Kuulan viimasel ajal imelikult palju Backstreet Boysi. Mingi retrohetk. Mingi tagasivaade üheksakümnendatesse. Enda tasakaalustamiseks panin bussis Tartu poole sõites Youtube'ist mängima Weekndi ja Marilyn Mansoni.
There's something cold and blank behind her smile
She's standing on an overpass in her miracle mile
Saime Tiina ja Mariliga Auras kokku ja sulpsasime otseteed mullivanni. Jumal, kui rahustav see on. Kui hea on mullivannis jutustada ja end üksteise eludega jälle kurssi viia. Torudest lasime alla. Saunades kõrvetasime ennast. Tiina talub kuumust imelikult hästi, ma ütleks isegi ebanormaalselt palju.
"Tiina, sa oled nagu sisalik," ütlesin järjekordsest saunast enne teda välja ronides.
Basseinis vedis Tiina kohale suure kahekohalise ujumisrõnga. Mina ronisin ühte rõngasse ja Tiina teise ning me triivisime uhkelt ringi ja naersime hüsteeriliselt.
"Sa suudad, Marili! Roni peale!"
Marili ütles ei, sest siis kukuksime me kõik vette, aga ta tundus seal üksi ujudes mulle nagu Jack ja meie nagu Rose, kes teda parvele ei lase. Me ei saanud lasta Jackil surra.
Marili ronis peale ja nüüd sõudsime edasi kolmekesi. Samas kõrval oma beebit ujutav ema vaatas meid ettevaatlikult. Aga see pole ju meie süü, et tema sinna oma beebiga oli tulnud. Me tahtsime lihtsalt rõngaga sõita.
Aroomisauna olime vaevalt jõudnud sisse ronida ja vaevalt midagi rääkida, kui seal enne viibinud naine palus, et me ei räägiks omavahel. Ma tean küll, et aroomisaun on lõõgastumiseks ja seal on vaikusepalve isegi seina peal kirjas, aga meil tekkisid insta naerukrambid. Me itsitasime nagu koolilapsed tunnis, kui hädasti on vaja vait olla. Lisaks tuli mul meelde see kord, kui me vaatasime Tiinaga ühte Marili soovitatud soome filmi, kus ühe tegelase nimi oli Taisto, mis juba iseenesest meid iga kord naerma ajas. Taisto tegi tüütuks oma poja elu, olles armunud samasse naisesse kui poeg. "Aga löö maha ta," andsin ma pojale läbi ekraani nõu. Järgmises stseenis hakkasid isa ja poeg naljaviluks maadlema ja isa sai südamerabanduse, mille peale mul natuke piinlik hakkas.
Igatahes Taisto surm tuli mul aurusaunas ka meelde ja selle peale tuli meil lihtsalt lahkuda ning vaene naine lõõgastuma jätta.
Pärast läksime Mariliga lõunastama Kapriisi, kuhu oli küll pisike kõnd. Ma ei viitsinud jalutada, aga Kapriisis on alati garanteeritult hea teenindus ja mõnus õhkkond, nii et jäin nõusse.
 |
| Lipsuga õhkkond |
Nüüd lähen töökaaslastega välja. Elagu Viljandi ööelu!
Hea, edu ja jaksu! ;)
VastaKustuta