Ma olen praegu nii rahul ja õnnelik. Milline ilus sume suveilm täna oli... Pärast kahte kiiret, palavat tööpäeva (põrgukatel!) hindad sa vaba päeva nii palju rohkem.
Hakkasin pärastlõunal, kella nelja paiku linna sättima, sest mul olid mõned asjad ajada, aga asjad jäid hoopistükkis ajamata, sest kõik kohad on Viljandis sel nädalapäeval ja sel kellaajal juba kinni. Tahtsin näiteks Cargobusi peale panna ühte telefoni, mis meile pubisse jäeti, aga mille omanik Viljandis ei ela. Kuid tutkit. Vali mõni muu päev, värdjas!
Olgu, šoppamisest saan ma veel üle. Et pühapäeval ei saa Viljandis šopata. Okei. Kuid toidukohad võiksid ikka lahti olla, mitte neljast-viiest kinni minna. mina ise istuksin hea meelega kuskil ja ma ei saa aru, miks mitte ka teised vabad inimesed. Täna otsisin tükk aega kohta, mis oleks veel lahti, ja maandusin Rohelise Maja ökokohvikus. Samas täitsa hea, et sain proovida kohta, kus pole veel käinud.
Smuuti, mida jõin, oli päris hea. Kohe tunda, et ehtsast mahlast. Ja ka cappuccino oli maitsev. Omlett samas mulle väga peale ei läinud, kuigi huvitava nüansina oli sinna lisatud läätsesid ja idusid.
Jalutasin koju tagasi, mõttega haarata rätik ja minna Viljandi järve ujuma. Tee peal helistasin Tiinale. Alati, kui ma Tiinale helistan, siis natuke aega arutame, kes mida teinud on ja mida plaanib teha, natuke räägib Tiina laps vahele, ja siis arutame blogijaid, keda me mõlemad loeme, nii kuulsamaid kui vähemkuulsaid. Klatš ja stalk käib, nii et vähe pole. Me elame mingis erilises blogimaailmas. Kuidas sealt välja saab??
Kodus sain sõbrannalt sõnumi, et mida teen. Täiuslik ajastus! Kutsusin ta ujuma ja läksime koos Viljandi järve äärde. Seltsis segasem. Vesi oli tõeliselt soe ja mõnus ning inimesi päris palju. Pärast ujumast tulemist on alati selline mõnus rammestus ja väsimus kehas ning kõik näib nii hea. Läksime sinnasamma Rannakohvikusse terrassile istuma, mis meile mõlemale päris muljet avaldas. Seal on ilus valge mööbel ja kena vaade järvele ning võrkpalli mängivatele meestele.
"See mees oleks nagu alasti," ütlesin ma. "Aga tal on ihuvärvi ujumispüksid."
"Ma tean!" vastas sõbranna. "Nii kriipi! Ma olin tükk aega ehmunud, miks ta alasti ringi käib."
Ihuvärvi pükstega mees aina paradeeris ringi ja nautis tähelepanu. Ma olen kindel, et pükste värv ei olnud juhuslik. Ekshibitsionist. Nagu need musklis mehed, kes alati Anne kanali ääres seisid ja päevitasid, jõllitades mõtlikul ilmel vette.
Tegime tiiru Lossimägedes ja suundusime koju, hüpates korraks läbi ka töö juurest, kus oli terrass mõnusalt täis. Näete, turgu ju on! Kõik tahavad pühapäeval kuskil istuda.
Ootan juba homset, sest siis läheme Liisuga vaatama Amy Schumeri esimest filmi, "Trainwrecki". Ma juba kuulsin, et see pidi hitt olema. Ja võib-olla satume Tivolisse ja võib-olla ujuma ning ehk põrkame kokku ka Tiinaga. Tore päev tuleb igal juhul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar