tema vastu midagi, ja mõni hetk hakkas temast lausa kahju. Nad ajasid ta nii tupikusse, aga samas oli neil endal seda tehes nii lõbus ja see oli ka ausalt öeldes hüsteeriliselt naljakas. Samas püüdsid nad Ratasest välja meelitada mingit krutskit, mingit siirast reaktsiooni, midagi spontaanset - aga ta ei tundu olevat sedasorti inimene. Ja tal on ometi õigus olla sellise temperamendiga inimene, nagu ta on.

Intervjuu lõpupoole läks ta tegelikult paremaks ja andis Avandile-Sepale natuke vastu ka.

Igal juhul, kes veel ei ole vaadanud, soovitan vaadata :D

Aga kui me Tiinaga bussis koju sõitsime, siis olime tükk aega vait, ja mul ei tekkinud isegi mingit tahtmist midagi öelda. Meil on alati nii hea koos tasa olla. See on mugav.

Hommikul ärkasin juba enne kuut, sest mu järjekordne tööots asus tehniliselt võttes isegi mitte enam Tallinna piirides. Kui ma kiirustades kodust lahkusin ja Tiina magama jätsin (mitte et ta oleks mu kolistamise peale maganud), tegin talle pai.

Töö juures hakkas mulle juba hommikul silma hummus (sest see oli üks pood), ja mul tekkis selline isu, et ma mõtlesin reaalselt päev otsa sellest hummusest, õhtul ära minnes ostsin karbi kaasa ja kodus jõudis lõpuks suvikõrvitsa mihklipäev ka kätte. See roog oli lihtsalt imehea. Oivaline! Nagu ütles Homer Simpson: "This is what angels must taste like..."