Laupäev

Et pean täna hommikul vanaema sünnipäevale sõitma, mõtlesin juba eile õhtul Puhja tulla, et täna oleks vähem sõita.

"Mine jah," ütles ema, kes juba vanaema juurde teel oli, "siis on Päärlasel seltsi. Pluss sa saad vaadata, kas ma jätsin vetsu tule põlema või ei."

"Sa oled ikka selline Monk," ohkasin.

Kodus oli Päär mõnus ja nunnu ning puges kogu aeg külje alla. Mina aga pidin emale helistama, sest ei saanud telekale pilti ette.

"Pane antenn taha," soovitas ema soojalt, õrn haletsusvarjund hääles.

"Jaa, aga siin ju ei ole ühtegi ant...aaaaa."

Ma olin juba oletanud, et telekas on nii moodne, ta võtab pilti õhust nagu wifit või midagi.

Või ma lihtsalt pole väga arukas. Iga USB-juhet panen ma arvuti taha alati kolm korda: vale pool, jälle vale pool, aa, esimene kord oli ikkagi õige.

Vähemalt on mul üks salatugevus: purkide avamine. Selle koha pealt olen ma ülitugev ja see alati üllatab inimesi. Üleeile tööl Nati aina pusis ja pusis ühe purgi kallal. 

"Anna siia," ütlesin oma friikartuleid kõrvale pannes. "Ma teen lahti."

Ta oli üliüllatunud, kui ma purgi napsti lahti tegin, ja palus sellest mitte teisele töökaaslasele kirjutada, sest tal on mark, et mina olen temast tugevam.

"Kuidas sa teadsid? Ma just koostasin mõttes sõnumit."

Kirjutasin ikkagi teisele töökaaslasele ja ütlesin, et aitan siin tossikesel purke lahti teha ja värki. Ma ei jäta iialgi kasutamata võimalust uhkustada.

Teisel teemal: ma ostsin endale sellisest imelikust poest nagu Takko Fashion mustad retuusid, mis on lihtsalt maailma parimad retuusid! Selliste kohta vist öeldaksegi, et istuvad nagu teine nahk. Nad on ülimugavad ja ma olen neid ostmisest saadik vaevalt jalast võtnud. Kannan neid kodus, tööl, mõnikord magades, ja nüüd lähevad nad vist ka sünnipäevale...

Samuti olen väga rahul oma uute beežide tänavakingadega... kaltsukast. Ausalt, Viljandis on kaltsukaid hulgim ja neis on parim valik. Antud kingad on number nelikümmend, kaks numbrit suuremad, kui mul vaja, aga ausalt öeldes seda mugavamad. Ja sisetald on nahast.