Oli üks juulilõpu päev. Mina toetusin töö juures letile ja rääkisin töökaaslasele, et viimastel nädalatel ja üldse suvel on jälle maru paljuks kiskunud, mis puutub alkoholi. Ikka lähed välja ja võtad midagi.
"Õieti peaks jälle alkoholivaba kuu tegema," mõtisklesin valjult. "Kuu aega. Kuni kahekümne üheksanda augustini ei joo ma enam tilkagi. Või teeks ilusti ümmarguselt augusti lõpuni, paar alkoholivaba päeva veel boonuseks."
Töökaaslane muigas vaikselt.
"Sa ei usu, et ma saan sellega hakkama?" vihastasin. Ja tegingi alkovaba kuu.
Ütleme nii, et kerge ei olnud. Augustis oli palju väljaskäimisi, kellegi küllakutsumisi ja ise külaskäimisi, kuhugi sõite... Nii palju kiusatusi!
Ma oleksin tahtnud midagi võtta, kui me sõitsime Haapsallu. Kui Heleniga pärast Vallatute Vestide kontserti pubis istusime. Kui Tiina mul külas käis ja küsis, mida kaasa tuua, ütlesin, et pole midagi vaja, ja hoiatasin, et kindlasti mitte alkoholi, kuna mul alkovaba kuu käsil. Tiina oli üllatunud. "Mul oli just pudel veini, mida tahtsin kaasa tuua..." Aga toomata see jäi.
Mida edasi, seda kergemaks läks. Ainult üks naljakas juhtum oli augusti keskel, kui tüdrukutega väljas käisime ja terveks ööks välja jäime. Sel ööl sain paar tundi magada, sõitsin kohe hommikul Viljandisse ja läksin töö juurest läbi, et võti võtta. Eks ma olin parajalt näost ära ka, väsinud ja meikimata. Meessoost töökaaslane rääkis samal päeval kõigile, et Anne-Mai murdus ja jõi Tartus täiega. Ma olla olnud täiesti pohmas ja näost ära ning olla veel väitnud, et see mu elu suurim pohmakas.
Vot niimoodi tekivadki kuulujutud. Töökaaslane lihtsalt oletas, et kui keegi hommikuni väljas on ja väsinud välja näeb, siis joodi ikka mehemoodi, ja kõik pohmakarepliigid pani omast peast juurde.
Kõik veel imestasid ka, et ma tegin alkovabaks suvekuu, traditsiooniks pidi olema mitte juua just septembris. Ma ei tea, pole kuulnud. Igatahes, kui selgus, et läheme septembris kõik koos reisile, oli mul ülihea meel, et polnud andnud tõotust sügisel mitte juua. Selle tõotuse oleksin õige kergelt murdnud, sest meie kavatseme selle reisi veeta ööklubides ja basseini ääres. Ma tõesti ei usu, et oleksin suutnud kaineks jääda.
Vanaema sünnipäeval kahekümne üheksandal ei pälvinud mu mittejoomine isegi mitte tähelepanu, sest seal ei joonud pooled inimesed: mõned olid autoga ja mõned põhimõtte pärast. Tõstsime aga morsiklaasi ja oli niimoodigi tore.
Igatahes, kolmekümne esimesel augustil ütles sõbranna mulle tööl särades, et on mu üle väga uhke. Nii kui kell lõi kaksteist öösel ja september oli käes, lõime meie kokku šampusepokaalid.
Pean ütlema, et tunne oli imelik. Alkoholi maitse tundus nii... intensiivne. Liiga intensiivne. Natuke ebavajalik. Ja see sumin, mis kohe peas pihta hakkas, tundus ka ebavajalik.
"Juba purjus?" irvitas sõbranna. "Sa pead enne Bulgaaria-reisi ikka kõvasti harjutama, et meiega sammu pidada."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar