Kuna Ugala on remondis, siis sel ajal toimuvad etendused kohtades nagu Grand Hotel Viljandi (ha! Ma ikka veel naeran seda nime kuuldes) konverentsisaal ja Ugala Black Box. Minu oma toimus Black Boxis.
Ajasin aga kaardil järge ja hakkasin astuma. Pean ütlema, et Black Box asub absoluutselt naljakas kohas keset metsi ja põlde. Maailma lõpus. Ma hakkasin aina enam kahtlema, kas ma ikka õigesti lähen, kuni lõpuks nägin Ugala parkimisplatsi silti.
Maja ise on aga ülimalt võluv. See ongi suur must kast, must seest ja väljast. Minult jopet võttes päris garderoobineiu hoolitsevalt, ega telefon jopetaskusse ei ununenud. Süüa ja juua pakkus Rohelise Maja kohvik (üks ökokohvik). Võtsin ühe kohvi ja tšekkasin Tarrvi Laamanni näitust, mida seintel demonstreeriti. (Tarrvi Laamanni teadsin seni kuni üpris kehvakese "Minu Jamaica" autorit). Ruum, mille seintele ta pildid olid üles pandud, oli ka eriti äge. Maas kohev roheline kunstmuru, seinad mustad ja ruumi keskel suur kunstpuu, mille ladva moodustasid prožektorid. See oleks nagu olnud mõeldud lastele teatritegemiseks. See oli nii nunnu! Kui mul algul oli olnud kahju, et ei saa etendust näha ilusas Ugalas, siis see koht oli veel palju parem. Salapärasem.
Nüüd natuke etendusest endast. Näitlejaid oli ainult kolm: Rait Õunapuu, Marika Palm ja Kristian Põldma. Nad kõik olid väga head, mul ei tekkinud etenduse jooksul kordagi seda ninakrimpsutamise-tunnet, et keegi mängiks üle või karjuks liiga palju, nagu mul nii paljude etenduste juures kellegi puhul tuleb. Nad olid kõik isegi suhteliselt sarmikad.
Esimene vaatus oli tegelikult hüsteeriliselt naljakas. Rait oli töll mees. Mees, kelle elus polnud mingit perspektiivi ja kes tahtis saada edukaks ning õnnelikuks. Koolitusfirma hakkas teda siis selleks vormima.
Ma põhimõtteliselt kogu aeg naersin. See oli midagi uut ja värsket, teistmoodi teatrietendus. Koolituskomöödia, ütlesid nad selle kohta. Ja ükski esimene vaatus pole veel nii ruttu läinud. Mul oli kahju, kui vaheaeg algas.
Ainus, mis mulle nii palju peale ei läinud, oli kerge interaktiivsuse maik. Näitlejad tahtsid hästi palju rahvast kaasa tõmmata. Tutvuge oma naabriga, öelge Raidiga kaasa tema mantraid, plaksutage Raidile, plaksutage Raidile uuesti, kui mängitakse muusikat, siis tõuske üles ja tantsige...
Ei. Nad ei arvestanud minu flegmaatilise loomuga. Selle etenduse peate küll ilma minu abita läbi viima. (Aga ma olen nõus siin ja seal hüsteeriliselt naerma.)
Teine vaatus enam nii naljakas ei olnud. Nüüd oli Rait pettunud esimeses koolituses (šokker), mis oli ta enda sõnul muutnud egomaniakiks, ja pöördunud teise tiimi poole. Neil oli hoopis uutmoodi lähenemine: ütle lahti kõigest, mis sind tagasi hoiab: tööst, sõpradest, naabritest, kallimast. Vabasta end. Tegelikult need hetked, kuidas Rait harjutas koolitustiimi peal, kuidas saada vallandatud ja kuidas oma tüdrukust õigesti lahku minna, olid siiski ka päris head.
Tagasitee koju oli natuke kriipi. Valges on suva, kui sa seal põldude vahel kõnnid, aga pimedas... osad lõigud olid täiesti valgustamata... üks väike jänespüks pistis jooksu ja peatus alles suurel valgustatud tänaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar