Kui Helen suvel siin käis, siis andis ta mulle terve kuhja raamatusoovitusi, rääkis feminismist ja Euroopa pagulaspoliitikast ning kiitis ka taevani paari filmi. Ma mäletan, et üks neist pidi olema argentiina film ja rääkima muuseas loo lennukist, kus kõik reisijad avastavad, et nad tunnevad ühte kindlat inimest, ja pulmast, kuhu peigmees on kutsunud naise, kellega ta pruuti pettis. Intrigeeriv igal juhul.
Eile otsustasin siis ennast natuke harida. Kuna mul on nii targad sõbrad, miks mitte sellest natuke profiiti lõigata. Lugesin Marili lõputööd tulla-futuurumist soome ja eesti keeles ning Heleni lõputööd naisekehast hispaaniakeelses kirjanduses, mis on natuke feminismihõnguline. Töö on hispaania keeles, nii et kindlasti läheb mul aega, et ennast sellest läbi närida. Ja Marili omast on pool soome keelt täis, nii et edu mulle.
Otsisin üles ka argentiina filmi. Ma nii väga kardan vaadata midagi, mis ei ole tulnud Hollywoodist. Ma kardan eesti filme, sest need on alati nii masendavad. Ma kardan põhimõtteliselt igasugu võõrkeelseid filme, sest need ei ole nii kergestisöödavad kui Hollywood. Aga aeg on oma piire avardada. Et ma filmi nime ei mäletanud, panin google'isse "argentinian film about wedding" ja insta lõi ette "Relatos Salvajes" või eesti keeles "Metsikud lood".
Need lood on tõepoolest metsikud. Kõiki neid võiks omavahel ühendada see meem "Well, that escalated quickly". Film koosneb kuuest omavahel ühendamata episoodist, mis tõesti väga kiiresti millekski kreisiks eskaleeruvad.
Kahjuks ma ei leidnud subtiitritega versiooni, nii et sain aru nii palju, kui sain. Vaatasin nagunii Wikipediast lugude sisukokkuvõtteid, nii et mõttele sain pihta.
Ja tõesti väga superhüperfilm oli. Kvaliteetne pilt, väga tugev muusika, hea näitlejatöö. IMDb näiteks on andnud sellele reitingu 8.2. 8.2! Seda ei saa just iga film. Žanriks nimetati tal must komöödia. Must komöödia kõlab tõesti nagu minu žanr.
Esimene lugu, kus ühes lennukis hakkavad kaks reisijat omavahel rääkima ja avastavad, et mõlemad tunnevad tüüpi nimega Pasternak. Siis tõuseb püsti veel üks naine ja ütleb: "Oodake, kas te räägite Pasternakist? Mina tean teda ka, õpetasin teda kolledžis." Selle peale tõuseb tagant veel üks mees ja röögib: "Pasternak??"
See oli nii sürreaalne, tuletas mulle meelde ühte vana anekdooti, kus terve maailma inimesed tunnevad Ivani.
Ja veel oli väga hea lugu "El más fuerte". Mees sõidab mägede vahel, ilusas uues sportautos, taustaks mängib hea muusika, päike paistab, elu on ilus ja kiirus suur. Ees sõidab üks vana romu. Mees tahab mööda kimada, aga romu juht teeb tünga, vänderdab edasi-tagasi ega lase mööda. Kui sportauto juht lõpuks mööda saab, sõimab ta teist värdjaks ja näitab autoaknast keskmist sõrme.
Sõidab ta kaua sõidab, varsti saab rehv tühjaks. Jõuab vaevalt varurehvi pagasnikust välja võtta, kui ennäe, romu on talle järgi jõudnud. Auto juures askeldav juht vaatab üles ja ta näol on täpselt see "Oh, fuck..." ilme. Romu peatab, pargib sportauto kinni ja edasi läheb juba lõbusaks.
Soovitan. Sada protsenti fun! Mina, sina, meieee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar