Nii ilus oli praegu öösel koju jalutada. Täna oli nii soe päev ning ööselgi oli veel soe, ainult lõhnas vihma järele. Ja tööl oli igavesti tore päev. Käisin oma töökaaslasele närvidele, nagu ma hästi oskan. Ükspäev oli tal nimelt meist teistest erinevalt seljas valge särk. Ja jalas mustad püksid.
"Valge nagu lumi, must nagu eebenipuu," ütlesin ma unistavalt ja hakkasin teda Lumivalgekeseks kutsuma. Teine töökaaslane hakkas kampa ning ülejäänud päeva pildusime fraase nagu: "Milline ebamaiselt valge nahk", "Vaata, kuidas printsess lauda minnes oma põllega lehvitab" ja "Mis on su klaari jume saladus, Lumehelbeke?"
Lumivalgeke, kes juhtumisi on mees, ainult vangutas pead ja lasi meil rääkida, nagu ta alati teeb.
Nüüd, kui ma natuke järele mõtlen, siis võivad sellised kõrgelt ebamaised teemad mul tulla Anderseni muinasjuttude lugemisest.
Ja üleeile õhtul, kui me teadsime, et Helbeke on järgmisel hommikul tööl, joonistasime talle kolmekesi plakati, kus peal Lumivalgeke. Mina värvisin püksid hästi mustaks ja teised kaks kirjutasid kumbki luuletuse. Ma oleksin tahtnud näha, mis näo printsess hommikul tegi, kui talle selline asi letil vastu vaatas.
Täna oli tal julgust panna selga must särk ja olla üleni mustas (lihtsatest asjadest nagu töövorm on printsess ilmselt üle).
"Milline stiil!" olin ma vaimustuses. "Milline galantsus! Mis su uus hüüdnimi peaks olema?"
"Must prints," pakkus ta ise välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar