Sain tänase bussisõidu ajal lõpule Lena Dunhami autobiograafiaga. Ma ütleks, et see oli väga-väga mõnus lugemine, kui see poleks olnud nii mõtlemapanev. Lena on ennast nii täiesti avanud, kõik oma tugevused ja nõrkused ja hirmud.
Kõik, mis minu jaoks raamatut sulgedes pähe kumisema jäi - Lena Dunhami näol on tegemist täiesti briljantse inimesega. Geeniusega. Ta on üleni-üleni andekas. Ta on selline inimene, kelle sõber ma tahaksin olla.
Ja samas on ta üdini ebakindel.
Ta on oma sarja "Girls" kirjutades võtnud nii palju seikasid omaenda või oma sõprade elust. Lugesin, kuidas ta oma kahe parima sõbraga koos mõnda aega eksklusiivses lasteriiete butiigis töötas, ja kohe tuli meelde "Girlsi" osa, kus Jessa töötas lastekaupade poes.
Või sarja esimese hooaja kolmas osa, kus Hannah avastab, et keegi on talle HPV andnud - sama avastas kunagi Lena.
Ja kõik psüühiliselt ahistavad suhted, mis Hannah'l sarjas on, nende ja Lena päriselu suhete vahele saab ilmselgelt paralleele tõmmata.
I know he loves talking about death. It just takes him a second to get warmed up.
"You know," he says. "It just can't be a bad thing. Because it's everything."
We talk about enlightened beings, what it would mean to transcend the human plane. "I want to be enlightened, but it also sounds boring," I tell him. "So much of what I love - gossip and furniture and the Internet - are really here, on earth."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar