Täna hommikul vihma peale üles ärgates polnud mul kohe üldse kahju. Hoopis mõnus on. Joon siin sigurikohvi ja püüan enne tööle jooksmist kähku blogi kirjutada.
Eile pakkisin rätiku kotti ning helistasin sõbrannale, et ta ujuma kutsuda. Pidime ju viimast sooja päeva ära kasutama.
Järveäär oli rahvast täis ja vesi üpris soe. Mingid lapsed loopisid üksteisele muda ja puuoksi ("Rästik!") ning millegipärast sattus see kraam kogu aeg minu lähedale ja pritsis mind täis, mille peale keegi neist hooletult "Oih!" ütles ja edasi viskas. Parem ikka kui eelmine kord, kui me sõbrannaga päevitasime ja mingid poisid talle kaks korda järjest jalgpalliga vastu silmnägu andsid.
"Kas sa oled debiilik või?" karjus sõbranna, kel ei ole just minu tagasihoidlikkust.
Pärast lesisime rannalinal ja rääkisime puhkusest. Me läheme õige varsti kogu töökollektiiviga reisile ja pole vist vaja öelda, et kõik ootavad seda väga. Ma tunnen, et me oleme puhkuse täiega ära teeninud.
Ja pole paremat tunnet kui reisile mineku ärevus. Kogu aeg mõtled, mida ja kui palju kaasa pakkida, mida te seal tegema hakkate, passist ja varusokkidest, pisi-pisikesest läätselahusest, mida lennukisse lastaks...
Ja hotellis on bassein.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar