Reisil olles lugesin töökaaslase kaasavõetud Õhtulehte, kus oli nupuke islandlaste suhtumise kohta pagulastesse. Islandi valitsus teatas arvu, kui palju seal pagulasi vastu võetakse. Arv ei olnud suur. Ja mida tegid selle peale islandi elanikud? Facebooki-kampaania. Aga mitte selleks, et neidki pagulasi vastu ei võetaks, vaid et neid võetaks rohkem. Facebookis võttis sõna tuhandeid inimesi, kes olid valmis omaenda kodus põgenikku majutama.
Ma lugesin seda ja tundsin tõesti meeleliigutust. Island on üksik isoleeritud saareriik, aga nad ei ole ksenofoobid. Ja mida on praegu suurem osa eestlastest? Seda ei saa teise nimega nimetada kui puhtakujuline võõraviha ja rassism. Sallimatus.
Kui Vao pagulaskeskuses pandi sein põlema, siis Mart Helme EKREst õigustas seda. Mitte ei mõistnud hukka, vaid süüdistas valitsust, kes on inimesed niimoodi tegutsema suunanud.
Veel lugesin täna eelmise nädala Ekspressi ja leidsin sellise tsitaadi reformierakondlaselt Rait Marustelt:
Uudiseid vaadates tunneb Maruste masendust. "Kust tuleb see meie pimedus ja tõrjumine, kui me olime ise ju samamoodi 1944. aastal tormisel merel, kust meid võeti pardale, anti süüa ja aidati? Nüüd on paarisaja inimese pärast selline möll ja ausalt öeldes puudub meil selle lahendamiseks ka poliitiline leadership."
Ainult võtta on Eesti osanud. Võtta liidult vabadusi, võtta toetusi ja raha, võtta vastu kaitset. Ja kui on meie kord anda, on lahti massihüsteeria...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar