Minu jaoks täiuslik päev

Leidsin hommikul oma telefonist juba mitte üks, vaid kolm tüngasõnumit töökaaslaselt. Meie jutt on juba täiesti haige ja absoluutselt ebasünnis. Olukord on juba nii hulluks muutunud, et raske on kellegi suust midagi asjalikku kuulda. Viimati hakkasid juba köögi inimesed mulle tünga tegema. See levib nagu viirus.

Läksin Hesburgerisse kakaod jooma ja omakorda teistele Whatsappi-terrorit korraldama. Sellest ajast, kui ma avastasin, et ka ühel kokal on Whatsapp, on ta elu kibedaks läinud. Ta saab minult ja teiselt töökaaslaselt kümme, kakskümmend sõnumit järjest. Kõik on absoluutselt sisutud ja ainult meile endale naljakad. Vahetasime screenshot'e, mis lollusi me kokale ajanud olime, ja huvitaval kombel tegime üsna sarnasest asjast tünga, nagu oleksime kokku leppinud. 

"Me oleme sarnase mõttemaailmaga pärdikud," ütlesin endale mõtlikult.

Käisin jälle Rahva Raamatus. Ma ei saa kunagi käia Apollos, sest seal on teenindajad nii aktiivsed. Iga kord hüpatakse mulle ligi ja püütakse aidata, mõnikord mitu korda külaskäigu jooksul. Ma tunnen end nii ahistatuna. Enamasti ma ainult vaatan ega vaja mitte mingisugust abi. Kui vajan abi, oskan küsida. Seega ma käin nüüd ainult Rahva Raamatus, kus ma enamasti alati vaatan ja mõnikord harva ostan paarikümne euro eest raamatuid. Näete, tasub inimene rahule jätta. 

Minu raamatulugemise nägu...vist. Ma ei tea, miks see pilt siin muidu on.

Juba ammu olin seal poes lehitsenud Elizabeth Gilberti uusimat raamatut, "The Signature of All Things". Daki kirjutas kunagi sellest arvustuse. See olevat parim raamat üldse. Ma sain aru, et ei saa enne rahu, kui pole seda lugenud.

Teiseks sattus mulle pihku Gillian Flynni "Gone Girl". Film meeldis mulle väga, ja lisaks lugesin hiljuti "The Girl on the Traini", mida tituleeritakse uueks "Gone Girl'iks". Mul oli juba päris suur uudishimu lugeda päris "Gone Girli".

Marssisin Aida kohvikusse, lõpetasin latte kõrvale ära Sheryl Sandbergi "Lean Ini" ja alustasin "Gone Girliga". Pean kohe alustuseks ütlema, et see tundub suurepärane. Nii huvitavaid fraase on kasutatud. Näiteks 

She hummed to herself because she was an unrivaled botcher of lyrics.

või

There's something disturbing about recalling a warm memory and feeling utterly cold.

Boonuseks on, et ma juba tean kõiki sisupöördeid, mis raamat toob, ega pea mõistatama.

Lisaks ostsin ma eelmisel nädalal endale hetketuju ajel tänaseks õhtuks teatripileti. Tüki nimi on "Teie ebaõnn on teie endi kätes", mis kõlab väga intrigeerivalt. 

Mul oli just piisavalt aega, et minna koju, teha endale korralik lõunasöök ja blogida natuke, enne kui teatrisse suundun.