"See on nii uskumatu. Me panime lihtsalt seitse päeva järjest pidu," ütlesin ma töökaaslasele eile natuke imestunult.
"Jep, meil oli seitsmepäevane nädalavahetus."
Olen nüüd kaks päeva tööl olnud ja argipäevameeleolu on tagasi tulnud, aga üleeile hommikul tööle laekudes oli imelik küll. Ei osanud kuidagi olla ega astuda ega midagi endaga teha. Me polnud nädal aega absoluutselt midagi asjalikku teinud.
Ilma saime nii- ja naasugust. Kohe lennukist välja astudes tabas kuumalaine meid näkku. Üldiselt oli ikka väga soe, peakate pidi kogu aeg peas olema. Üks päev kolmkümmend viis kraadi. Me tegime millegipärast otsuse just sel päeval minna uudistama Nessebari, pisikest saart, mis pidi olema üleni vanalinn ja kirikuid täis ning Unesco kultuuripärand.
Me pidime seal lihtsalt maha surema. Ma hakkasin üsna ruttu nuiama, et me kuhugi varju maha istuks ja jäätist sööks, sest ükski mõistusega inimene ei hakka ometi sellise ilmaga päikese käes jalutama. Rabanduse võib saada.
Kui me olime pärast pikka-pikka rännakut tagasi hotelli jõudnud, hüppasin mina sulpsti basseini ja siis varju istuma, et end maha jahutada. Teised käisid ka basseinis ära... ja istusid siis uuesti lõõskava päikese kätte päevitama. Ma vahtisin neid uskmatu näoga. Ikka tõsiselt või? Samuti polnud väga normaalne, kuidas mõned õhtuti kaebasid, et neil nahk valutab. Päikest tuleb võtta mõistusega! Peaaegu kõigil hakkas juba poole reisi peal nahka kooruma. Mul tuli ainult järgmine päev pärast kojutulekut natuke nahka nina pealt maha ja kõik. Ning ilus jume on üle terve keha. Minu saladus polnud mitte kreemiga mökerdamine (mida ma samuti tegin), vaid õigel ajal päikese käest ära tulek.
Aga üldiselt olen väga-väga rahul. Must meri oli võrratu. Alati soe, ka jahedate ilmadega. Ühel hommikul käisime ühe töökaaslasega kell kaheksa, juba enne hommikusööki meres ujumas, väga värskendav ja mõnus oli. Ja vesi oli juba sel kellaajal soe!
Ja hotelli basseinis oli niisama mõnus. Tüdrukud ostsid palli ning me mängisime päevad läbi veepalli. Või rannas võrku või jalkat. Selles mõttes oli väga aktiivne puhkus, ja ma õppisin poole paremini ujuma. Kui lihtsalt tunde vees veedad, siis ujud ja ujudki ning arened vaikselt.
Õhtul tegime alati hotellis joogid. Pole saladus, et me jõime kogu aeg, sest baaris olid joogid tasuta. Mängisime kaarte ning hiljem suundusime välja tantsima. Kui üks töökaaslane alles reisi lõpul meile tutvustas mängu nimega valetamine, vot siis läks alles hüsteeriliselt naljakaks. Ma polnud seda kunagi varem mänginud, aga see on parim mäng maailmas. Kõigil on oma žestid ja näoilmed, mida nad valetades teevad, ja siis, kui nad valetamist teesklevad, aga tegelikult käivad õige kaardi, ja siis, kui nad vahele jäävad. Minu leivanumber oli teeselda, et ma valetan, ja mõnitada kaotajaid. Ja teha ahvinaeru, kui keegi õnge läks.
Iga päev tegime lõunauinaku. Ükskord võdistasin tõustes õlgu ja ütlesin: "Ma nägin tööd unes. Košmaar oli."
"Mina ka," ütles üks sõbranna, ja "Mina ka!" teine järgi. Mõlemad olid unes minuga tööl olnud. Muidugi on siis košmaar.
Ma võin ausalt öelda, et olen lõõgastunud ja rahul. Mulle meeldis nädal aega järjest mitte midagi teha, samas kui nii mõnigi seltskonnast nuttis, et tahaks juba tööle ja tahaks asjalikuks. Hell to the no!
Hotell oli tagasihoidlik, et mitte öelda kole, aga iialgi ei tohi toriseda, kui sulle miski välja tehakse, nagu see reis meile sada protsenti tehti. Sel juhul on kõik super! Ma läksin pisut närvi, kui jälle kellegi meelest midagi valesti või halvasti oli. Keegi maksis, et sa saaksid nädal aega lebotada, päikest võtta ja ujuda. Söök on tasuta, jook on tasuta. Mille üle siin toriseda on? Yoloswag!
Ma käisin ka kaks korda massaažis, mida basseini ääres pakuti. See oli tõesti jube hea. Mmmm...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar